Jõerüüt astub punasärkide tõttu tagasi (täiend)
Järgnevalt toob Delfi ära Jaak Jõerüüdi poliitilise avalduse teksti muutmata kujul.
Poliitiline avaldus
Esitasin täna peaminister Andrus Ansipile tagasiastumisavalduse. Loodan, et ta rahuldab selle kohe. Tahaksin järgnevalt selgitada oma mõtteid ja põhjendada, miks ma avalduse esitasin.
Eelmisel reedel toimus Tallinnas jalgpallivõistlus, mille ajal osa publikust kandis särke üleskutsega ajada inimesi ahju. Särgil oli ka nimekiri, kelle kohta see üleskutse käis ja see algas EV presidendi ja peaministri nimedega.
Ka allakirjutanu nimi oli seal, kuid see pole hetkel kõige olulisem.
Nagu laupäevasest Õhtulehest nägin, oli särgi selga tõmmanud ka mu vana hea tuttav ja kauaaegne kolleeg välisministeeriumist Indrek Tarand. Praegu on ta kaitseministeeriumi haldusalas oleva Laidoneri muuseumi ehk Eesti Sõjamuuseumi direktor.
See pilt vapustas mind.
Harimatuid inimesi, kes kasutavad valimisvõitluses või lihtsalt enda väljaelamiseks väga jõhkraid võtteid, tuleb kahjuks ikka ette. Ajalooliselt näiteks õlletubades. Kuid kui NATO ja Euroopa Liidu liikmesriigi Eesti kaitseministeeriumile kuuluva ajaloomuuseumi juht läheb kaasa avaliku loosungiga inimesed, sealhulgas oma riigi juhid ahju ajada, siis on minu mõistus otsakorral. Just ajaloodimensioon on selles asjas dramaatiliselt määrav. Eesti on demokraatlik riik ja tema juhtkond, tema institutsioonid on demokraatlikult valitud. Äärmiselt normaalne on üleskutse valida keegi teine, kui see juhtkond ei rahulda. Inimeste ahjuajamise idee aga on pärit mittedemokraatlikest riikidest. Pehmelt öeldes.
Selline üleskutse ületab inimlikkuse piiri, aga ka piiri, mille taga demokraatia ise satub ohtu. Harimatud inimesed ei tea ilmselt, et kui üks selline loosung õnnestunult käiku läheb, siis mõne aja pärast järgneb teine.
Täna sihitakse kommareid. Ehk — liigitus on tehtud ankeedi järgi. Kas järgmine liigitus tehakse keele, nahavärvi, või usu järgi? Kas järgmiseks kutsutakse üles ahju ajama intelligente või juute, baptiste või budiste, pankureid või punkareid? Ajaloost leiab kõike.
Mida kõrgel riigipalgalisel kohal (muide demokraatlikult valitud, avaliku konkursi kaudu) olev ja ajaloolase haridusega direktor ise mõtleb, seda ma ei tea.
Minister aga vastutab oma haldusala eest. Ja kui seal on midagi väga valesti läinud, siis astutakse tagasi. Vähemalt demokraatlikes riikides tehakse nii.
Minu usk Eesti demokraatia võimalikkusesse on seni veel olemas ja seepärast astun ma tagasi. Kerge see ei ole. Mulle meeldib mu töö ja mulle meeldivad kolleegid, kellega ma kaitseministeeriumis koos töötan. Head kolleegid, kelle kohta mu keel tõrgub ütlemast — alluvad. Mul on ka hea meel Eesti kaitseväe arengu üle.
Selle kõige maha jätmine, kui tehtud on palju ja palju on pooleli, ei ole mingi rõõm. Kuid teisel kaalukausil on mu arusaamised demokraatlikust riigisüsteemist ja poliitilisest vastutusest.
+
Aga kõigil, kes jälgivad Eesti poliitikat, on ilmselt tunne, et medalil on ka teine külg. Jah, ka mina arvan samuti.
Mulle tundub, et kõnealuse, igal juhul lubamatu üleskutse taustal hõõgub paljude inimeste nördimus selle pärast, mis Eestis toimub ja mis vahetevahel pinnale plahvatab.
Mind häirib väga see, mis on viimastel aegadel toimunud Eesti pangandus- ja ärimaailmas. Mind häirib väga, kui poliitika- ja ärimaailma huvid lähevad nii sõlme, et selgeid vastuseid pole enam kellelgi, nii et õhku jäävad vaid suured korruptiivsuskahtlused ning valitseb mahavaikimise vaim.
Mind ei rahulda, kui Eesti Panga juhil on kõige panganduses toimunu puhul suu kommentaarideks kas lukus või tuleb sealt lihtne heakskiit sellele, mis rahvast hoopis nördima paneb. Mind häirib väga, kui Eesti valitsuse liikmed ei usalda oma riiki ja selle ametkondi, küll aga näitavad suuremat usaldust ja lausa liigutavad isahoolt välja idanaabri suhtes. Mind häirib tõsiselt ka ühest valitsusparteist tulev idee kutsuda Eesti järgmistele valimistele välisvaatlejad. See on aja tagasikeeramine ja olemuselt oma riigi umbusaldamine. Jne.
Olen seda kõike paljude inimestega arutanud ja märkan sageli samalaadset muret. Aga mulle on ka öeldud: ära erutu, tuleb olla külmavereline. Ma ei mõista seda. Inimese kehatemperatuur on 37 kraadi. Põhjamaalase jaoks on see kõrge temperatuur. Me pole külma verega kalad ega soovi selleks muutuda.
Külm veri märgib hangumist. Kui muud ei hangu, siis tunded ja mõtted ja see on mulle vastuvõetamatu.
Niisiis — ma elan südames läbi mõndagi sellest, mis võõrutab praegu rahvast võimust ja võimu rahvast ja see teeb mulle suurt muret. Meist igaühel on soov end kuuldavaks teha. Minu samm praegu on tagasiastumine, kirjeldatud põhjustel ja kirjeldatud loogika järgi.
Loodan seda, et Eesti tulevikust hoolivad inimesed, ükskõik kui nördinud nad ka parajasti poleks, ei loobu demokraatia keerulist teed käimast. Lihtsad loosungid ja kõikelahendavad retseptid on paraku kurb illusioon. Ma saan suurepäraselt aru, miks viimase poolsajandi koorem loob tunde, et kõik on hoobilt lahendatav platsi puhtaks lüües. Kuid ükskõik, kui õiglane see kellelegi ei tunduks, on demokraatiast loobumine ummiktee.
Loodan, et Eesti poliitikast kaob viha, labasus ja matslus. Lõpuks. Kõigest hoolimata. Ja kõige rohkem loodan seda, et kõik võimul olijad saavad ükskord aru, et kuivadest juriidilistest selgitustest ei piisa, kui mõni tegu rahva õiglustunnet tugevasti riivab. Loodan, et sotsiaalse tuimuse gangreen edasi ei roni.
