Võrdõigusvolinik Pakosta: vaenu õhutamine ei saa olla kuritegu alles siis, kui on juba tekkinud raske tagajärg, näiteks inimene ära tapetud või sandistatud
Hiljuti sai avalikuks Euroopa nõukogu juures tegutseva sallimatusevastase komisjoni (ECRI) raport, mis annab hinnanguid viimasel viiel aastal selles valdkonnas tehtu kohta, osutab probleemidele ja pakub lahendusi.
Värske võrdõigusvoliniku Liisa-Ly Pakosta sõnul tuleks raporti soovitust muuta karistusseadustikku viha õhutamist puudutavat sätet võtta väga tõsiselt. Samas on seal esile toodud homofoobia näited Pakosta sõnul veidi otsitud. Inimeste harimiseks kavatseb ta aga kasutusele võtta sotsiaalmeedia.
Kui tõsiseltvõetav sallimatusevastase komisjoni raport on?
Kui me nii välja paistame, siis loomulikult tuleb sellesse tõsiselt suhtuda. Rõhutan, et ega see raport laest tule, Eesti inimesed on ju töötanud raportööridega tihedalt koos ja kui me sellised välja paistame, siis on põhjust peeglisse süüvida ja nähtut või ka tekkinud muljet tõsiselt analüüsida. Ükski riik pole ideaalne, on meilgi kitsaskohti, millega tuleb tegeleda. Sestap vaatame, mida soovitustest täita annab.
Võrreldes varasemate raportitega Eesti kohta on see raport sisu poolest kõige parem. Saame väga suurtes asjades kiita. Mõni kriitika on ju veidi liialdatud olnud, näiteks romade laste erikoolis õppimine - mis puudutas ju Eestis vaid mõnda last. Tegelikult on laiem teema see, kuidas meie lapsed üldse satuvad eriklassidesse või eriõppele, see proportsioon on võrreldes teiste riikidega liiga suur.
Sellega juhiksin lihtsalt tähelepanu, et kui midagi on raportis välja toodud, siis tulekski alati analüüsida ka meil endal laiemat pilti, raportööridele paistis silma võib-olla killuke, ent meie ülesanne on selgitada, kas tegu on killukesega või on tegu jäämäe tipuga või millegagi seal vahepeal.
Samuti üksikute homofoobia näidete väljatoomine on veidi otsitud, seda eriti mujal Euroopa maades toimuva taustal. Ent raportis on ka tubliduse kiitust, eriti Eestile nii olulises teemas nagu integratsiooniprogrammide tulemused.
Raporti üks põhiettepanekuid on karistusseadustiku muutmine nii, et vihakõne ohtlikkus tuntaks seaduse mõttes ära juba sõnadest ja ei peaks ootama, kuni vägivald tegudeni jõudab. Kas olete sellega nõus?
Mulle tundub, et ongi juba üsna suur üksmeel selles, et meie karistusõiguse konkreetset normi tulebki muuta selliselt, nagu ECRI ka oma raportis soovitab – vaenu õhutamine ei saa olla kuritegu alles siis, kui on juba tekkinud raske tagajärg, näiteks inimene on ära tapetud või sandistatud. Ma loodan, et justiitsministeerium analüüsib seda teemat väga põhjalikult, ka sõnavabaduse kaitset.
Kas selles suunas liikumist on näha ka?
Euroopas on arutelu laiem, pean silmas Euroopa Inimõiguste kohtu värsket, 15. oktoobri otsust Türgi vasakpartei juhi Dogu Perinceki kohta, mis koosnes sisuliselt kahest osast.
Esiteks, väljendusvabaduse kui põhiõiguse kaitse vastane oli Percineki öeldud "Armeenia genotsiid on suur rahvusvaheline vale” tõlgendamine rassiliseks diskrimineerimiseks ja rünnakuks armeenlaste kui üksikisikute väärikuse vastu, sest just nii oli Šveits – kus genotsiidi eitamine on kriminaalkuritegu –, seda varem teinud. Kohus otsustas, et avalikust arvamusest erinev seisukoht pole veel kriminaalkuritegu.
