"Radari" video: Geiaktivist läheb kooseluseaduse tõttu riigiga kohtusse
Rahul pole ka teised samasoolised paarid. „See on minu arvates lihtsalt väga ebariigimehelik käitumine ausalt öeldes. Ja mitte lugupidav käitumine,“ sõnab ettevõtja Mart Haber. Metsa ja Haberit ühendab muu hulgas see, et nad mõlemad – kumbki oma partneriga – on selle 29 paari seas, kes tänavu kooselulepingu sõlminud. Haber ja tema partner Taivo Piller on kauaaegsed elukaaslased, kes tegutsevad ühiselt ka sisekujundusäris. Reisimist on neil palju ja nüüdki valmistub Haber sõitma Pariisi messile. Piller on juba ees ära sõitnud. Haber meenutab, et ka 2014. aastal pärast kooseluseaduse vastuvõtmist ootas teda ees väliskomandeering. Tal on hästi meeles see, kuivõrd laia rahvusvahelist tähelepanu seaduse vastuvõtmine sai.
„Nii CNN kui BBC – igalt poolt tuli järjest ju uudis, et Eesti on esimene idabloki riik, kes on sellise seaduse vastu võtnud,“ ütleb ta. Tänavu veebruaris sõlmisid Haber ja Piller kooselulepingu. „Me oleme kaua-kaua koos elanud, aga kui siin osad poliitikud hakkasid rääkima seda, et milleks selline jutt, et neid paare on ainult neli või viis, kes on seda kasutanud, siis otsustasime ikkagi ka notari juures käia,“ räägib Haber. Notari juures sõlmiti kooseluleping ja sellisel kujul saadud ametlik kinnitus on nii sümbolina kui emotsionaalselt paarile tähenduslik. „Iga päev vaadates seda sõrmust või tundes seda sõrmes on ikkagi selline teistsugune tunne,“ ütleb ta.
Sümboolne leping
Kuid teisiti võttes jääbki praegusel juhul see leping peaaegu et täielikult sümboolseks. „Et sul on küll paberil see leping olemas, aga tegelikkuses rahvastikuregister, pärimisregister – sinna see info nagu kohale ei jõua,“ sõnab ta.
Võrdleme koosellumist abiellumisega. Kui inimesed on abielus, siis see tagab automaatselt mõlemale osapoolele teatud õigused. Näiteks lihtne asi - võib esitada ühise tuludeklaratsiooni. Või traagilisem näide - ühe abikaasa surma korral, on teisel pärimisõigus. Neid asju on veel ja asja iva on, et abielu sõlmides kantakse see rahvastikuregistrisse ja seal olevate andmete alusel riik teab, millised on inimese õigused teatud olukordades.
Kooseluseadus annaks paaridele justkui sarnased võimalused, kuid kuna rakendusakte vastu võetud pole, ei tee riik mitte ühessegi registrisse selle kohta mitte ühtegi märget. Ehk teisisõnu - riik oma registrites kooselulepingut ei tunnista.
„Kui siis midagi juhtub, tuleb minna kohtusse ja hakata siis nagu selle paberiga tõestama või siis võib-olla piisab ka sellest, kui sinna instantsi kohale minna. Ma ei tea - selles suhtes, et see praktika puudub. See situatsioon on nagu naeruväärne ja piinlik minu arvates,“ nendib Haber.
Mets: olukord pole muutunud
Jurist ja samasooliste paaride õiguste eest võitlev Reimo Mets ütlebki, et kooseluseadus ilma rakendusaktideta pole suurt midagi muutnud. „Meil on seadus, mis on oma olemuselt tegelikult näilik. Selles mõttes ei ole õiguslikult olukord võrreldes 2004nda või 1993nda aastaga mitte kuidagi muutunud,“ räägib ta.
Metsa sõnul ei kohelda koosellunud inimesi praegu võrdselt abielu sõlminud inimestega. „Et abiellunud isik on justkui parem kui koosellunud isik. See on see võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine täna,“ ütleb Mets.
