Hooldusmasinad on aastatega edasi arenenud ning sahajuhi töö muutunud mugavamaks ja täpsemaks. Ent kaasliiklejate närvilisus ja kiirustamine on ikka ühesugused ja viimasel ajal võib-olla süvenenudki.

Kas selle põhjuseks on paremad autod või üldine kiirustamine, Anti Erma öelda ei oska. Paneb aga kõigile südamele: hooligem üksteisest rohkem! Kui näed teel lumesahka, tea et ta töötab sinu turvalisuse nimel.

Sahajuht peab, saab ja võib

Töötava kollase märgutulega hooldussõidukil on hooldustööde tegemise ajal üllatavalt laiad õigused. Liiklusseadus ütleb, et liikleja peab andma teed teel töötavale sisselülitatud kollase vilkuriga sõidukile ja niisuguse sõidukiga saadetavale sõidukile. Vajaduse korral peab liikleja tee andmiseks seisma jääma.

LOE LISAKS:

Lisaks ei pea töötavate kollaste märgutuledega hooldustöid teostava hooldussõiduki juht järgima parempoolse liikluse nõudeid. Samuti võib ta kõrvale kalduda liiklusseaduses sätestatud sõiduki peatamise, parkimise ning paiknemise nõuetest.

Hooldussõiduki juht tohib hooldustöid tehes asulavälisel eraldusribaga teel pöörata vasakule või tagasi ka nendes kohtades, kus pole asjakohaseid liiklusmärke ning võib kõrvale kalduda teemärgiste ja liiklusmärkide nõuetest. Ainult eesõigusmärgid ning kiirusepiirangud on reeglid, millest hooldussõidukite juhid kõrvale kalduda ei tohi hoolimata tööülesannete täitmisest ja töötavatest märgutuledest.

Tõmblemine ja närvilisus viib õnnetusteni

Kuigi olukord teedel ja liikluses on vaikselt paranenud, tundub sahajuhi istekohalt vaadates, et maha sadanud lumega koos kaob ka mõnede kaasliiklejate mõistus. Me ei kirjuta siin keskmise sõrme näitamisest või signaalitamisest, mida sahajuht peab iga päev nägema vaid päriselt ohtlikest manöövritest. Ennetuses räägitakse kõigest sellest tüütuseni - tähelepanematusest, kõrvalistest tegevustest, kiirustamisest, närvilisusest. Sahajuht näeb seda kõike iga päev.

LOE LISAKS:

Samuti on Anti “esireast” näinud, kuidas kaasliikleja idiootne manööver õnnetuse põhjustab ning kahjuks on mees pidanud pealt vaatama sedagi, kuidas tema saha otsa surnuks sõidetakse. Ja tal ei olegi midagi teha selle õnnetuse ära hoidmiseks.

Miks inimesed seda teevad? Kas tõesti võib kellelgi olla nii kiire, et risk teel olles surma saada kaalub üles ajakaotuse? Miks on kaasliiklejad nii närvilised? Küsimusi jääb õhku rohkem, kui vaja, eriti kui arvestada, et sahad on teedel ikka ja ainult nendesamade kaasliiklejate pärast.

Sahk ei saa alati kolonni mööda lasta

Sahajuht peab lisaks suurte mõõtmetega auto juhtimisele tegelema ka vähemalt ühe saha liigutamisega. Lisaks võib olla autol ka külgsahk ning leidub ka puistur, mille soolakogust tuleb reguleerida.

Teedel on ohutussaared, äärekivid, bussitaskud, liiklusmärgid. Selle kõige jälgimise kõrvalt ei jätku ka parimal sahajuhil ressurssi jälgida iga vastutulijat või möödasõitjat või arvestada iga “pimeda ja kurdi” kaasliiklejaga.

Palju on räägitud sellestki, et sahajuhid võiksid kolonne mööda lasta. Kui selleks on võimalus, siis iga normaalne sahajuht seda kindlasti teeb ka.

Aga küsimus ongi selles, et millal ja kus on see võimalus? Ning lõpuks tuleb küsida sedagi, et kelle ja mille jaoks sahad teedel üldse sõidavad - kindlasti mitte iseendi pärast vaid ikka selleks, et kaasliiklejatele teed puhastada ja turvalist teekonda tagada.

Retooriline küsimus: sahk liigub maanteel kiirusega umbes 50 km/h. Isegi kui sõita rahulikult kolonnis saha taga 10 kilomeetrit järjest, on ajakaotus võrreldes 90 km/h sõitmisega umbes 5 minutit. Kas selle nimel tasub kõigega riskida?

LOE LISAKS:

Projekt valmib Delfi, Accelerista ja Maanteeameti koostöös.