Kolmkümmend aastat Alfons Rebase surmast
Alfons Vilhelm Robert Rebane sündis jaanipäeval 24. juunil 1908. aastal Valgas. Gümnaasiumi lõpetas ta oma uues kodulinnas Narvas. Peale Tondi Sõjakooli lõpetamist järgnes teenistus Tapal. 1935. aastal määrati ta Viljandi Kaitseliidu Sakala maleva instruktoriks. 1939. aastal sai temast Lihula komandant, Eesti väeosade likvideerimise ajal oli ta Tallinna autotankirügemendi kergetankirühma ülem.
Sõja puhkedes ei olnud tal eriti valikut, kuidas antud olukorras käituda. Nõukogude Liit oli orjastanud meie rahva, tapnud ning küüditanud paljud kaasmaalased ja sõbrad. Saksamaa oli kallale tunginud sellele agressorile ja iga aus eestlane tundis sel hetkel, et on saabunud võimalus kätte maksta surnute, vangistatute ja oma ikestatud kodumaa eest. Ma ei usu, et ette teades kui raskeks see võitlus osutub, oleks ta selles olukorras teisiti käitunud.
Alfons Rebase sõjamehe tee algas Virumaa metsadest, kus ta organiseeris rünnaku punaväelaste vastu ja saavutas oma esimese võidu. Tema unistustes oli veel kirgas mälupilt iseseisvast Eestist, ning liitumine Saksa armeega oli ainus võimalus säilitada kasvõi õhkõrn lootus vabast kodumaast. Rebane hindas sakslasi kõrgelt kui sõjamehi, natsipoliitika vastu ei tundnud ta kunagi huvi.
Esimesed lahingud idarindel koos oma kompaniiga panid aluse legendile temast kui võrratust strateegist. Kuna sakslased andsid tihtipeale eestlastele kõige raskeimaid lahinguülesandeid, siis sai Alfons Rebane kuulsaks sellega, et täitis alati talle antud kohustused ning omas harukordset võimet sõdida minimaalsete inimkaotustega. Sellega teenis ta ka Saksa sõdurite lugupidamise, kes ekstreemsetes olukordades vaatasid üha sagedamini abiotsivalt Rebase poole.
Volhovi rindel asus ta juhtima 658-ndat idapataljoni, mida hakati omade seas tänu nende enneolematule vaprusele kutsuma vanade lõukoerte pataljoniks.1943. aasta alguses osales pataljon Punaarmee suurrünnaku nurjamises, 1944. aasta jaanuaris katsid Rebane ja tema lõukoerad Volhovi-Novgorodi piirkonnas Saksa armee taandumist. Ränkrasketest lahingutest hoolimata õnnestus tekitada vaenlasele suuri kaotusi ja päästa paljud Saksa armee väeosad ümberpiiramisest ning tuua ka oma pataljon välja. Nende lahinguliste teenete eest autasustati Alfons Rebast esimese eestlasena Raudristi Rüütliristiga.
Sama aasta suvel seisis ta koos oma pataljoniga mis oli arvatud 20. SS- diviisi koosseisu, kodulinna Narva all ja tegi vaenlase jõe forsseerimise väga raskeks, et võimaldada Eesti väeosade regulaarne taandumine Tannenbergi liinile.
Sinimägedes peeti maha selle sõja ühed kangelaslikumad kaitselahingud. Nendes lahingutes hiilgasid oma vaprusega tema sõjakaaslased Harald Riipalu ja Paul Maitla, kes samuti said Raudristi Rüütliristi kavalerideks. Harald Nugiseks oli sama autasu saanud mõni kuu tagasi. Sinimägedes kaotas Alfons Rebane oma parima sõbra Georg Soodeni, kellega koos oli möödunud sõjatee Idarindel.
