Ajalooprofessor David Vseviovi tegus argipäev

Neljapäevik on Delfi rubriik, kus jälgime twitterlikus vormis ühe inimese päeva hommikust kuni magamaminekuni. Täna kirjutab oma tegemistest Eesti armastatumaid ajaloolasi David Vseviov.

20.44

Jäin ikkagi seda magistritööd lugema. Aga nüüd lõpetan. Ja vana tava järgi lähen AK-d vaatama. Istun diivanile ja selle kõrval seisva laua pealt vaatab mulle vastu viimane Õnnepalu raamat. Nii oleme me üksteist juba paar nädalat silmitsenud ja oodanud. Ilmselt õiget hetke…

19.40 Meilidele on nüüd ka vastatud ja magistritööd lugeda ei jaksa. Jääb homseks. Hommikupool suhteliselt vaba. Siis sõidan Viljandisse. Teater kutsus väikese loenguga külla. Olen kahevahel (eriti pärast Rein Veidemanni retsensiooni): kas vaadata ka “Arkaadiat”. Linnateatri oma oli suurepärane. Ja siis see öine tagasisõit…Mida Ekspress kirjutab?

18.55 Vaatasin viimaseid uudiseid Kõrgõzstanist. Igivana stsenaarium. Kõigepealt üllas idee (meie variandis — kaitseme ausammast). Kuid üsna pea on ta juba uppunud purustamisiha stiihiasse. Ning tänavatel domineerimas metsistunud näod. See on rabav, kuidas inimesed võivad vaid hetkega metsistuda. Ju siis üks osa meist pole tegelikult tahtnud kunagi inimestena olla. Kurb.

18.30 Lõpuks ometi — lugu valmis. See on üks imeline aeg. Aeg ärasaatmise ja vastuse vahel. Kas sobib, või ei. Oleks nagu tehtud, aga järsku lükatakse tagasi. Ning siis polegi tehtud. Imelik päev. Arvuti läks vahepeal hulluks. Tuli tütrele helistada. Hea laps. Oli nõus kohale sõitma. Kummaline viga. Mingi nupp klaviatuuril oli sisse jäänud ning sellepärast ta omasoodu toimetas. Huvitav, kas naine sõi kogu Kreeka salati ära. Lähen vaatan… Eilne jalgpall oli hea.

17.50 Panin akna kinni. Samal ajal nägin kolme lindu. Üks kindlasti vares, teised väiksemad. Kas Eesti sloganiks ei võiks olla “Eesti — linnulaulu maa”. Linnulauluhuvilisi ainuüksi Euroopas miljoneid. Neile, potentsiaalsete turistidena, võikski keskenduda.

15.30 Vähemalt salat on valmis. Kuidas ma selle peale varem ei tulnud. Aken tuleb lahti teha. Linnud laulavad.

14.57 Silmad hakkavad väsima. Teen siis selle Kreeka salati valmis. Vahelduseks. Raadios uudiseid kuulates. Aga olid ajad, kui sai proovitud erinevaid borši variante. Suu hakkas vett jooksma. Eriti hea on suitsuploomidega. Oligi märtsikelluke. Üsna pisike. Kuid vapra olekuga. Ikkagi esimene. Kutse Rahvusvaheliselt Kaitseuuringute keskuselt. Strobe Talbott ning Javier Solana arutlevad teemal Eesti, Euroopa Liit ja USA. Kuid ei jõua. Kahju. Uudised magasin ka maha. Igavene nuhtlus see päeviku pidamine. Oli seda nüüd vaja. Ja veel nii kiirel päeval.

13.55 Kiire, kiire, kiire. Paari tunni pärast peab olema valmis lugu Avatud Eesti Fondi tegemistest. Venekeelsena. Ammu pole selles keeles midagi kirjutanud. Arvutis. Klaviatuuril tuleb igat tähte pikalt otsida. Ja siis oli veel vaja vaadata neid kommentaare, mis selle päevikukese juurde tulid. Miks ma ei räägi midagi juutidest? Aga, millal ma olen rääkinud midagi venelastest, eestlastest, türklastest jne kui sellistest. Mis mõtet sellel on? Kuidas saab üldistatult rääkida juudist Trotskist ja Kafkast, või eestlasest Neema Järvist ja nendest, kes Läänes juveelipoode rüüstavad. Rääkida on mõtet ainult inimestest. See on ju nii elementaarne.

13.17 Jõudsin koju. “Müstiline Venemaa” tehtud. Oli selle sarja 371-ne saade. Meeldiv üllatus: aprilli keskel peaks tulema minu “Bütsantsi keisrite” kordustrükk.

7.45 Prillid, mobiil, neljapäev — Ekspress osta, teeks täna mingi salati, Kreeka salati, pool purki Kalamata oliive alles, poodi peab niikuinii minema. Igal neljapäeval toon emale koju nädalatoidu. Helistan. Las dikteerib nimekirja. Või lähen hiljem. Poodi. Feta juust. Saate märkmed. Oli lindistamine ikka 11.00. Oli. Seega umbes kümneks Petersoni. See on juba rituaal. Tund enne saate lindistamist kohvikusse. Kõigepealt ajalehed. Vahel ei jõua. Siis vaatan märkmed läbi.

7.02 Iga päevaga kulub aina rohkem energiat igasuguste asjade meelespidamiseks. Et kus jäi juhuslikult silma Lumivalgekesega punane kleidike, mille võiks lapselapsele sünnipäevaks osta. See pood oli vist endises Ajakirjanike majas. Õigus, sinna olekski asja. Järsku jõuan täna. Kirjastuses “Varrak” (peaks nüüd paiknema seitsmendal korrusel) ootab uus Orlando Figese raamat, mida lubasin arvustada. Üks magistritöö tuleb läbivaadata. Retsensioon “Sirpi”. Võtaks raamatu kaasa, järsku tekib mõni paus. Saaks lugeda. Vaevalt. Tassin asjata.

6.34 Eilsed päevad on erinevad. Mõned on liimised, ei lase enesest vabaneda. Emotsionaalselt. Tuletades ennast meelde. Oli loeng Põhja-Eesti Regionaalhaigla arstidele. Meditsiinist ajaloo ohvrina. Võibolla sealt tänane kummitav nägemus — UFOd koosnevad ainult kõhust. Kõht, mille keskel paiknevad tagurpidi kolmnurgana silmad ja suu. Nad on juustukerataolised.

6.02 Huvitav, et äratuskell suudab ikka veel üllatada. Heliseb siis, kui sa ei oska seda kuidagi oota. Imelik on see hommikune aeg: automaatsed toimetamised ja mõtetega juba kuskil mujal. Kuigi pilk aknast välja toob koju tagasi. Mingi valge täpike… Järsku märtsikelluke. Peab minema vaatama.