Viktor Siilats: Võidusamba parandamist alustagem õigest otsast!
Mõni aeg tagasi kirjutasin Delfile: “Klaas ehk veel kuidagi püsib, aga tihendid, liistud, juhtmestik ja muu selline väsivad sama kiirelt kui Kaitseministeeriumi jaks sammast putitada, ajakohastada ja selgitusi jagada.“ Ei läinudki kaua aega, kui liist pudenes ja ministripoolne suhtekorraldus jõudis tagasiastumis-mõtiskluste faasi.
See oleks ikka naljakas küll, kui Eesti Vabariigi kaitsevõime pärast vastutav kaitseminister ühe äpardunud monumendi pärast tagasi astuks! Samas on igati kaitseministri vääriline võtta süü enda kanda ning mitte veeretada seda näiteks Kaitseministeeriumi palgalt mahaarvatud Vabadussamba sihtasutuse juhi Aivar Reiviku õlule, kel jätkus jultumust isegi pärast sambaga seotud isiklike vagustusalaste ärihuvide ilmsikstulekut kritiseerida samba uut valgustushanget sõnadega : „Annetajate ees on piinlik...“
Vabadussamba ehitamiseks raha annetanud inimeste ees peakski Reivikul piinlik olema, sest esiteks ehitati mitte Vabadussammas vaid Võidusammas ja teiseks ei ole see sammas tellitud mitte Vabadussõja kangelastele ehk kellele, vaid Vabadussõja võidule ehk millele. Vabadussamba sihtasutuse juht korjas nimelt annetusi jutuga, et need annetused lähevad Vabadussõja kangelaste mälestamiseks. Põgus süvenemine aga näitas, et annetajatele aeti udu.
Nüüd, kus sambal näib lasuvat needus, tulekski samba parandamist alustada õigest otsast, st vundamendist, st ajaloolisest ja ideoloogilisest alusmüürist. Kaitseministeeriumi poolt koostatavasse probleemnimekirja lisaksin esmajärjekorras mitte LED-lampide, vuugitäite ja konditsioneeride vettpidavuse, vaid hoopis samba kontseptsiooni vettpidavuse.
Rahvast on lollitatud Vabadussamba nimega ja tegelikult ehitati hoopis Vabadussõja võidusammas, mis on küll üllas, kuid sootuks erinev kontseptsioon. Tuleks ükskord selgelt välja öelda, millega on tegu! On ta meie üldist vabaduspüüet iseloomustav ja Vabaduse väljakul asuv Vabadussammas?
Vaevalt! On ta Vabadussõja toimumise fakti tähistav Vabadussõjasammas? Või on ta Vabadussõja võitu tähistav Vabadussõja võidusammas, nii nagu Kaitseministeeriumi praeguses kontseptsioonis kirjas?
Olgem ausad, Vabadussõjal oli erakordne tähendus Eesti omariikluse tekkel ja Vabadussõjata poleks Eesti Vabariiki olemas, kuid Vabadussõda võitnud me kahjuks kunagi pole. Võidetud on üksikuid kangelaslikke lahinguid, mis on sundinud vastaspoolt allakirjutama Vabadussõja lõpetanud Tartu rahulepingule . Kuid rahu on rahu ja võit on võit. Pealegi ei olnud tegu päris rahuga, vaid vaherahuga, kus kaval vastane sai vajaliku hingetõmbeaja, imbus riiki ja võttis ta lõpuks üle.
Mõnes mõttes jai Vabadussõda kestma ka peale Tartu rahulepingut, vähemalt vastaspoole jaoks, sest peale Eesti Vabariigi okupeerimist hoolitses Nõukogude Venemaa selle eest, et Vabadussõjast osavõtjad hukataks. Seda ka tehti. Hukati Vabadussõjast osavõtu, Kaitseliitu jt vabadussõdalaste organisatsioonidesse kuulumise eest. Samas kordan taas, et ilma Vabadussõjata ja ilmselt ka ilma Tartu (vahe)rahuta poleks olemas Eesti Vabariiki!
Kas Vabadussõja võidusammas tähistab hoopis üht suurt võitu Landeswehri üle Võnnu lahingus? Aga ka selle, Võidupühaga tähistatava võidu üle on palju poleemikat. Õieti on võit ise kindel mis kindel ja igati väärikas võit, ainult et selle võidu ligi 15 aastat hiljem Võidupühana kehtestamine oli Pätsi propagandaministeeriumi töö, et rahvas unustaks Pätsi vastuseisu Võnnu lahingule ega märkaks Eesti kaitsevõime nõrgenemist diktatuuriaastail.
Eesti Vabariigi ajalugu on keeruline ja vägagi vastuoluline ning mida rohkem selgub tõtt, seda keerulisemaks ja vastuolulisemaks ta läheb. Kaitseminister võiks täppisteadlasena appi võtta oma kunagised kolleegid Tartu Ülikooli ajalooteaduskonnast , et üheskoos revideerida Vabadussõja võidusamba kontseptsiooni ja sellega seonduvalt ka samba nime. Näiteks Vabadussõja mälestussammas oleks igati kohane ja väärikas.
Kui nimega on asjad ühel pool, siis võiks proovida tõsta au sisse ka need Vabadussõjast osavõtnud, kes jagasid ära Pätsi režiimi reeturlikkuse ning kes neile põhiseadusega tagatud kodanikualgatuse ja kodanikuallumatuse korras üritasid Eestit päästa. Pean silmas vabadussõdalasi ehk vapse. Kui see sammas, olgu ta nimi mis tahes, on püstitatud millelegi või kellelegi, aga igal juhul mitte neile, siis ta ongi neetud.
Kui need kaks asja on tehtud - samba nimi on aus ja samba kavatsused ausad ehk kui kõik Vabadussõja kangelased on taas ausse tõstetud, alles siis saab hakata tõsiselt mõtlema, mis selle sambaga edasi teha.
