Lastefond asus toetama veel kolme lapse ratsutamisteraapiat
Alates detsembrist aitab Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefond tasuda ka 8-aastase Kaspari, 12-aastase Meriliisi ja 6-aastase Hanna-Brita ratsutamisteraapia eest. Ühe aasta jooksul toetatakse lapsi kokku pea 2400 euroga.
Kasparit, kellel on diagnoositud üliharuldane kaasasündinud geenirike „3p microdeletion”, toetab fond ühe aasta jooksul 607 euroga. Ratsutamisteraapia aitab leevendada poisi haigusega kaasnevat laste tserebraalparalüüsi ning autismispektri häire sümptomeid.
Meriliis vajab ratsutamisteraapiat suhtlemisraskuste tõttu: suhtlemishäire ja sotsiaalsete oskuste puudumine on päädinud sellega, et laps ei taha kodust väljas käia. Sel põhjusel jäi lõpetamata ka 5. klass. Ainus, mis motiveerib tüdrukut kodust lahkuma, on ratsutamine ning see aitab ka suhtlemishäiret leevendada. Fond toetab tüdrukut 1170 euroga aastas.
Hanna-Brita sündis enneaegsena ning on sellest tulenevalt liitpuudega: tal on lihastoonuse häire koos lihastoonuse langusega ning arengupidurdus. Lapsele on väga hästi mõjunud ratsutamisteraapia, mis on talle vajalik tasakaalu arendamiseks. Lastefond aitab perel lapse teraapiatundide eest tasuda 580 euroga ühe aasta jooksul.
Veskimetsa ratsakeskuse ratsutamisterapeut Ene Kont selgitab, et hobune mõjutab kogu oma olemusega nii inimese keha kui vaimu. “Hobuse liikumine tekitab ratsutaja kehas ulatuslikke sümmeetrilisi ja rütmilisi liikumisimpulsse, mis on väga sarnased inimese enda kõnnile ning see aitab puudega lastel paremini kõndima hakata,” räägib ta. “Samuti aitab ratsutamine arendada istumis- ja seismistasakaalu, normaliseerib toonust ning soodustab head rühti.”
Ta lisab, et kuna hobuse kehatemperatuur on inimese omast poolteist kraadi soojem, aitavad tema soojus ja rütmiline liikumine lõõgastada spastilisi lihaseid ja parendada liigeste liikuvust, mis on liikumispuude korral ülioluline. Vaimupuude või autismi korral saab arendada erinevaid käelisi oskusi ning soodustada vaimse võimekuse arenemist, lisaks aitab ratsutamine suhtlema õppida.
“Hobune on hea kaaslane, ta ei kritiseeri ega anna hinnanguid. Talle saab silma vaadata, teda võib katsuda. Kuna suhtlemine, silma vaatamine ja katsumine on autismiga lapsele väga raske, siis seda saamegi hobusega tasapisi harjutada. Kui laps õpib hobusega suhtlema, siis on tal ka kergem suhelda inimestega ja leida sõpru,” täpsustab Ene Kont.
