Tsahkna tegi erakonna volikogul ettepaneku nimetada IRL ümber Isamaaks
Tsahkna ütles, et see ei ole katse taastada Isamaaliitu ega Res Publicat, see on minu ettepanek koonduda erakonnaks Isamaa, minna edasi järgmisse, loogilisse etappi ja kujundada tuleviku Eesti nägu läbi suurte otsuste, milleks me loodud oleme.
„See ei ole mitte tavaline märgimuutus, vaid meie sõnum sellest, et me oleme muutunud ja valmis otsustama. Tänane valitsus on muutumas seisaku mootoriks. Selline peenhäälestus peab lõppema – Isamaa, see tähendabki olla ise oma saatuse peremees ja teha ise oma saatuse üle julgeid otsuseid,“ selgitas Tsahkna nime muutmise tagamaid.
Tsahkna kandis Eesti Rahva Muuseumis toimunud erakonna avatud volikogul ette Isamaa manifesti, kus tõdes, et Eesti on seisakus ning tunnistas ka IRLi osa selles.
Delfi vahendab IRLi volikogust otsepilti kella 12-15ni.
Margus Tsahkna kõne
Head aatekaaslased!
Tänane volikogu ei ole mitte tavaline sündmus.
Esiteks teeb selle eriliseks see, et oleme kogunenud siin, Eesti Rahva Muuseumis. See on Eesti järjepidevuse kants, kuhu on talletatud meie DNA, meie rahvuslik kood, et seda säilitada ja kõige kaasaegsemal kombel maailmale tutvustada.
Eriline on meie volikogu ka seetõttu, et täna olen ma teie ette asetanud Isamaa manifesti, mis on paljude Isamaa 2.0 töörühmade ja meie erakonna liikmete arutelude kontsentraat. See manifest võtab kokku meie erakonna DNA, selle, kust me tuleme ja kuhu me liigume. See manifest on sihiseade raamdokument, mille eesmärk on anda teatud hetke pildistus ka Eesti poliitilisele reaalsusele.
Reaalsus on see, et Eesti areng on seisakus ning siit väljumiseks on vaja lõpetada peenhäälestus. On vaja julgust langetada suuri, tulevikupõlvkondi mõjutavaid otsuseid. See manifest on tüvitekst, mis aitab meil ette valmistada järgmist erakonna Suurkogu programmitööd, andes selleks suuna ja tunnetuse.
Head sõbrad,
Minu ülevaade poliitilisest olukorrast ei saa olema kiidulaul valitsusele. Ei, see on aus vaade, mis paljudele ei pruugi meeldida, kuid ilma milleta ei ole meil võimalik edasi minna. Nii, nagu Eesti valitsemine peab astuma välja mugavustsoonist, peame ka meie tegema muutusi ja pingutama selle nimel, et Eesti elu tulevastele põlvedele paremaks luua. Peame ausalt välja ütlema tõe ning selle järgi ka käituma.
Armsad sõbrad, räägime siis poliitilisest olukorrast.
Näiliselt süütud presidendivalimised, nagu korduvalt varem on juhtunud, raputasid Eesti poliitikat üksjagu. Võiks öelda, et paljud probleemid, mis olid eelnevalt kaetud puudriga, said nüüd avalikkusele nähtavaks. Presidendivalimised näitasid, et kaks erakonda, mis on Eesti senises poliitikas olnud vankumatult ühtsed, on selle ühtsuse minetanud.
Keskerakonnas toimuv on tervikuna Eesti poliitikat paradigmaatiliselt muutev sündmus. Üks mis kindel - Savisaare-tondiga enam Eesti poliitikas ei hirmuta. See on üsna kurb, kuidas üks mees ei oska lavalt lahkuda, aga on üsna kindel, et selle agoonia lõpetab järgmisel nädal Jüri Ratas. Peame tunnistama, et tegu on suure muutusega. Primitiivse vastandamise aeg saab läbi ja Savisaare hirmu asemel hakkavad valimistulemusi otsustama erakondade väärtused ning programmilised seisukohad.
Ka meie koalitsioonipartneri Reformierakonna saatus presidendivalimistel oli üsnagi täbar. Intrigeerides omavahel, kutsuti peaaegu esile põhiseaduslik kriis.
