Tasulise kõrghariduse võidukäik
Veel möödunud kümnendi esimesel poolel pidid Saksamaa ülikoolid, kui nad soovisid kehtestada ka triviaalset õppeteenustasu, saama riigi nõusoleku. Aastal 2005 otsustas Saksamaa konstitutsioonikohus, et riigil pole õigust takistada liiduvabariikidel õppeteenustasude kohaldamist. Õppemaksu piir, mille paljud ülikoolid kohe kasutusele võtsid, on 500 eurot (ca 7800 krooni) semestris, mis käivitas Saksamaal praeguseni kestva debati, mis ka meie meediavälja viljastab – õppetoetuste madaluse ja töötavate üliõpilaste üle. Paljud ülikoolid olid juba varem pannud õppemaksu alla need, kellel õppimisega liiga kaua läheb – siin võib semestri maksumus ulatuda 800–900 euroni, mis hakkab saavutama juba Eesti ülikoolide õppemaksu taset. Tasuta kõrghariduse idee on Saksamaa avalikku teadvusesse sügavalt juurdunud, kuid muutused majanduses, rahvastiku koosseisus ja avanenud piirid, on seda murendamas.
Aastal 2009 otsustas Suurbritannia, et nad ei suuda kõrgharidust enam aastasadu kehtinud ulatuses toetada. Praegu on õppemaks piiratud 3290 naelaga (3876 eurot). Järgmisel õppeaastal tõuseb piir 3375 naelani (ca 4000 eurot) ja 2012. aasta septembrist võivad Suurbritannia ülikoolid tõsta õppemaksu 9000 naelani (10 550 eurot / ca 165 000 krooni) aastas. Õppemaksu tõstmise plaan põhjustas Suurbritannia linnades eelmise aasta detsembris massiivsed tudengirahutused.
Õppemaksu on plaaninud kohaldada või tõsta ka Euroopa teised riigid. Hispaanias, kus kõrghariduse traditsioon ulatub 800–900 aastani, on tasuta kõrghariduse edasine võimaldamine sattunud tugeva kahtluse alla. Eriti tugeva löögi all on väljastpoolt Euroopat tulevad tudengid, kelle õppemaksu on tõstnud ka meie naabrite, Põhjamaade ülikoolid. Rootsis peab selline õppur maksma aastase harimisvõimaluse eest praegu kuni 14 000 eurot.
