Liisa Pakosta: kaks täiskasvanud inimest peaksid suruma lapse heaolu nimel oma ülekeevad emotsioonid alla
Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik Liisa-Ly Pakosta leiab, et kahe inimese lahkuminemisel võiks omavaheline konflikt laheneda rahumeelselt ning pidades silmas ennekõike laste huve.
Täna hommikul ilmus Eesti Päevalehes lugu, mis kirjeldas elatisrahadega hätta sattunud isa tundmusi, kellel puudub ülevaade, kuhu ja millises määras tema laste toetuseks mõeldud raha kasutatakse. Loos avaldab isa arvamust, et tema makstav elatis kulub rohkem endise kaaslase iluprotseduurile, kui lastega seotud kulutustele.
Küsides kommentaari soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinikult Liisa-Ly Pakostalt, kas olukord, kus üks osapool tunneb elatisrahade probleemis end ebavõrdsena ning rahaliselt petetuna, kostis ta, et probleemid tuleks lahendada nii, et rahaliste vaidlusteni ei peakski üldse jõudma.
"Vastab tõele, et kui kaks inimest lahku lähevad ja ei suuda lahkumineku detailides omavahel kokku leppida, siis võib tunduda kas ühele või teisele, et maailm on tema ja tema sookaaslaste suhtes ebaõiglane. Need on perelepituse teemad, mis tulekski lahendada ära kahe inimese omavahelise rahu saavutamisega. Perekonnaseadus ütleb, et mõlemad vanemad peavad hoolitsema oma laste eest. Soolise võrdõiguslikkuse seadus ütleb, et see seadus pere- ja eraelu asjadega ei tegele. Seega on selgelt öeldud, et mõlemal vanemal on lapse suhtes võrdsed õigused ja kohustused, ent see pole voliniku voli all olev teema," kommenteeris Pakosta ning nentis, et elatisvaidlused ei kuulu tema valdkonda.
"Lapsevanemana ma lisaks, et eluliselt pole usutav, et laps elab ühe vanema juures, ent sellel vanemal ei teki kohe mitte ühtegi kulu temaga koos elava lapsega seoses. Ja eraviisiliselt, lastele mõeldes lisan juurde, et konflikti tuleks ennetada ikka nii, et mingite rahavaidlusteni ei jõutagi - kaks täiskasvanud inimest suruvad lapse heaolu nimel oma vastastikkused ülekeevad emotsioonid maha ja keskenduvad sellele, kuidas last aidata. Emotsioonide mahasurumine on muidugi alati lihtsam öelda kui teha, ning seda soost sõltumata," jätkas ta.
"Kui inimesel on tunne, et laste õigused pole kõige paremini kaitstud, siis tasub pöörduda kas õiguskantsleri poole, kes täidab ka lasteombudsmani ülesandeid, või oma kohaliku omavalitsuse lastekaitseametniku poole. Samuti saab nõu justiitsministeeriumist, kes tegeleb elatisrahade regulatsioonidega," lõpetas Pakosta.
