Kodanike loodusmured ei leia nende jaoks rahuldavat lahendust. Miks minnakse keskkonnaametnikega alatasa tülli?

Väidetavad loodusseaduste rikkumised või muud loodusega seotud päringud ei saa tihtipeale inimese jaoks rahuldavat lahendust või jäävad ametkondadesse toppama. Ametnikud peavad põhjusteks liigseid emotsioone ja seaduse väärtõlgendamist, kaebajad aga keskkonnaametnike tööjõupuudust või saamatust.

Toivo (nime muudetud ja toimetusele teada) märkas juuli alguses Ida-Virumaal Kurtna looduskaitsealal, et sõiduteele on tormi tõttu langenud puu, mis muudab tee läbimatuks. Toivol on kõnealusest teest saja meetri kaugusel suvila.

Toivo sõnul tekkis langenud puu tõttu kohe probleem. “See siin on looduskaitseala ja metsa alla trambiti uus tee, kuna vana juurest ei saanud enam läbi,” räägib ta Delfile. Toivo võttis oma murega ühendust Riigi Metsamajandamise Keskusega (RMK) lootuses, et puu tee pealt ära koristatakse.

Lahendus viibis

Kolme päeva möödudes saabus RMK-st kiri, et antud teemaga tegeleb Ida-Virumaa metsaülem Alar Süda. “Tema ütles mulle, et me lõigaku ise see puu tükkideks ja ladustaks ilusti tee äärde. See on absurdne,” rääkis Toivo. “Selline tegevus on seadusega keelatud ja keegi ei hakka ise puud saagima.” Süda lubas Toivole selle peale, et lähipäevil saabub RMK-st inimene, kes probleemi lahendab.

Pärast kahte nädalat lebas aga puu endiselt keset teed. “Südale helistades oli ta telefon väljas ja ja kirjale tuli automaatvastus, et ta on puhkusel,” rääkis Toivo. “Edastasin info RMK meilile, aga keegi ei reageerinud.”

Kuna RMK Toivo väitel probleemi ignoreerib, liiguvad inimesed autodega mööda metsa, kahjustades loodust. Toivo räägib, et paar päeva tagasi jäi üks pere oma autoga metsa alla kinni ja sealt välja tulles sai pere laps viga. “Ja RMK ei tee väljagi!” ütles Toivo.

Ida-Virumaa metsaülema Alar Süda sõnul oli ta tõesti puhkusel ning kuu aega Eestist eemal, seega sai ta puu eemaldamise viivitusest teada alles eile. “See anonüümne kaebaja, ta alguses ei soostunud puu asukohtagi ütlema. Saime selles teada alles kaks päeva hiljem,” märgib ta.

Süda kinnitusel edastas ta kõik info vastavatele ametkondadele võimalikult kiiresti ja operatiivselt. Puu eemaldamine jäi toppama mingisse teise RMK ametkonda, mille nime Süda avaldada ei soovi. Samas lubab ta, et puu on tänaseks tee pealt ära viidud.

Süda väitel pole ka langenud puu tükkidest saagimine ja selle tee kõrvale viskamine seadusega keelatud. “See on jamajutt, puud ei tohi ainult ära viia,” kirjeldab ta.

Toivo pole aga lahendusega rahul, sest puu visati tee kõrvale künka peale. “Suure tuulega kukub see jälle tee peale. See on veel hullemaks tehtud!” räägib ta.

Üks juhtum mitmest

Kurtna looga sarnaseid seiku on veel, kus loodusametnike ja kodaniku vahel arusaamatused tekitavad. Pühapäeval avaldas Delfi loo, kuidas kohaliku elaniku Vaike Martini sõnul risustati Velise jõe juures ära veekogu, ohustati haruldasi looma- ja taimeliike ning rikuti ära ta enda liiklemisvõimalused.

Kokku käis Velise jõe ääres puuraiet kontrollimas viis keskkonnainspektorit kolmel korral. Keegi neist rikkumisi ei tuvastanud. Vaike ütles Delfile, et raietööde tõttu jättis ta ära oma 50. juubeli, sest külalised pääsenud lõhutud tee tõttu talle külla tulema.

Keskkonnainspektsiooni peadirektori asetäitja järelvalve alal Olav Avarsalu selgitab, et tegelikult ei tuvastatudki kontrollimistel Velise jõe ääres raietööde käigus seaduserikkumist, seega ei olnud keskkonnainspektsioonil ka raiujale midagi ette heita. “Raiet teostatakse hoiuala kõrval, mitte hoiualal. Ka raie ise on tegelikult pigem väikesemahuline ning Keskkonnameti loa olemasolul võib puu- ja põõsarinnet ka veekaitsevööndis raiuda,” kirjeldab Avarsalu.

Avarsalu väiteid, et inspektorid tegid oma tööd, kinnitab fakt, et iga inspektor peab tegema oma käigust põhjaliku dokumendi, kus kirjeldatakse, kus, mida ja millal tehti. Delfile näidati Velise jõe äärse kontrolliga seotud dokumenti, kus kirjeldati üksikasjalikult ametnike kontrollkäike.

Ei leita ühist keelt

Arusaamatuste põhjuseks peab keskkonnainspektsiooni avalike suhete juht Leili Tuul üksteisest möödarääkimist. “Ilmselt ei suutnud see esimene inspektor, kes seal käis, Vaikele arusaadavas keeles seaduseid kirjeldada,” põhjendab ta. Ta lisab, et looduskaitseseadus ja metsaseadus on üsna keerulised ja tavakodanik võib neid valesti tõlgendada. “Juba esimesel korral arvasid inspektorid, et Vaike sai selgitustest aru, kuid paraku mitte,” räägib Tuul.