Meie lähenemine oli aus ja see töötas. Me ei keerutanud, vassinud ega mänginud topeltmänge. Meie kandidaadivalik oli hea ja siinkohal tahan siiralt tänada Allar Jõksi, kes tegi suurepärase kampaania, tuues kogu presidendivalimiste lihtsakoeliseks planeeritud debatti põhimõttelise muutuse. Jõks ütles välja, et Eesti on seisakus ja meil on vaja julgeda otsustada selleks, et me ei kaotaks järjekordset kümnendit. Paljudele see väljaütlemine ei meeldinud, kuid see on tõsi.
Tänan meie meeskonda, riigikogu liikmeid ja valijamehi! Tänan ka Vabaerakonda, kellega olime Allari taga lõpuni koos.
Ma arvan, et Isamaa on rahul.
Eesti sai hea presidendi, Kersti Kaljulaidi, keda meile tutvustama ei pea kuna me teda juba aastaid tunneme. Kersti on muutuste president, kes lööb Kadrioru aknad valla ning tuulutab ruume värskete muutustetuultega. Meie president on kaasaegne, rahvuslikult mõtlev konservatiiv, kes on oma väljaütlemistes sõnastanud vajaduse muudatusteks. Soovin Kerstile jõudu oma visiooni elluviimisel, luban, et oleme selles toeks, kuna see ühtib meie maailmavaate ja väärtustega.
Head aatekaaslased!
Isamaa manifesti keskne tõdemus on, et Eestis on seisak. Et Eesti ei vaja peenhäälestust, vaid taaskord tõsiseid otsuseid. Patsiendi ravi eeldus on enesele haiguse tunnistamine, seejärel õige diagnoos panemine. Meie erakond tunnistab täna, et Eestis on seisak.
Jah, ka meie oleme osa seisakust. Oleme ju olnud vahelduva eduga Reformierakonna partner valitsuses. Seisaku tunnistamine aga ei ole nõrkus, meie seniste pingutuste nullimine, vaid olukorra tunnistamine. See on tugevus selleks, et minna edasi.
Me ei tohi enam niisama pealt vaadata või veelgi vähem, selles seisakus vaikides osaleda, kuna see teeb meid kaasvastutajaks.
Meie oleme valmis muutusteks. Nüüd on küsimus, kas peenhäälestamise kursilt on valmis lahkuma ka teised?
Milles väljendub siis seisak, mida ühiskond järjest enam tunnetab?
Meie majanduskasv ei rahulda ühiskonna vajadusi ning ei ole piisav selleks, et tagada meie heaolu. Meie ettevõtjad ägavad kõrgete tööjõumaksude all, nad ei suuda investeerida piisavalt, et tõsta tootlikkust. Kvalifitseeritud tööjõu puudus kummitab ettevõtjaid üleriigiliselt.
Me oleme saavutanud selle, et kaitsekulutused on 2% SKPst, kuid meie madala majanduskasv ei taga järgmise kümne aasta riigikaitse arengukava täitmise vajadusi.
Laiapõhjaline riigikaitse on jäänud pigem sõnakõlksuks. Sisejulgeolek, mis on osa meie laiapõhjalisest riigikaitsest, ei ole saavutanud sama arengutempot, kui sõjaline kaitse.
Demograafilised näitajad karjuvad meile näkku, meil napib juba täna kvalifitseeritud tööjõust, meie sündimus on madal ning trend näitab jätkuvat kahanemist.
Meie sotsiaalkaitse ja tervishoiusüsteem ei suuda demograafiliste näitajate tõttu pikas perspektiivis inimesi aidata. Pensionisüsteem vajab karmi reformi.
Ma ei hakka rääkima enam sellest, et haldusreformi rakendamiseks ja tugevate omavalitsuste tekkimiseks vajalikud seadused ei ole veel kabinetiarutelule jõudnud.
Kaks õiguskantslerit on andnud ühese seisukoha, et Riigikogu liikmete koht ei ole nõukogudes ja et riigi äriühingute juhtimise probleem algabki nende samade ühingute liigsest politiseeritusest. Tallinna Sadama korruptsioonijuhtum peaks olema piisavaks näiteks, et seda tõsiselt võtta.
