Katrin Lust: kommentaatorid, sõimake mind edasi! Mina uinun läbipaistvas öösärgis...
Neljapäevik on Delfi rubriik, kus jälgime twitterlikus vormis ühe inimese päeva hommikust kuni magamaminekuni.
Mitu aastat Londonis elanud ajakirjanik Katrin Lust-Buchanan esitleb juba reedel oma elulugu "Seks, valed ja eneseusk". Milliseks kujuneb noore daami päev koos abikaasa Adam Buchananiga enne raamatu ilmumist?
Seoses sellega annan ka teada, et te kõik olete esitlusele oodatud! Nii sõbrad, kui ka tulihingelised vastased. Isegi need, kes on ähvardanud mind munade ja tomatitega loopida. Ma muidugi loodan, et minu naaritsakasukat ära ei rikuta ...
19: 05 Viimased tund aega olen vestelnud telefonitsi Õhtulehe ajakirjaniku Rainer Kergega. Ei saaks öelda, et Kerge oleks esitanud kergeid küsimusi. Raskeid ka mitte. Ta tahtis teada, kellele ja miks ma üldse kirjutan. Lisaks oli ta helistanud kolmele inimesele ning küsinud neilt raamatu kohta kommentaari. Need inimesed on minu endine õppejõud Priit Pullerits, kunagine hea sõber Rein Kilk (kes olevat jäänud külmaks minu teemal...) ning lõpuks Madis Jürgen.
Igatahes olen ma uhke, et Rainer on valinud minu raamatut kommenteerima nii arukad inimesed. Mitte mingid tühikargajad. Huvitav, kas ma olen homse Õhtulehe esikaanel?
17: 26 Lugesin just kommentaare... No minu kuulsus peitub vist rohkem vihas. Kas ma kutsun inimestes viha esile? Ma olen nagu Jordan ehk Katie Price, Briti vihatuim naine. Oeh... Miks küll kommentaatorid mind sõimavad? Millest see viha? Selgitage mulle palun kohe ja praegu seda jalamaid kommentaariumis???
16: 36 Enne kojusõitu hüppan bussijaamast läbi ja ostan varahommikuse pileti Tallinna, et jõuda Sky Plussi hommikuprogrammi intervjuule.
16: 02 Tartu-Tallinn maantee tundub aastatega olevat turvalisemaks muutunud. Kiirusemõõtjad ja kaamerad olid juba nagu Suurbritannia ja USA maanteedel. Väga uhke, kuigi oli ka aeg! Lõpuks ometi tervitab mind mu kauaoodatud kodulinn Tartu!
15: 15 Endine kolleeg, Õhtulehe fotograaf, Aldo Luud helistas ja teatas, et homsesse lehte on tarvis minust pilti! Mul ei ole õrna aimugi, millest nad homme kirjutavad, aga Aldo on endine kolleeg kellega ma olen aastaid ühes toimetuses reportitööd teinud ja endisele kolleegile on jube raske ära öelda. Õhtulehe reporter Rainer Kerge, kes mind eelmisel nädalal küsimustega praadis, on samuti vana töökaaslane. Kummaline on olla endiste kolleegide haamri all.
VAATA VÄRSKET PALJASTUST: Loe, mida Katrin Lust kirjutab Rein Kilgist!
14: 36 Aitäh, kallis Delfi! Mu sõbrad ja tuttavad jälgivad "Neljapäeviku" kaudu minu tegemisi. Juba helistas mu sõbranna, kes ostis minu eluloo Apollo raamatupoest. Ma ei teadnudki, et mu raamat juba müügil on. Ta ütles, et nuttis, kui luges sellest, et me oleksime Adamiga peaaegu lahku läinud ja tal on nii hea meel, et jäime ikkagi kokku. Adam on tõesti eriline mees!
13. 38 Ema tuli meile vastu ja teatas, et lennuk on alla kukkunud. Minu ameeriklasest abikaasa Adam sai šoki: "Teil kukkus lennuk alla? Kus see on? Mis ometi toimub?"
See on ikka uskumatu - jõuda lennujaama ja õige pea näha, et kuskil on toimunud hädamaandumine.
Siin on liiklus häiritud ja meeletult palju päästeteenistuse autosid. Ma korra katkestan, sest politsei pidas just meie auto kinni...
12. 43 Just maandusime. Ma olen nii õnnelik, et mind tervitas valge Eestimaa ja lumised metsad! Üle nii pika aja on ikka uskumatult ülistav tunne kodus olla. Lausa pisar tuleb silma! Eile olin veel kõrge palavikuga voodis ja öösel ei lasknud haigus rahulikult magada - mõtlesin, kuidas ma kõigega Eestis hakkama saan, olles nii tõbine. Aga mida lennuk Eestile lähemale jõudis, seda parem tundus enesetunne! Praegu ootan kohvreid ja haigus on justkui pühitud ja enesetunne vapustav! Kallistan kõiki!
