Saare sõnul jätab idee kodused ülesanded kaotada mulje, et õpetajat eriti ei usaldata. "Kui usaldataks, siis usaldataks ka õpetaja suutlikkust otsustada, millisel juhul on kodune töö vajalik ja olulise positiivse mõjuga õpitulemuste saavutamisele," ütles õpetaja Delfile.
Küsimus koduste tööde riiklikust reguleerimisest ei ole Saare sõnul küsimus sellest, kas kõikide õpetajate poolt koduse tööna üles antud tegevused on mõistlikud või tarvilikud. "Kindlasti on õpetajaid, kelle tähelepanu on vaja suunata koduste tööde mõtestatusele, aga kaaluda lahendusena riiklikku keelupoliitikat on lühinägelik ja näitab, et distsipliinide eripärast on arusaam lünklik. Kui üldse kujunenud".
Kodutööd on omal kohal
Kodused tööd kujundavad Saare sõnul muu hulgas neid harjumusi, mis on osa inimeseks olemisest, näiteks lugemine ja kohustuslik kirjandus. Kodutööd on õpetaja hinnangul omal kohal ka võõrkeeltes ning reaal- ja loodusteadustes, näiteks praktilistes töödes kogutud andmete süstematiseerimises, analüüsis ja esitamises.
"Koduste tööde tähtsus õpilaste õpitulemuste saavutamisel on muidugi oluliselt vähem oluline kui õpetaja professionaalsus, hästi planeeritud ainetunnid, täielik pühendumine koolipäeva jooksul, õppijat toetava hindamise rakendamine, klassis valitsevad suhted ja hoiak õppimise suhtes jpm. Aga mõõdukas mahus ja hästi planeeritult ning individualiseeritult on kodused ülesanded õpilasele tulusad. Kodused tööd keelustav minister ei läheks paraku ajalukku suure pedagoogilise mõtlejana. Arutaks pigem ehk seda, kas iga Eesti õpilane peab gümnaasiumis õppima pealiskaudses mahus kõike füüsikast ja bioloogiast kunsti- ja muusikaajalooni või võiks võimaldada süvenemist ja sügavamat õppimist?" lisas Saar.
Tänane Eesti Päevaleht kirjutas, et õpetajad ega lapsevanemad ei kiida heaks minister Mailis Repsi ideed kaotada koolilaste kodutööd.
Näiteks Tallinna Gustav Adolfi gümnaasiumi klassiõpetaja Astrid Randoja leiab, et kodutöid peab lastele andma ja ka esimeses klassis. Mitte küll täiesti uut materjali, vaid juba õpitu kordamist, et laps saaks sellega ka ise hakkama.
Kodutööde poolt räägib Randoja sõnul seegi, et laste õppimistempo on väga erinev. "Õpetaja ei saa tunnis lähtuda ainult kõige aeglasemalt õppivatest lastest, vaid peab leidma optimaalse tempo kõikidele. Tahes-tahtmata jääb siis kodus midagi lõpetada või veel kord üle vaadata. Ka meie koolis alustanud kuus esimest klassi on kõik erineval kaugusel – kõik sõltub laste võimekusest. Kui teema pole enamikule selgeks saanud, siis tuleb selle juures kauem peatuda.” N-ö keskmisel lapsel kulub Randoja sõnul vähemalt 1. klassis kodutöödeks kõige rohkem pool tundi.
Viie lapse ema Eeva Helme ei poolda samuti kodutööde täielikku kaotamist. Kodus iseseisvalt harjutuste või ülesannete tegemine annab Helme hinnangul eluks kaasa iseseisva töö oskuse. "Küll aga ei tohiks nii teha, et kui õpilased ei saanud koolis uuest teemast aru ja materjali ei jõutud tunnis läbigi võtta, antakse siiski koju hunnik tundmatuid ülesandeid, mis tuleb järgmiseks päevaks kõik ära lahendada. Eesmärk ei peaks olema kevadeks õpiku läbi „kappamine”, vaid see, et õpilased saaksid aru, neile jääks meelde ja nad tunneksid end kontrolltööle vastu minnes kindlalt."