Jaanuaris 1945 suunati 20. SS- diviis Oppelni alla, märtsiks oli kogu kohapealne korpus jäänud piiramisrõngasse. Diviisil õnnestus piiramisrõngast välja tulla, läbimurdel sai surma diviisiülem Franz Augsberger. Nii sai Alfons Rebasest diviisi ülema kohusetäitja. Piiramisrõngasse oli jäänud aga korpuse staap, mille väljatoomise eest hoolitses diviisiülem Rebane isiklikult. Selle geniaalse sõjalise operatsiooni eest autasustati teda kõrgeima tunnustusega, mille on iial üks eestlane saanud- Tammelehtedega Rüütliristiga. See oli admiral Dönitzi viimane käskkiri mis kandis kuupäeva 8. mai 1945. Teade sellest kõrgest autasust jõudis temani alles kolmkümmend aastat hiljem, kuna Dönitzi arhiiv oli vahepeal Inglismaal. Alfons Rebase jaoks lõppes sõda liitlaste tsoonis, kuhu tal koos paljude oma meestega oli õnnestunud jõuda.
Olen tihti mõelnud, mis tegi temast sellise sõjamehe kelle lahinguteel olid ainult võidud ja mis tegi tema sõjameestest võitmatud lõukoerad keda nähes vaenlane paanikas põgenes?
Terve sõja jooksul õnnestus tal koos oma meestega viieteistkümnel korral piiramisrõngaist välja murda. Rahva seas hakati neid mehi kutsuma ka Rebasekutsikateks, kuna piiramisrõngast mindi välja ikka nii, et vana Rebane ees ja tema mehed nagu kutsikad järel. Samuti on palju arutletud sel teemal miks tema sõjamehed nii võitlusvõimelised olid? Vastus on väga lihtne: Tema sõdurid olid terved ja ei pidanud nälga kannatama, ning tundsid, et nad ei ole oma komandöri jaoks vaid kahuriliha, vaid võitluskaaslased. Nad uskusid Alfons Rebasesse ja tema ei vedanud neid iialgi alt, ning toonitas oma meestele alati, et hulljulgus ja tormakus lahingus on võrdne argusega. Tema käest on kunagi küsitud: Milline oli Sinu arvates kõige suurem lahingu-edu või saavutus: Volhhovi all, Sinimägedes või Oderi ääres? Ta vastas: “Kõige suurem lahingusaavutus on see, kui tuled elusalt koos oma meestega tagasi!”
Tahaksin rääkida ka ühest väikesest poisist kelle nimi on Albert Erikson ja kellest sai 11 aastaselt Alfons Rebase kasupoeg ning kes meenutab alati oma kasuisa suure austuse ja armastusega. Tema elu päästsid 658. Idapataljoni võitlejad ja poisist sai pataljoni käskjalg. Sõduriaasta seljataga, tuli mõelda kodu ja kooli peale. Kasuisa Alfons Rebase sõduritee viis Eestist kaugele, kuid enne seda jõudis ta poisile otsida kodu oma perekonnatuttava juures. Väike Albert ei näinud teda enam kunagi…
Öeldakse, et ükski prohvet pole kuulus omal maal, ning ka meil siin Eestis takistab ajaloost õiget arusaamist räpane rahvusvaheline poliitika, mille järgi mõtlematult juhinduvad ka meie riigiisad. Alfons Rebase sõjaaegne teenistuskäik oli laitmatu ja tema südametunnistus puhas, ning ta oli Eesti patrioot. Aga ikkagi ei juleta meil teda päris omaks võtta, kuna olude sunnil kandis ta nende mundrit, kes viimase sõja kaotasid. Bolševism, mille vastu see vapper mees oma elu lõpuni võitles on nüüdseks kuritegelikuks kuulutatud.
Loodetavasti ehib varsti Tõnismäge võimas ausammas meie kõige vapramale sõjamehele Alfons Rebasele ja pronksokupant rändab okupatsioonide muuseumi. Me oleme väike rahvas kellel on oma väike ajalugu aga selle ajaloo üks suuremaid ning säravamaid tähti on kolonel Alfons Rebane.
