Iyman Ateeki ja Taimaa Abazli perekonnad suunati Eestisse osana Euroopa Liidu pagulaste ümberpaigutamise plaanist. Kui kaks perekonda 2016. aasta 17. veebruaril kummiparvel Türgist teele asusid, arvasid nad, et ühinevad mõni päev pärast Kreekasse jõudmist sugulastega Saksamaal. Selle asemel jäid nad Euroopa suletud piiride taha lõksu. Pärast ligi aasta põgenikelaagris elamist pakuti neile ümberpaigutamist Eestisse – ja ainult Eestisse, kirjutab Time.
„See tundub nagu korraldatud abielu,“ ütleb Iyman. „Nagu siis, kui perekond sunnib tütart abielluma inimesega, keda ta ei valinud ja kes talle ei meeldi.“
Time’i teatel on üle veerandi alates programmi algusest Eesti vastu võetud 150 pagulasest juba lahkunud, kasutades ära Euroopa lahtisi piire, et ühineda sugulastega või otsida paremaid võimalusi mujal. Et sundabielu töötaks, tuleb vaadata materiaalsetest vajadustest kaugemale ja mõelda kultuurilistele aspektidele, mis muudaksid ajutise puhkepaiga koduks.
Time kirjutab, et Euroopa ühe väiksema moslemitest elanikkonnaga Eestis ei ole mošeesid, ainult palvesaal Tallinnas, ning moslemite kombe järgi tapetud loomade halal-liha on väljaspool Tallinna keeruline kätte saada. Nagu Iyman ja Taimaa on aga enamik pagulasi Eestis paigutatud väiksematesse linnadesse ja küladesse. Rahulik üksindus, mida eestlased nii kalliks peavad, ainult rõhutab aga süürlaste isoleeritust. Nemad eelistavad lärmakat suhtlemist suurtes kogukondades ja usukaaslaste lohutust.
„Nad teavad, et me oleme moslemid,“ ütleb Iyman. „Miks ei võinud nad panna meid kõiki kokku Tallinna? Seal saame me vähemalt halal’i süüa.“
Küsimusele, kas kaunis metsamaastik akna taga ei paku mingit hüvitist, vastab Iyman Süüria ütlusega: „Isegi paradiisis ei ole ilma inimesteta lõbus.“
Kui pagulased oleksid saabunud otse Süüria lahinguväljadelt, oleksid nad sooje kortereid ja heldeid toetusi rohkem hinnanud, kuid enamik Eestisse saabunuid on veetnud aasta Kreekas, oodates teekonnale triumfeerivat lõppu, nagu näevad Facebookist ja Instagramist Saksamaale või Rootsi saabunud kaasmaalaste puhul. Eesti oma külmade talvede, endasse tõmbunud inimeste ja piiratud majanduslike võimalustega ei vasta nendele fantaasiatele ega isegi Iymani ja Taimaa endisele mugavale keskklassi elule Süürias.
Eesti ümberpaigutamisprogrammis töötav naine ütleb Time’ile, et paljud asjad tehakse õigesti, kuid läbi kukutakse ootustele vastamisega. Küsimusele, kui palju eduka integratsiooni juhtumeid naine näinud on, vastab ta: „Ausalt? Null.“ Naine peab põhjusteks kliimat, raskusi keele õppimisel, võimetust leida rahuldust pakkuvat tööd ning suure sisserändajate kogukonna puudumist.
Naise sõnul on aga ka teistel riikidel samasuguseid raskusi, isegi Saksamaal. „Mõnikord on mul tunne, nagu me võistleksime unistusega,“ ütleb ta. Edukas integratsioon saaks ehk tekkida järgmise põlvkonnaga, kui tänased koolilapsed suureks kasvavad, keele ära õpivad ja tööle lähevad. Selleni jõudmiseks peaksid aga perekonnad kohale jääma.
Süürlased kurdavad näiteks tomatite väljapressijalike hindade üle kohalikus Eesti poes. „Neli eurot kilo!“ hüüatab Iyman. „Paistab, et me hakkame siin piiri peal elama. Kui me ostame lastele riideid, ei jää meil piisavalt toidu jaoks. Ja kui me ostame toitu, ei suuda me raha säästa.“
Taimaa mehe, Mohannad Abazli jaoks on täiskohaga tööl käimine, et teenida riiklike toetustega võrdset palka, demoraliseeriv. Ta ei karda rasket tööd, aga sellel pole mõtet, kui ennast ära ei elata. „Minu eesmärk on minna tagasi Süüriasse. Ja mul on vaja tööd teha, et ma saaksin seda teha. Ma tahan raha kõrvale panna, et saaksin tagasi minna ja uuesti üles ehitada selle, mille ma kaotasin.“
Mohannad on kuulnud, et sel põhjusel on Saksamaa pagulaste jaoks palju parem. Seal ei saa mitte ainult suuremaid toetusi, vaid ta on lugenud internetist, et sisserännanute võrgustiku kaudu on palju lihtsam ka tasuvat tööd leida.
Üks Eestisse jäänud süürlastest Amjad Wahem räägib siit Saksamaale läinud perekonnast, kellega tal kontakt säilis.
Pereisa kelgib, et kuuleb linnulaulu ja ilm on ilus, aga perekond on tagasi laagris ja lapsed ei saa koolis käia. Amjad ei mõista, milleks riskida Eesti kindluse vahetamisega laagri vastu Saksamaal, kus Eestis registreerituna isegi pagulase toetust ei saa. „Mul on ambitsioonid, ma tahan kellekski saada, midagi teha, aga ma ei luba endal kaks korda samasse auku kukkuda,“ ütleb Amjad. „Siin on ohutu. Minu lapsed on siin õnnelikud. Inimesed on väga kenad. See ei ole Eesti süü, et te olete siin. Tegelikult lahendas ta teie probleemi ja tõi teid siia. Andke talle võimalus.“