Kuid siiski - üks asi, toob Mets välja, võrreldes varasemaga muutus ja see puudutab lapsendamist. Nimelt annab kooseluseadus peresisese lapsendamise õiguse. See tähendab, et lapsendada vastastikku partneri lapsi saab nüüd ka samasooline kooselulepingu sõlminud paar. Ja selliseid lapsendamisi ongi kooseluseaduse alusel Eesti kohtutest läbi käinud juba vähemalt kümmekond. Kuid see omakorda toob probleeme juurde.
„Seda jälle ei ole võimalik kanda rahvastikuregistrisse. Ehk et teisisõnu me käime selle kohtupaberiga kõikides ametkondades, kõikides institutsioonides kohal, tõendame ja tõestame kogu aeg seda, et ma ei ole loll. Ma olen sõlminud kooselulepingu, mul on selle lapsega puutumus,“ räägib Mets.
Lapsendamine ei liigu registrisse
Nii ongi kooselus lapsevanemal keerulisem last erinevates olukordades esindada. Või näiteks lapsega koos reisida. Kelly Grossthal Eesti Inimõiguste Keskusest ütleb, et igapäevaste praktiliste probleemide kõrval võib selline lapsendamise registrisse mitte kandmine kaasa tuua ka kentsakaid probleeme. „Meil on üks väga kurioosne juhtum tegelikult, kus lapsendanud paar, õigemini selle üks osapool, soovis loobuda üksikvanema toetusest,“ räägib Grossthal. Ent seda ei saanud teha. „Nende jaoks register näitas, et tegu on jätkuvalt üksikvanemaga,“ lisab ta.
Metsa sõnul ei peaks asjad nii olema. „Nii ei peaks asjad olema sellepärast, et üks lapsevanem, kui ta käib oma lapsega mööda ametiasutusi, siis riik vaatabki neid andmeid rahvastikuregistrist. Mitte mingisugusest kohtumäärusest, mida ei ole kuhugi kantud. Seal on teine küsimus ka. Kui kohus teeb kohtumääruse, siis see kohtumäärus peaks olema ka täidetav, mitte inimestele lauasahtlisse või seina peale kleepimiseks antud. See on inimeste mõnitamine, ma räägin. Sellel asjal ei ole mingit muud sisu,“ räägib Mets.
Seda, et registrisse peaks saama kanda ka kooseluseaduse alusel toimunud lapsendamise, tõi augustis siseministrile saadetud kirjas välja ka õiguskantsler Ülle Madise.
Reinsalu: tegemist on ideoloogilise vaidlusega
Kooseluseaduse vastu seisva IRLi liikmest justiitsminister Urmas Reinsalu ütleb, et lapsendamise registrikannete näol on tegemist ideoloogilise vaidlusega. Asi selles, et registrisse saab kandeid teha ema ja isa lahtrisse, mitte aga samast soost lapsevanemate kohta.
„Meil kaovad Eesti kehtivas õiguses ära järelikult ema ja isa mõiste ja tekib sooneutraalne vanemluse mõiste. Väga ideoloogiline valik. Ma olen kategooriliselt selle vastu, et me läheme sinna, et me ütleme, et ema ja isa õiguskeskkonnas enam mõistena ei kehti,“ ütleb Reinsalu.
Igal juhul on see poolik seadus tekitanud tänaseks rohkelt õiguslikku segadust ja et asi selle seadusega halvasti on läinud, tunnistab ka justiitsminister. „Ma arvan, et ta on käkk kuubis,“ sõnab Reinsalu.
Reinsalu sõnum on lihtne - kogu asi on rahulikult läbi arutamata ning see põhjustab jätkuvalt vaenu ja sallimatust, ent arutada ei tahetud enne ega ka nüüd rakendusseaduse üle. „Parlamendis ma eelmises koosseisus ka ütlesin, et võtame selle aja maha ja otsime teatud kriitilist ühisosa. Kui see kriitiline ühisosa on olemas, siis me ei keera jama kokku. Aga vabandust, mulle näidati piltlikult keskmist sõrme selle jutu peale,“ ütleb ta.
