Mis saab muusika süvaõppest?
„Muusikaklasside sulgemise probleem puudutab mitte ainult Westholmi gümnaasiumi, vaid ka Tallinna 21. kooli ja Karlova gümnaasiumi Tartus. Tegemist on süsteemiga, mis on senimaani töötanud hästi, tootnud meile palju lauljaid-muusikuid ning muusika ja kultuuri valdkonnas töötajaid, kuid nüüd sulgub,“ nendib Ene Üleoja. „Mureaega on nüüdseks üsna palju olnud ning tagasisammud näha ja kuulda.“ Kas või see, et iga kord, kui tahame professionaalselt ette kanda suurvormi, peame Lätist segakoori kohale tooma.
Kes lammutab rahvuskultuuri vundamenti?
Aarne Saluveer: „Nagu igasugused tipptulemused, vajavad ka eesti muusika teatud kollektiivsed žanrid pühendunud ja andekate inimeste kontsentratsiooni – nii õpetajaid kui ka õpilasi.
Koorimuusikas spetsiifiliselt vajalik aluspõhi – relatiivse noodilugemise ja absoluutsete kõrgustega atonaalse muusika lugemise oskus – omandatakse maailmapraktikas üldjuhul eriklassides või -koolides 4–5-nädalatunnise solfedžoga ühendatud praktilise laulutunni abil asjatundlike, rahvusvahelises muusikaelus orienteeruvate ja osalevate pedagoogide ning kooride-lauljate koostöös.
Lähinaabrusest eeskujusid tuues – ühe Stockholmis asuva maailma tippkooli, Adolf Fredriksi kooli muusikaklassides on linna ja riigi suurust arvesse võttes kuus paralleelklassi, keda kõiki juhendavad hoolikalt Rootsi parimad koorijuhid-muusikaõpetajad. Küsimus pole ju ometi rahas, vaid kultuuri olemasolu garanteerimises. Lisaks võtavad lapsed tihti eratunde tippmuusikutelt.
Ilma Westholmi muusikaklassideta poleks meil juba praegu paljusid laulupeodirigente, orkestrijuhte, heliloojaid, instrumentaliste ja lauljaid ning muusikaõpetajaid, aga ka kogenud kultuuritöötajaid mitte. Oluliselt nõrgem oleks EMTA, TLÜ ja TÜ Viljandi kultuuriakadeemia ning G. Otsa nimelise Tallinna muusikakooli vastuvõtu tase.
Kui suurtel riikidel ja rahvastel on mitu korda rohkem võimalusi, et sünnib imelapsi, kes oma erilise ande suudavad teostada vahel üsnagi arrogantsete haridussüsteemide kiuste, leida metseene, toetajaid, kelle abil saada erialast koolitust, siis Eesti peab eriti hoolikalt suhtuma ja hoidma meie rahvuskultuuri tulevasi loojaid. Lapsi, kelles on muusika.
Kui enam pole selliseid keskusi, nagu on aastakümneid olnud Westholmi kooli muusikaklassid, aga ka Tallinna 21. kooli ja Tartu Karlova gümnaasiumi muusikaklassid, on saadud hakkama võimsa teoga: on suudetud lammutada oluline osa seni toiminud eesti koorimuusika vundamendist.
Avalikkusel ja Eesti kooriühingul on põhjust küsida, kes on selle programmi autor(id).”
„Eestis eristaatusega koole pole”
Westholmi gümnaasiumi huvijuht Alla Eenma: „Westholmis, vahepeal Tallinna 22. keskkoolis, on pool sajandit olnud muusika süvaõppe klass. Nüüd enam ülelinnalist vastuvõttu ja konkurssi muusikaklassi teha ei saa, sest elukohajärgse munitsipaalkooli määramise tingimused ja kord Tallinnas ei näe seda ette. Siiski on Tallinnas kuus kooli, kus tohib üle linna õpilasi vastu võtta.
Meie kooli hoolekogu ja toetusgrupp tegid linnavalitsusele ja haridusametile taotluse esimeste klasside ülelinnaliseks komplekteerimiseks vähemalt muusika ja inglise keele süvaõppesuunas. Muusika süvaõppe toetuseks korjati vilistlastelt ja lapsevanematelt üle 500 allkirja. Vastus oli eitav. Haridusameti põhjendus oli, et Westholm on paberite järgi olnud kogu aeg asumikool. Viidatud on Jaak Aaviksoole, kelle sõnul tänapäeva Eestis eristaatusega koole ei ole.
Muusika, nagu ka ballett ja sport, on aga sellised talentained, mida tuleb arendada võimalikult vara.“
Andekus ei sõltu rahast
Alla Eenmaa: „Meie kooli on kinnitatud teatud hulk lapsi. Meie pole näinud neid, nemad meid. Katseid teha, kuulata, kas laps viisi peab, ei tohi. Püüame siiski jätkata muusikasuunda lastega, kes sel aastal vastu võeti. Sinna klassi võivad sattuda nii muusikaliste võimetega lapsed kui ka lapsed, kes otse öeldes ei pea viisi. Viisipidamist saab arendada, aga ainult individuaaltöö käigus, mis on väga kallis.
Westholm on valmis vedama muusika süvaõpet Tallinnas ja meile ei anta seda võimalust, rõhudes asumipõhisele vastuvõtule. Pered, kes väga tahaksid last siia tuua, jäävad ukse taha, sest elavad näiteks 50 meetrit vales kohas. Vanemad, kelle lapsed juba käivad meil muusikaklassides, aga kes ei ela „õiges” raadiuses, ei saa tuua siia nooremat õde-venda, kuigi ka väiksem tundub olevat musikaalne.
Mina ei saa kuidagi öelda, et siin on tehtud analüüsidele tuginev otsus. Minu meelest pole õige seada Tallinnas prioriteediks ainult keeleõppe- ja reaalkallakuga laste väljaselgitamine. Ütleme siis väiklaselt, et kui minister nõuab, et katseid ei tohi teha, miks me siis Tallinnas ikkagi seda „kohutavat” seaduserikkumist kuues koolis lubasime?
Kas seda otsust annab pöörata? Haridusameti vastuses on lause „Kuidas toimub vastuvõtt 1. klassidesse 2013/2014. õppeaastal, sõltub haridusstrateegilistest otsustest ning demograafilisest situatsioonist Tallinnas”. Kes teeb haridusstrateegilisi otsuseid? Kool kindlasti mitte.
Meile vastati haridusameti kirjas, et koolil on põhimääruse alusel õigus korraldada tasulist õpet. Me ei saa hakata lapsi vanemate rahakoti järgi arendama. Andekus ei sõltu ju rahast.“
Täispikkuses artiklit loe Õpetajate Lehest
