Politsei otsis läinud aastal 573 kadunud last, rekordiomanik oli jooksus 86 korda
Mullu sai politsei üle Eesti kokku 2045 teadet kadunud alaealiste kohta – neist 1973 juhul jooksis laps kodust ära ja 72 juhtumit oli noorsoopolitseil seoses lapse erikoolist või asenduskodust lahkumisega.
Kokku otsis politsei mullu 573 last, mis tähendab, et mõni laps oli jooksus korduvalt. Rekordiomanik on 1999. aastal sündinud tüdruk, kes oli mullu jooksus 86 korda. Kaks korda vähem tuli politseil üles otsida sama vana poissi.
Võrdselt 57 korda olid jooksus üks 2000. aastal sündinud neiu ja 1997. aastal sündinud noormees.
Kõige rohkem oli tööd Põhja prefektuuril, sest tegeleda tuli 230 Harjumaal või Tallinnas jooksus olnud lapsega. Otsitute seas oli 279 poissi ja 294 tüdrukut. Vanuse järgi oli enam jooksus 15- ja 17-aastaseid, eelkõige 15-aastaseid tüdrukuid ja 17-aastased poisse.
See on vaid kuiv statistika. Delfi palus laste otsimisega tegelevatel politseinikel oma tööst lähemalt rääkida.
Põhja prefektuuri vanemkomissaari Ly Kallase sõnul olid ajad, kus vanemad teavitasid politseid laste kadumisest vähem ja püüdsid rohkem ise otsida, aga praegu teavitatakse sagedamini. Tihti haaratakse telefon ja helistatakse politseile juba siis, kui laps ei ole kokkulepitud ajaks koolist koju jõudnud.
Lapse tagaotsimine algab vanema sellekohasest avaldusest ja lapse tausta uuringust. Politsei avab tagaotsimistoimiku ja asub tegema kindlaks lapse asukohta. “Kui on alust arvata, et inimene on ohus, siis hakkab politsei teda ikkagi kohe otsima,” sõnas Kallas.
Politsei eeldab, et vanem on ka ise kõik teadaolevad lapse sõbrad ja tuttavad läbi helistanud ning käinud läbi ka kooli ja kodutee. “Kui lapse kadumisest on juba viis või kuus või seitse korda teatatud, siis me juba teame, kust me ta eelmine kord leidsime ja kust ka seekord otsima minna,“ kõneles Kallas.
Politseileitnant Kristel-Liis Kaunismaa sõnul on laste kadumine ja uitamine tõsine probleem.
Kaunismaa sõnul oleneb olukorrast, millal lapse kadumisest politseile teatada. „Kui vanem on kimbatuses, siis ta helistab 110, kuid laps võib olla jäänud ka sõbra juurde, telefon on hääletu peal või välja lülitatud, aku tühi,“ loetles Kaunismaa põhjuseid, miks vanem lapsega ühendust ei saa.
Väiksem laps võib-olla ennast sõbra juurde mängima unustanud. 1. klassi laste puhul juhtub seda päris sageli. Paljudel juhtudel ilmub laps ise natukese aja pärast koju. Siis peaks vanem sellest kindlasti ka politseile teatama.
Politseinike sõnul on olnud juhtumeid, kus politsei helistab vanemale andmete kontrollimiseks, täpsustamiseks või lisainfo saamiseks ja vanem ütlebki, et laps on vahepeal koju tulnud. Siis muidugi lõpetatakse ka otsimine.
Jooksikud on muutunud nutikamaks
Lapse leidmisel aitab palju kaasa sotsiaalmeedia, kust politsei saab infot lapse sõprade kohta, aga ka laste mobiiltelefonid, mida saab positsioneerida ja jälgida. Pidevad jooksikud on juba nutikamad ja teevad politsei töö raskemaks, kuid mitte võimatuks. Kui kõik niidid on juba läbi kontrollitud ja last pole ikka leitud, palub politsei läbi meedia ja sotsiaalvõrgustiku ka avalikkuse abi, kuid ilma lapse seadusliku esindaja nõusolekuta avalikku otsimisteadet laiali ei saadeta.
On juhtumeid, kus lapse asukoha kindlakstegemine võtab aega tunde, kuid on ka neid, kui kulub päevi. Kaunismaa sõnul võib öelda, et umbes nädal või kümne päeva on piir, millest kauem tavaliselt lapsed jooksus ei ole. “Isegi kui see on kuu aega, siis me tegelikult teame, kus laps on ja meil on kontakt olemas,” rääkis Kaunismaa.