Teiseks otsustati, et inimeste väärikuse kaitseks on Euroopa riikidel õigus kriminaliseerida näiteks Armeenia genotsiidi eitamine puhkudel, kui selle eitamisega kaasneb üleskutse vägivallale või rahvuslikule diskrimineerimisele. Üldiselt käsitletaksegi just üleskutset diskrimineerimisele või vägivallale selle kohana, kust lõppeb inimese õigus vabale eneseväljendusele.
Peale selle on Türgiga seoses on veel üks näitlikum Euroopa inimõiguste kohtu lahend. Nimelt islami äärmusliku sekti liider Türgis, Gundüz, avaldas Türgi televisioonis kavatsuse hävitada riigis demokraatia ning kehtestada islamiseadustikul šariaaadil põhinev režiim. Esmapilgul võiks ju olla tegemist vihakõnega, aga puudus otsene üleskutse vägivallale, mistõttu ei olnud see kohtu meelest vihakõne, vaid isiku õigus ennast väljendada ning selle vabaduse teostamise piiramine on kriminaalkorras lubamatu.
See tähendab seda, et ka internetikommentaaris ei tohi näiteks öelda, et keegi võiks peksa saada…
Raporti kriitika liialt liberaalse suhtumise pärast internetikommentaaridesse, mis on täis viha ja homofoobiat, on minu meelest täiesti õigustatud. Mitte keegi pole õnnelik selle kibestumise üle, mis sealt netikommentaariumist vastu lahvatab, ka täitsa valge heteroseksuaalse ja tööd rühkiva eesti mehe kohta, kui soovite.
Kuidas aga praktikas säilitada tsensuurivaba internetikeskkonda, samas piiritledes, mis kõlbab ja mis mitte... see on ikkagi suurema arutelu koht. Ja seda arutelu meil ju juba toimub ka, see on oluline. Selles arutelus peab muidugi olema keskne iga inimese õigus olla väärikalt koheldud. Rõhutan, et iga inimese õigus olla väärikalt koheldud peab olema loomulikult ja inimlikult kõikide arutelude süda.
Samal ajal tuleb otsida tasakaalupunkti, unustamata, et väljendusvabadus on endiselt demokraatliku ühiskonna hüve, tegelikult ju lausa eeldus ja lõpuks tuleb ka otsustada ka seda, et kes vastutab – kas vihakõne ütleja või see avalik koht, mis võimaldab seda öelda, olgu see siis raadioeeter või internetiplatvorm. ECRI soovitab kriminaliseerida ka laimamise, samas Euroopa Nõukogu teeb tööd, et riigid dekriminaliseeriks laimu.
Põhimõtteliselt kordab raport ju sedasama, mida mulle õpetas juba minu vanaema – ära ütle seda teisele, mida sa ei taha, et sinu enda kohta öeldaks. Kuidas seda saavutada anonüümses internetiruumis, on tänane arutelu koht, ja siin pole Eesti kuidagi üksi.
Kuidas kommenteerite raportis antud hinnangut, et poliitikud ei mõista piisavalt hukka LGBT-vastaseid seisukohti?
Edasiviivam on alati millegi eest võidelda, kui vastu. Kui riigikogu stenogramme lugeda, siis seal on iga maitse jaoks hukkamõistmist ja mitte vähe. Minu arvates on puudu hoopis selged seisukohad, mille eest, mitte vastu võidelda – mulle ei meenu praegu ühtegi poliitikut, kes selgelt ja ühemõtteliselt võitleks näiteks samasooliste paaride abiellumisõiguse eest.
Te olete siin unikaalses positsioonis – endise parteipoliitikuna ja praeguse võrdõigusvolinikuna –, see raportis püsititatud teema puudutab teid väga otseselt. Raport tõi selles kontekstis esile ka teie endiseid kolleege, sh kaks teie endist erakonnakaaslast Erki Noole ja Tõnis Lukase. Kas teie hinnangul pälvis nende öeldu piisava kolleegide hukkamõisu või oli raportil õigus?