Avarsalu märgib, et tihtipeale keevad ka inimestel emotsioonid üle, sest looduses tehtavad tööd tunduvad kohe seaduserikkumisega. “See kodanik, kes Velise jõe ääres metsas elab, tunnetab ilmselt seda oma kodumetsana, kuigi see pole tegelikult tema oma. Eks teda häirib ja hirmutab iga tegevus, mis seal tehakse,” märgib ta. “Palju kaebuseidki ongi sellest vallast, et inimene kuuleb saagimist või harvesteri häält ja kohe mõeldaksegi, et kindlasti metsavargad.”

Kodanikuühenduse Eesti Metsa Abiks koordinaatori Linda-Mari Väli arvab, et mitterahuldavate lahenduste taga on hoopiski keskkonnaametnike tööjõupuudus. “Olen viimased kümme kuud näinud, kuidas keskkonnaamet ja -inspektsioon on alamehitatud ja nad kas ei suuda või ei taha oma tööd teha,” kirjeldab ta.

Väli väitel oli vanasti keskkonnaamet, keskkonnainspektsioon ja RMK olid enne struktureeritud nii, et kolme suure ameti asemel oli rohkem väiksemaid ametkondi ja “Siis said nad oma tööga hakkama, nüüd on aga spetsialiste aina rohkem koondatud,” räägib ta.

Tuule sõnul on aga keskkonnainspektsioon täpselt sama paks või õhuke kui riik tervikuna. “Ressurssi on kõigil piiratud mahus, sellepärast peame sellega võimalikult säästlikult ringi käima,” räägib ta. “Keskendume olulisematele probleemidele ja peame tegema valikuid.”

Keskkonnainspektsioon on Tuule sõnul olnud algusest peale üks organisatsioon, mille struktuuriüksused paiknevad kõigis maakondades.

“Samuti ei haaku Väli väide meie reaalse tegevusega: käisime seda konkreetset raiet mitu korda kontrollimas ja sinna on rohkem kui küll ressurssi panustatud. Siin ei ole ka see erimeelsuste põhjuseks,” jätkab Tuul.

Tuul märgib, et vahel peaks mõtlema ka inimene ise, kas tema mure kuulub keskkonnainspektsioonile lahendamiseks või on tegu näiteks naabrite vahelise tüliga, mille lahendamisel nende käed seotuks jäävad. “Iga inimese jaoks on tema probleem kindlasti kõige tähtsam, aga kui riik peab ühe, laiemas vaates suhteliselt väikese probleemiga korduvalt tegelema, siis jäävad paratamatult vajalikumad probleemid kõrvale,” räägib ta.

“Kõik probleemid ei kuulu ka keskkonnakaitsjate pädevusse. Näiteks praeguse Velise näite puhul on tegu erateega, mida kodanik kasutab servituudi alusel. Seal peaksid osapooled ise kokkuleppele jõudma, tegu ei ole keskkonnakaitse küsimusega,” lõpetab Tuul.

Keskkonnaminister Siim Kiisler: võib esineda suhtlusprobleeme

“Suvisel ajal on tõesti keskkonnaametnikel tavapärasest enam tööd – inimesed liiguvad rohkem looduses ja märkavad võimalikke keskkonnarikkumisi ja -õnnetusi. Keskkonnahoiuga seotud teemad on sageli emotsionaalsed ja tekitavad inimestes (igati põhjendatult) ootuse leida probleemile kohene lahendus. Paraku langeb suvine kõrghooaeg kokku ka ametnike puhkuste perioodiga, mistõttu võib kolleegi asendava ehk kahe inimese tööd tegeva ametniku töökoormus olla väga suur ning kuigi ta annab endast parima, ei pruugi oodatud abi alati saabuda nii kiiresti kui abivajaja eeldaks. Samuti võib vahel esineda omavahelisi suhtlusprobleeme, mille tulemusel üks osapool pettub, et tema teatele ei reageerita ootuspäraselt.

Kurtna küla juhtumi puhul on koristamiseks kulunud kuu kahtlemata liialt pikk aeg. Loodan, et RMK teeb järeldused-korrektuurid töökorralduses ja tegutsemine saab tulevikus olema kiirem. Samas ei tohiks ühe puu ja ühe näite alusel teha üldistusi. Meenutame RMK tegevust Kagu-Eestit 2016. aasta juulikuu esimestel päevadel tabanud äikesetormi järgselt. Kõik see juhtus nädalavahetusel, pühapäeval. Juba sama päeva õhtul suunati RMK töövõtjad teid lahti lõikama Kambja, Taheva ja Karula valda. Käesoleva aasta 12. augustil (laupäeval) räsis torm Järvamaad. Pühapäeval lõikasid RMK töövõtjad teid lahti Kabalas, kus olid kõige suuremad kahjustused.

Suhtume juhtumitesse tõsiselt ning vestleme asjassepuutuvate ametnikega, et vältida edaspidi analoogsete juhtumite kordumist. Nagu öeldud, siis kõik kodanike teated ei ole tegelikult seaduserikkumised ja menetlemine võtab aega. Ühtegi otsust ei tee ametnikud üksi ja tagamaks õigusjärgne lahendus, kulub paratamatult analüüsiks ja info kogumiseks aega. Seejuures on oluline, et probleemidest antakse teada nii, et seda on võimalik kohe menetleda, nt täpsed koordinaadid, kontakt, kellelt saab täpsustusi küsida”