Marina Kaljurand presidendina ametlikult dalai-laamaga ei kohtuks: pärast tema visiiti tuli suhteid Hiinaga aastaid paigata, kuid Eesti ei vabandanud
Marina Kaljurand selgitas taas ka piiranguid, mille riikidevahelised suhted ja diplomaatia isikliku arvamuse väljendamisel seab.
Nii ei kohtuks ta presidendina ametlikult dalai-laamaga. "Ühelt poolt saan aru, on põhimõtted, oleme demokraatlik riik, võime kohtuda kellega tahame. Samas meie suhted Hiinaga. Eelmine kord kui ta siin käis, meie ametnike viisad tühistati, 4-5 või rohkem aastat kukkusime tagasi. Kui leiaksin mingisuguse võimaluse, siis teeksin seda, aga mitte ametlikult ei välisministri ega presidendina, et mitte hävitada teisi suhteid."
Toona läks mitu aastat, enne kui Hiinaga jälle suhted joonele saadi, selgitas Kaljurand. Kuidas suhted täpselt taastati, lubas ta kirjutada oma memuaarides, kuid lisas, et Eesti ei vabandanud.
Samad kitsendused kehtisid ka olukorras, kus ta välisministrina Iraani külastas ning pearätti kandis. Kaljuranna sõnul oleks ta vastasel juhul teist riiki solvanud, kuid diplomaatial on siiski ka teisi võimalusi väärtuste eest seismiseks ja tuleb lugeda ka ridade vahelt, sest kõike ei saa pressiteatesse kirja panna.
„Sümbolitest, mis kellegi peas, seljas jalas, on tähtsam, mida räägitakse ja tehakse. Jah, mul oleks olnud võimalus minna katmata peaga, kuid ma oleksin otse tagasisaatmisele läinud. Aga me saime rääkida inimõigustest, naiste õigustest, välisminister hakkas nö aru andma, millistel ametikohtadel on naised. Jätkame ses osas koostööd ka ÜROs, kus oleme naiste staatuse komisjoni liikmed. Ei maksa alati vaadata väliseid sümboleid, vaid seda, mida räägitakse. Ma olen välisminister, see oli minu kohustus minna ja seda nõnda, et ei solva riiki.“
Piirilepet ilmselt seekord ei tule
Kaljurand rääkis ka suhetest Venemaaga ning nentis, et praegu on näha, et piirilepet ei tule ning tuleb edasi elada kontrolljoonega.
Ehkki (eelmisel aastal) Venemaa välisministri Sergei Lavroviga arutades oldi ühel meelel, et lepe on mõlema huvides ning see püütakse võimalikult samaaegselt mõlemas riigis ratifitseerida, siis toimus Eestis selle esimene lugemine ära, aga Venemaal pole seda tehtud.
„Lähima paari kuu jooksul lõpetab riigiduuma töö, seal pole ühtegi lugemist toimunud, sügisel on seal valimised. Suure tõenäosusega sõlmimist praegu ei tule. Oleme elanud ilma selleta aastaid, elame edasi. Praegu lepet enam päevakorras pole. Mulle oleks see meeldinud, lõplik piir oleks paigas, see muudaks ka piirivalvamise selgemaks ja loogilisemaks. Ma töötasin selle nimel, et see oleks tehtud saanud, kuid täna näen, et seda ei tule. Elame edasi kontrolljoonega.“
Eston Kohveri juhtum jääb riikidevahelistesse suhetesse alles
Kas suhetes Venemaaga on unustatud Eston Kohveri juhtum? „See on lahendatud, aga jääb kahepoolsetesse suhetesse ja jääb ka laiemalt, on ka teistele riikidele näide sellest, kuidas Venemaa võib käituda. Kahju, et läks nii palju aega - aasta - aga vähemalt see lahendus tuli, saime oma politseiametniku tagasi.“
Kõlada võiks ka nende hääl, kellel ei lähe kõige paremini
Siseriiklikust turvatundest rääkides, ütles Kaljurand, et inimesed tahavad suuremat kindlustunnet. „Küsimus, kas pagulaste osas riik teeb kõik, et inimestel oleks kindlustunne? Seda on vaja juurde saada. Näen, et otsused on head, aga neid ei osata seletada või ei küsita piisavalt enne nende tegemist.“
Ta leidis, et pagulasteemal on valitsus käitunud vastutustundlikult. „Me pole tegutsenud väga kiiresti, oleme alles esimesed pagulased vastu võtnud, aga oleme õppinud teiste riikide vigadest, inimeste taust on kontrollitud, esimesed pagulaste lapsed on juba kooli läinud; Oluline, et nad saaksid panustada, õppida, tööd teha - nad põgenevad sõja eest.“
Kaljurand möönis, et rohkem võiks Eestis kõlada ka nende hääl, kellel ei lähe kõige paremini.
Presidendina lubas Kaljurand lähtuda põhiseadusest ja juhtida tähelepanu ka sellele, mis ei meeldi – aga viisakalt ja ainult põhiseadusele tuginedes. „Põhiseadus ütleb väga selgelt, millistel juhtudel on õigus seadust tagasi lükata. Aga tähelepanu juhin siis, kui vaja, ja nõnda et ei solva kedagi.“