Nõuab kohtu kaudu võrdsust
Kooseluseaduse rakendumist ootavaid huvigruppe see, et riigikogus on patiseis, muidugi ei rahulda. Ja siit jõuamegi selle loo puändini. Kaks aastat seaduse rakendusakte oodanud Reimo Metsal on mõõt täis saanud ja ta on asunud asjale lahendust otsima riigikogu väliselt. Mets on pöördunud kohtusse. „Riik ei saa lähtuda sellest, et ühed on võrdsemad siin riigis, kui teised. See on ebavõrdne kohtlemine. Ja see on ka põhjus, miks mina olen tegelikult nagu missioonitundest pöördunud kohtu poole ja küsinud, et kuulge, kas ei oleks aeg lõpetada see selles mõttes inimeste mõnitamine ära,“ ütleb ta.
Augustis Tallinna Halduskohtu menetlusse võetud kaebuses viitabki Mets, et kooseluseaduse rakendusaktid on jäetud vastu võtmata ja seetõttu jätkub põhiseadusvastane olukord ning samasooliste paaride õiguste vältav rikkumine. Seni riigikogu poolt vastu võetud õigusaktid on pigem näilikud ja mitterakenduvad. Hüvitiseks selle eest nõuab ta riigilt ühte eurot.
„Kuna seda ei ole protseduuriliselt võimalik muud moodi menetleda, kui mingisugune summa tuleb nimetada, siis ma nimetasid ühe euro. Sümboolselt üks euro. Ma loodan, et iga inimene saab aru, et ma ei ole raha peal väljas,“ ütleb Mets.
Kaebuse eesmärk on näidata olukorra absurdsust ja saada kohtult sellele kinnitus. Ja anda selle kaudu poliitikutele märku, et see olukord tuleb lõpetada. „Ja kui kohus ütleb, et nüüd tuleb teha midagi, siis see on ikkagi väga oluline indikaator ju poliitikutele, et nüüd päriselt ka tuleb hakata midagi tegema,“ loodab ta.
Reinsalu: kaebus on taktikaline käik
Riigi poolt peab kaebusele vastama justiitsministeerium. „Reimo Metsa kaebus nõuab väga selgelt seda, et Eestis oleks homoabielu põhiseadusliku õigusena realiseeritud. Täpselt see, mida ma ütlesin selle aktsiooni alguses, et see viib sinna välja. Reimo Mets nüüd selgelt osundab, et see õigus samasoolistel paaridel abielu sõlmida peaks olema tagatud,“ ütleb kaebuse kohta Reinsalu.
Ta ei näe, et riik tervikuna peaks vastutama kooseluseaduse möödalaskmiste eest.
„See, et kooseluseadus võeti vastu vassides ja valetades ja käpardliku õigusloomega, ei tähenda seda, et oleks tekkinud riigivastutuse juhtum. Põhiseaduslikku subjektiivset õigust nõuda, et mingisugune seadus sellisel kujul peaks vastu võetama, mis faktiliselt samasooliste abielu või homoabielu Eesti õiguskorda viib sisse – seda õigust ei ole,“ selgitab ta.
Ehk teisisõnu ütleb Reinsalu, et toimivat kooseluseadust ei ole ega tule. Ja ta lubab, et Metsa kaebust võetakse vägagi tõsiselt. „Samasooliste abielu asjades on ikkagi mitmetes Euroopa riikides saavutatud seda läbi kohtumenetluse. Kindlasti me rakendame oma juriidiliselt parema eriteadmise selle teenistusse, et Eestis jääks abielu püsima mehe ja naise liiduna, mitte läbi kohtutee saavutada seda, et kas otse või varjatult legaliseerida samasooliste abielu.“
Ehk kokkuvõtvalt - Reinsalu peab kohtusse minekut kooseluseaduse pooldajate taktikaliseks käiguks, surveavalduseks.
Mets ei ole sellega nõus ja ütleb, et tema eesmärk on anda riigile märku, et midagi tuleks ette võtta. „Ma lihtsalt üritan saavutada teiste meetoditega seda, mida ma olen algusest peale rääkinud. Töötage välja üks korralik regulatsioon. Tehke midagi,“ sõnab ta. „Ja ma ei tahaks oma riigiga kohtus käia, aga kui riik ei jäta mulle muud võimalust, siis ma pean seda tegema. Ma olen omandanud need teadmised ja ma kasutan neid teadmisi täpselt senikaua, kuni ma saan oma õigluse lõpuks kätte,“ lisab Mets.