Seepärast on ainukeseks lahenduseks riigile kuuluvate äriühingute juhtimise põhiseaduspäraseks ja läbipaistvaks muutmiseks see, et sinna seadusevastaselt nimetatud riigikogu liikmed kutsutakse tagasi. Siin ei saa olla kaksitimõistmist. Põhiseaduse ees on kõik võrdsed.
Veelgi enam. Riik peab strateegiliselt mittevajalikud äriühingud erastama ning riigile kuuluvad ettevõtete vähemalt 20% osalused viima börsile. Alles siis suudame tagada läbipaistva juhtimise, sellise juhtimise, mida üks peremees oma ettevõttes tahab ellu viia.
Valitsuse suur probleem on ambitsioonitu majanduspoliitika. Üha rohkem kostub ka Eesti ettevõtjatelt ühene sõnum: Tehke midagigi, võtke riske, ebaõnnestuge, peaasi, et lõppeb see peenhäälestuspoliitika.
Kas siin saalis on näiteks kedagi, kes tõuseks püsti ja tõsiselt väidaks, et sotsiaalmaksu langetamine pool protsenti tõmbab majanduse käima?
Põhimõtteliselt sõnastas väga hästi meie riigi juhtimise probleemi meie presidendikandidaat Allar Jõks, rääkides kadunud kümnendist. Tsiteerin: „Valitud tempo ja ambitsioonikusega oleme kes-kpikas perspektiivis mitte viie rikkama riigi hulgas, vaid ühes teises viieses klubis.“.
Me võime tuua lõpmatu hulga valdkonnapoliitilisi näiteid, aga lõppude lõpuks taandub kõik sellele, et selleks, et poliitikas midagi saavutada, on vaja püstitada ambitsioonikaid eesmärke.
Eesti poliitika keskne konflikt ei ole täna mitte Keskerakonna ja Reformierakonna vahel, vasak- ja parempoolsete vahel ega ka vana- ja uue põlvkonna vahel – see on nende vahel, kes soovivad ja julgevad unistada ja kellel on ideid ning nende vahel, kelle soov on võimu administreerida ja peenhäälestada.
See võib tunduda labane tõdemus, aga lõppude lõpuks on Eesti ikkagi turumajandus-, mitte riiklik majandussüsteem. Kui me ei astu otsustavaid samme riigi läbipaistvaks muutmisel, majanduse tegelikul käimatõmbamisel, siis ei lõppe ka olukord, mida on kirjeldanud Erki Raasuke, kui riigi poolt pakutavat kehva juhtimise sündroomi.
Märgiks selle kohta, et Eesti poliitiline kultuur on kriisis, on seegi, et kasutame kõige tõsisemaid probleeme enese eksponeerimiseks. Ausalt öeldes, mõjuvad naeruväärselt katsed teha julgeolekupoliitikat osaks sisepoliitikast. Loodetavasti muutub selline partei propaganda vorm, mis algas ühest valimisreklaamist, kuhu olid monteeritud NATO hävitajad. See on nii sündsusetu poliitiline praktika, mida võib võrrelda valimisreklaami tegemisega laulupeol. Me vajame julget diplomaatiat ja tegelikku kaitsevõime kasvu, mitte siinse venekeelse kogukonna ja Eesti kogukonna vastandamist.
Head volikogu liikmed, nagu ütlesin, kõige olulisem tänases volikogu päevakorras on minu ettepanek erakonnale värskendada põhjalikult erakonna sisu ja vormi, õigemini hoiakut. See ei ole katse taastada Isamaaliitu ega Res Publicat, see on minu ettepanek koonduda erakonnaks Isamaa nii sisult kui vormilt. Ettepanek minna edasi järgmisse, loogilisse etappi ja kujundada tuleviku Eesti nägu läbi suurte otsuste, milleks me loodud oleme.
See ei ole mitte tavaline märgimuutus, vaid meie sõnum sellest, et me oleme muutunud ja valmis otsustama. Tänane valitsus on muutumas seisaku mootoriks. Selline peenhäälestus peab lõppema – Isamaa, see tähendabki olla ise oma saatuse peremees ja teha ise oma saatuse üle julgeid otsuseid.
Seepärast teen ettepaneku muuta nii erakonna sisu kui nimi Isamaaks jub järgmisel Suurkogul.