Kallase sõnul on ka juhtumeid, kus vanem on tunnistanud, et tema äraolekul on laps kodus käinud ja näiteks riideid vahetanud.
Kaunismaa sõnul lapsed alati ennast nii väga ei peidagi. Mõnikord minnakse kellegagi kaasa. „Neil on oma sõbrad ja tuttavad, kelle juures ollakse, seal unustavad nad ennast lihtsalt ära, ema telefonikõnedele ei vastata, sest ei soovita kuulata tänitamist,“ rääkis Kaunismaa.
Lapse toimetamine vanematele on ainult kriitilise olukorra lahendamine
Kaunismaa sõnul ei ole see lahendus, kui politsei lapse kätte saab ja ta koju viib. „Kriitiline situatsioon on küll lahendatud ja laps vanemale üle antud, aga olukorra lahendus on mujal. Politsei peab tagama selle, et lapsega midagi ei juhtuks,” rääkis Kaunismaa politsei ülesannetest. Ta leiab, et kui laps jõuab koju ja vanem karjub ta peale, siis see pole küll lahendus.
Kaunismaa soovitas vanematele, et kui peres tekib teismelisega sõnavahetus, siis võiks vanem ise ennast välja tuulutama minna ja natukese aja pärast rahunenumalt tagasi tulla. Sellega saaks nii mõnegi teismelise minemajooksmist vältida, usub politseiametnik.
Sellised olukorrad, kus laps kodust ära jookseb, ei peaks Kaunismaa sõnul üldse tekkida saama ja peredes, kus omavahel saadakse hästi läbi, neid ei tekigi.
Probleeme on aga lahutatud peredega, kus üks vanem eeldab, et laps on teise vanemaga ja vastupidi. „Tegelikult ei tea kumbki vanem, kus laps tegelikult on,“ nentis Kaunismaa. Kadunud laste hulka arvestab politsei statistika needki lapsed, kes koos ühe vanemaga on kaasa läinud, aga teine vanem on kuulutanud lapse tagaotsitavaks.
Politseinike sõnu on uitajate ja ärajooksjate hulgas sagedamini sotsiaalsete probleemidega perede lapsed ning lapsed, kes elavad turvakodudes. Vanuselt on keskmine jooksik umbes 13 aasta vanune. Viimasel ajal on nende hulgas rohkem tüdrukuid, kui poisse, aga Kallase sõnul on aastad erinevad.
Lapsed suitsetasid kodutu juures kanepit
Igal lapsel ei olegi võimalust kaduda, sest sõprade vanemad ei luba võõral lapsel enda juurde jääda ja võtavad lapsevanematega ühendust.
Kallase sõnul on aga inimesi, kes võimaldavad enda juures ööbida. Nii näiteks leidsid Põhja prefektuuri politseinikud oktoobris ühest Pärnu maantee majast asotsiaalse eluviisiga täiskasvanu juurest viis alaealist.
11-, 13-, 14- ja 16-aastased poisid ning 16-aastane neiu olid koos 29-aastase kodutuga tõenäoliselt kanepit suitsetanud. Kõik noored olid politseile varasemast tuttavad eelkõige kodudest ärajooksmise tõttu. Mitmel neist on olnud probleeme ka alkoholitarbimise, suitsetamise ja pisivargustega. Kahe leitud poisi elukohaks on turvakodu. Ka teised tabatud noored on olnud varasemalt sotsiaaltöötajate hoole all. Politsei andis ühe lapse üle vanemale, ülejäänud viidi turvakodusse. Kodutu vabastati politseijaoskonnast pärast väärteoprotokolli koostamist.
Mõned lapsed luiskavad kellegi juures öömaja paludes kokku igasuguseid jutte, aga kui laps vahetab soojas toas ööbimise juba mõne korrusmaja trepikoja vastu, siis on ikkagi probleem mujal, tõdes Kaunismaa ja lisas, et paljude perede probleemid on kasvanud juba nii suureks, et nad enam ei taha või ei oska abi küsida.
Kaunismaa sõnul jõuab info iga uitama läinud lapse kohta kohalikku omavalitsusse. Laste leidmiseks tehakse koostööd näiteks kaubanduskeskuste turvatöötajatega, kes juba oskavad märgata uitavaid lapsi. Palju abi on politseil avatud meele ja lahtiste silmadega inimestest, kes annavad teada, kui näiteks kõrval korteris elab selline inimene, kes lastele peavarju pakub. Politsei ei salga, et neil on teada palju selliseid inimesi ja kohti, mida kontrollida.
