Vabaerakonna juhatuse liige parteijuhile: erakonnas on erimeelsusi, edasi ei vii oma põhimõtete jõuline pealesurumine
Imeilus ja äärmiselt palav suvi on olnud poliitiliselt üsna rahulik. Vabaerakonna kõneisikud on siin ja seal sõna võtnud ning arvamusartikleid kirjutanud. Kampaania “Poliitilise dieedi kolm retsepti” on täitmas rahulikumal ajal oma tagasihoidlikku rolli ja inimesed on telgituuril erakonna algatuse omaks võtnud. Äripäeva ja Õhtulehe juhtkirja toetus ministriametite kaotamisele on tähelepanuväärne. Kuid kas sellest kõigest piisab, et kampaania oma eesmärgi täidaks?
Suvel olen puutunud kokku paljude inimestega, kes oma seisukohtades on väljendanut muret erakonna edasise saatuse pärast. Nende küsimusi võib täiesti mõista, sest kõik konkurendid ja osaliselt ka ajakirjandus on juba erakonna maha kandnud. Optimistina ma vastasin neile väga selgelt, et erakond ei kao mitte kuhugi. Paljud minu optimismi ei jaganud ja naljaga pooleks on mind peetud viimaseks mohikaanlaseks, kes erakonna eest seisab ja seda viimase hingetõmbeni.
Kuum suvi on andnud kindlasti kõigile aega mõtisklemiseks ja vastavalt oma võimalustele ka puhkamiseks. Nüüd on aeg hakata jõudusid koondama üheks tugevaks löögirusikaks. Esinduskogu ja erakonna suvepäevad annavad taaskohtumisteks hea võimaluse.
Erakonnas on palju erinevaid inimesi ja veel rohkem arvamusi. Ka eriarvamusi ja erimeelsusi. Üks tugev erakond suudab ka oma erimeelsused lahendada, mis annab omakorda tulevikuks selge aluse eduks. Ja kui vaja, siis selleks peabki mõnikord astuma sammu tagasi, et minna kaks sammu edasi.
Vastav lause kehtib absoluutselt kõigi kohta. Üksikute isikute egotripp või valimiste nimekirja tipus olemise võitlus pole erakonna jaoks edasiviiv jõud. Samuti ei vii edasi oma põhimõtete ja ideoloogia jõuline pealesurumine, väljendugu see siis programmipunktides või kampaaniaelementides. Võluvits pole olnud ka erakonna esimehe vahetumine, sest selles puudus vajalik uudsus.
Olukord on nagu on ja nüüd peab otsustama, kuidas edasi minna. Ma mõistan, et erakonnal on kasvuraskused, kuid “Aru pähe” loosung kehtib ka meie endi kohta. Siin on kaalul erakonna eksistentsi küsimus. Poliitika on ju teadagi kompromisside kunst. Oleme siis kunstnikud. Sealhulgas äärmiselt arukad.
Lõpuks jõuame valimiskampaania teemadeni. Jah, ei ole lihtne tänases olukorras teiste erakondade ja uute tulijatega valijate häälte pärast võidelda. Kuid see pole vabandus. Mina isiklikult ootan juba ammu valimiskampaania algust ja erakonna teemade kinnistamist valijate seas, enne kui need ära kaaperdatakse. Demokraatiapakett on Vabaerakonna algatus ja sijn oleme kahtlemata tugevad ja meil on olemas kõneisikud. Kuid paljud saavad asjadest niimoodi aru, et sellega on kõik täna korras.
Sestap peab sellest teemast välja võtma kõige parema ja valijat kõnetavama osa ning kinnistama need teemad väga selgelt erakonna külge. Tark valija teab juba täna nagunii erakonna sisukat tausta selles osas. On ainult mõned mured sellega seoses - Eesti 200 on asunud usinasti Vabaerakonna demokraatiapaketti (ja mitte ainult) kopeerima.
Leian, et oluline on endast märku anda ja kinnitada, et oleme olemas ja oleme tugevad. Faktid räägivad seda keelt, et tuntud inimesi ei ole erakonnaga liitunud ja sotsidele osaks saanud päästeoperatsiooni me korraldada pole suutnud. Mulle on väidetud, et suvel inimesed puhkavad ja sel ajal pole mõistlik kampaaniat korraldada. Võin selles osas nõustuda, kuid nii Isamaa kui Sotsiaaldemokraadid suutsid suvele väga nutikalt vastu minna. Sotsid alustasid suvel kenasti omastehoolduse kinnistamist erakonna külge. Kas siin pole mitte mõtlemiskoht?
Metsaga seotud teemad on olnud ka meie üheks visiitkaardiks. Siin on olemas nii kõneisikuid, kui sisu. Küll aga eriplaneeringu teema on nii öeldes kuni valimisteni laualt maas ja siin on oht, et teema hakkab kõnetama väga väikest ringkonda inimesi. Tänu Monika Haukanõmmele oleme sotsiaalteemades väga tugevad.
Head erakonnakaaslased, erimeelsused kadugu, diskussioon alaku, otsused tehtagu, lahendused sündigu! Vabaerakond on Eestile vajalik.