08.38 Ma olen pisarates Stanstedi lennujaamas. Viimase kuu jooksul olen ma reisinud Argentiinast Mehhikosse, Mehhikos Los Angeles'i ja sealt otsaga Londonisse aga nii ebameeldivat kogemust nagu Stanstedi lennujaamas teel Tallinnasse pole minuga varem juhtunud. Esiteks oli kohver poolteist 20 lubatust kilost üle. Kaks paeva tagasi sõitsime Los Angelesest Londonisse ja mu kohver oli 12 kilo üle aga Air New Zealand'i neiu ainult naeratas ja lasi meil kohvri ilma ülemaksuta läbi.
Easy Jet kärkis juba esimesel lausel nagu rämpsule: "Ülekilodest tuleb maksta!"
Rebisin siis kohvri porandal lahti ja püüdisn poolteist kilo oma käekotti laduda, mille peale neiu check-in kassas teatas, et ma pean seda kuskil mujal tegema. Ronisin mujale. Õnneks sain kohvri poolteist kilo vahemaks.
Siis algas teekond labi turvakontrolli. Kuna Argentiinas ega USA's ei olnud hullu kui ma kreemipotskusid plastikkotti ei pannud, siis siin löödi mind selle eest peaaegu maha. Esiteks rebiti mind maha ja kästi kõrvale tulla. Seejärel hakkas neiu minu kotis sobrama. Seelik mille ma olin kohvrist ara tõstnud jäi konksu külge kotis kinni. Haarasin selle enda kätte, et see niite välja ei kisuks... Selle peale hakkas turva röökima ja palus mul muidagi mitte puutuda. Kusjuures koguaeg oli selline käskiv. Kui mind pärast kümne minutilist uurimist läbi lasti, avastasin, et kotist on kadunud nahkkaaned milles ma hoian passi ja dokumente. Asjad olid laiali ja turva käis nendega edasi ja tagasi...
Kui ma pisarsilmil passi otsima hakkasin ja teatasin, et see on kadunud nahvas turvamees: "Abilaud asub seal!" Ning suunas mu napuga koridori lõppu.
"Ma ei oleks ju turvakontrollist ilma passita labi saanud. See pidi kaduma siin?"
"Mina ei kaotanud midagi!" Teatas see ja kondis minema.
Pisarad voolasid juba mööda põski alla, kui leidsin lõpuks põrandalt oma passi! Uskumatu! Easy Jetiga saad odavama pileti aga ka odavama teeninduse! Jube!
08.15 Algab pardale minek. Hiljuti lugesin uudist sellest, kuidas Easy Jet plaanib WC kasutamise eest raha küsida. Huvitav kas see on juba jõus? Parim vahend sellele totakale seadusele vastu hakata on lennukil mitte ühtegi jooki tellida, nende eest peab ju samuti maksma. Õige pea olen Tallinnas!
08.00 Ootame Stansted lennujaamas sõidu algust! Viimasel ajal olen hakanud lendamist vihkama. Lennukis on piiratud tunne. Mu ema kannatab aastaid klaustrofoobia all ja mul on tunne, et see on aeglaselt ka mulle peale tulemas. Eestis käin ma alati Easy Jet'iga. Õnneks on minu abikaasa Adam hästi tore reisikaaslane. Tal ei ole kapriise ning teda ei ärrita äriklassi puudumine lennukil.
07.00 Ema helistas eile õhtul ja ütles, et me paneksime soojalt riidesse, Eestis pidi sadama taas lund. Adam kutsub nüüd Eestit mitte Estonia vaid "Snowdonia" :) Oleme teel lennujaama.
05.00 Kohalik aeg Londonis on Eesti omast kaks tundi taga. Meil on kell kolm öösel. Viimased pool aastat olen ma veetnud Argentiinas, sellest viimased kaks nädalat USA's. Aeg Buenos Aires'es ja Californias on aga Euroopa omast pea päeva võrra taga. Londonisse jõudsime alles teisipäeva öösel ja just seepärast tunnen ma end täna hommikul nagu keegi oleks mu pea pesumasinas täisfuugi peale pannud. Ärgata on nii raske ja kuidagi vale. Keha on justkui šokiseisus.
Tavaliselt alustame me Londonis alati hommikut traditsioonilise Inglise hommikusöögiga: praetud muna ja peekon. Nii vara pole aga mingit isu ja Adam teeb köögis Earl Grey' teed. Hommikusöögiks on seekord ainult üks banaan. Kohvrid ootavad juba esikus ukse kõrval ja ootan sõitu Eestisse.