Uitamine on elustiil
Kaunismaa sõnul on uitamine ja rändamine mõne lapse jaoks juba elustiil, sest nad on kogu aeg ise rännanud või rändamist näinud. “Kui ema rändab ühest suhtest teise, pere ühest sotsiaalkorterist teise, siis nende laste jaoks ongi normaalne, et kogu aeg rännatakse,” rääkis Kaunismaa. Nende laste puhul ei pruugi vanem isegi märgata, et laps on ära läinud, kuni politsei pistelise kontrolli või reidi käigus leiab lapse näiteks kusagil kambas ööbimas ja võtab vanemaga ühendust.
Kaunismaa kiidab tublisid koole, kes kohe selliste laste puuduma jäämisest politseid teatavad, sest nendel lastel on väga suur oht langeda kuriteo ohvriks või ise mõni kuritegu toime panna. “Need lapsed sattuvad ise ohtu, neid kasutatakse seksuaalselt ära või saadetakse neid oma söögi ja öömaja eest tasumiseks varastama,” rääkis Kallas. Kurjategijaks saamisest lahutab neid lapsi väga väike samm, kuid õnneks on nende laste hulk ikkagi väike.
Kallase sõnul on lapse koolikohustuse täitmineseaduse järgi kohaliku omavalitsuse ülesanne. Kui aga vanem võtab paberid ühest koolist välja ja last järgmisesse kooli ei peangi, siis ei saa ka kohalik omavalitsus lapse koolikohustuse täitmist kontrollida.
Kallas teab töökogemusest juhtumeid, kus vanemad vahetavad elukohta, aga lapsed rändavad tagasi eelmisesse elukohta ja kooli juurde, kuhu jäid nende sõbrad. Tema tööpraktikas on kokkupuuteid lastega, kes on läinud asenduskodust tagasi koju vanemate juurde, kelle käest nad on ära võetud. Näiteks ühe lapse leidis politsei isa juurest kraanikausi kapist.
Kuid mõnikord võib laps linnas ka lihtsalt ära eksid ja abi vajada. Nii näiteks juhtus ühe Õismäele kolinud pere lapsega, kes jäi koolis käima eelmisesse kooli, pabinas sõitis aga bussiga valesti. Lapse koolist puudumist märkas kohe õpetaja, kes teavitas politseid.
Põgenemine välismaale
Politsei on kodust lahkunud lapsi leidnud teistest linnadest ja riikidest. Kui lapsel on ID kaart, siis on tal päris laiad reisivõimalused. Lapsi on leitud Soomest, Rootsist, Saksamaalt, aga ka Saudi Araabiast. “Oma arvates läks üks 16-aastane neiu sinna teiste täisealistega kaasa fotomodelliks,” meenutas Kallas üht juhtumit. Et vanemad ei lubanud tütrel sinna sõiduks passi taotleda, leidis neiu “heategija”, kes aitas passi teha. “Kui vanemad lapse kadumisest politseile avalduse tegid, oli tüdruk juba Leedus lennuki peale läinud ja vanemad pidid talle Saudi Araabiasse järele minema.”
Ühte täiesti normaalsest perest pärit 10-aastast poissi toodi üle-eelmisel aastal tagasi Eestisse nii Soomest kui Rootsist. Vandersell võttis lihtsalt laevale minnes ühel Soome naisel käest kinni ja keegi ei pannud midagi tähele.
Bussiga on lapsed sõitnud küll Lätti, küll Peterburi. Lapsi peale võtvad bussijuhid jäävad lihtsalt uskuma nende luiskelugusid. Raha reisimiseks varastatakse vanemate tagant.
Aastate tagant meenus Kallasele juhtum kahest poisist, kes isa tagant raha varastasid ja Tallinnast Viljandisse sõitsid. Sihtpunktis võttis neid vastu kohalik politsei ja poistele järgi kutsustud isa pani mehepojad tagasiteel auto taha jalgsi kõndima. Ilmselt siiski ei kõndinud nad jalgsi kogu koduteed, aga piisavalt, et pärast politseile tunnistada, et edaspidi neil kodust ärajooksmise soovi ei teki.
Rändama läinud lapsed saavad isegi motellides toa üürida. Politseiametnikele meenub seepeale telefonikõne ühest Pärnu hotellist, kust küsiti, kas end hotelli registreerida sooviv alaealine pole juhuslikult tagaotsitav. Kuigi politsei sellist infot hotellidega ei jaga, oli tookord oli sellest kõnest lapse leidmisel abi.
