Kriitika alla sattunud Mart Kadastik loobus Tartu aukodaniku tiitlist: kindlasti olen ka eksinud, aga teadvalt valet ma kirjutanud pole
Mart Kadastiku pöördumine (vahendab Tartu linnavalitsus oma kodulehel):
„Tänan kõiki häid inimesi, kes pidasid mu elu ja tööd Tartu aukodaniku nimetuse vääriliseks.
Oli ilmselt ootuspärane, et minu kandidatuur tekitab erinevaid tundeid. Kes on töötanud ligi 40 aastat ajakirjanduses ja sellest enamuse aastaid juhina, ei saa kunagi olla kõigile meele järgi. Ka „Postimehe“ ees ja „Postimehe“ eest seistes on mul tulnud langetada otsuseid, mis võivad näida ebaõiged üksikult võetuina ja milliseid on võimalik mõista üksnes väljaande kui terviku ja aja kontekstis. Ajakirjandus ei ole vähem ega rohkem kui oma aja peegeldus.
Kindlasti olen ka eksinud. Aga ühte võin kinnitada: ma ei ole kunagi kirjutanud teadvalt valet, mitte ainsatki rida. Mõtted, mida olen jaganud, on enamasti olnud need, mida on mõelnud tartlaste valdav enamus. Seepärast ongi „Postimees“ ja tema eelkäija „Edasi“ suutnud ka kõige keerulisematel aegadel säilitada oma usaldusväärsuse. Olen lugejatele selle usalduse eest ääretult tänulik.
Olen tänulik ka oma tublidele kolleegidele, kellega koos mul on õnnestunud tõsta paarikümne töötajaga Tartu leht Eesti suurimaks ja mõjukaimaks väljaandeks ning ehitada selle ümber rohkem kui tuhande töötajaga Baltikumi suurim meediakontsern – Eesti Meedia. Ma usun, et seda on rohkem, kui „Postimehe“ kauane väljaandja Jaan Tõnisson oskas unistada. Tema soov oli, et „Postimees“ oleks konkurentsivõimeline ajaleht Tallinnas ja seeläbi esimene üle Eesti. Toona ei olnud sel soovil määratud täituda.
Eesti Meedia kontserni algusaeg on 1989, Tartu, Tähe tänav, „Kroonpressi“ trükikoda. Ei ole enam minu lubada, ent võite uskuda, et seda uhket trükikoda ei vii Tartust ära mitte keegi mitte kunagi. Midagi jääb alati alles.
Mina olen oma töö teinud. Aga ma leian, et seda jäi siiski väheks, et võtta vastu Tartu aukodaniku nimetus. Olin sel seisukohal kohe, kui kuulsin oma kandidatuuri ülesseadmisest. Aga siis jõudis Tartusse kiri Brüsselist - täis lahmivat sildistamist, vihkamist ja valesid. Olnuks võimatu alluda sellisele survele ning koos iseendaga allutada ka Tartu linna volikogu ühe edeva, arrogantse poliitiku järjekordse kampaaniavankri ette.
Täna ma tunnen, et olen vaba oma otsuse teatavaks tegemiseks: ma ei saa aukodaniku nimetust vastu võtta. Mitte üldsegi mineviku pärast, vaid tuleviku pärast - täna veel ei ole mul täit veendumust, et olen andnud Eesti Meedia kontserni koos „Postimehega“ üle kätesse, kus ta on mitte ainult kahe käega, vaid ka südamega hoitud. Loodan, et see veendumus tuleb.
Andkem ajale võimaluse aru anda.
Ma vabandan, head inimesed. Ja palun linna volikogu tühistada oma otsuse see osa, mis puudutab mind."