Leian raportis äramärkimist kui ainus poliitik, kes mõistis Erki Noole väljaütlemist hukka ja vabandas erakonna poolt nende pärast. Raport heidab ette, et teised ei öelnud midagi. Samas on kõikides Euroopa demokraatiates see komme, et kui mõni vaba ja puutumatu parlamendiliige oma äranägemist mööda rahvast esindab, ja kui tema oma koduerakond juba hukka mõistab ning vabandab, siis polegi teistel suurt midagi lisada.
Tõnis Lukase arvamus aastast 2010 kooliõpikute sisust ja koolis loetavast ilukirjandusest, millele muide sekundi pärast juba reageeris Jürgen Ligi, klassifitseerub eelpoolnimetatud Percineki-taoliseks juhtumiks. Ning, nagu Daniel Vaarik juba toona väga tabavalt välja tõi, on “Piiririik” meil koolis sama loetav nagu “Kevade,” nii et lisaks Ligi hüüatusele “Millest sa räägid!” polegi nagu midagi lisada.
Tegelikult oleks tervitatav, et inimesed arutleks kooliõpikute sisu üle ja seda eriti olukorras, kus õpikuid teeb erasektor ilma mingi riikliku suunamiseta.
Mihhail Lotman (IRL) klassifitseeris hiljuti, enne viimaseid veel piinlikumaid ämbreid, Kristiina Ojulandi (RÜE) sisuliselt “kurjaks idioodiks”, aga Lotman tõi samas tõenduspõhiselt välja ka probleeme osade võrdõiguslaste sõnavõttudest.
Kas kavatsete ise oma uues ja sõltumatus ametis taolisi avaldusi edasi kritiseerida ?
Muidugi ma püüan avalikkust mõjutada võrdse kohtlemise suunas. Kõige tõhusam on selleks heade näidete esiletoomine. Loodan, et headus ei tundu surmigavana. Näiteks läinud laupäeval, 17. oktoobril rahvusvaheline sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise päeval korraldas Tallinnas Põhja-Tallinna sotsiaaltöö juht Peeter Erss avatud uste päevad oma osade hoolealuste juures. Selline avatud ja vahetu suhtlemine, oma kaasinimeste silmaringi avardamine on väga tänuväärne.
Koolitaminegi oli raportis ära märgitud. Paistab justkui ei oskaks jõustruktuurid kaitsta, abi andjad abi anda, harijad harida ega ohvrid abi küsida. Mida teha?
Seda lauset saab alati kirjutada, et hariduse valgust pole piisavalt paista lastud, ja alati on kirjutajal õigus.
Näen selget edasiminekut, kuid muidugi tuleb mõelda, mis saab siis, kui seni koolitamist vedanud Norra meie toetamist ei jätka. Juba on mitu organisatsiooni pöördunud minu poole palvega seda tegevust koordineerida, sest praegu pole kellelgi head ülevaadet, et kes mida kus koolitanud on või koolitab. Kindlasti mõtleme, mis on kõige tõhusamad võimalused ametnikka või võimalikke ohvreid nende õigustest teavitada.
Ma pole veel jõudnud selleni, et minna sotsiaalmeediasse, aga teiste riikide eeskujul see lihtne vahend pidavat näiteks aitama küll. No ja wifi kontoris oleks ka siin abiks, eks ole.
Võrdõigusvoliniku ametikoha rahastamine – raport innustab teid selle eest võitlema. Kas saate teha midagi, et raha teie kontorisse tuleks?
Järgmise aasta läbirääkimised valitsuse tasandil olid enne mind juba ära, nüüd on pall ehk riigieelarve eelnõu riigikogu käes. Loodetavasti võetakse raha üle otsustades raportit tõsiselt, summad on riigieelarve kogumahu juures molekulimõõtu.
