Sisuliselt viiakse direktiiviga ellu Tamperes kogunenud Euroopa Liidu ülemkogu üleskutse, et kolmandate riikide kodanike staatust tuleks ühtlustada liikmesriikide kodanike staatusega ning isikule, kes on pikka aega elanud seaduslikult liikmesriigis, tuleks anda kogum ühtseid õigusi, mis on võimalikult lähedased ELi kodanike õigustele.

Selliseid inimesi on Euroopa Liidus ligi 10 miljonit.

Selleks et saada pikaajalise elaniku staatus, peavad kolmanda riigi kodanikud tõendama, et nad on pidevalt ja seaduslikult elanud liikmesriigis vähemalt viis aastat ning et neil on piisav sissetulek ja ravikindlustus.

Liikmesriigid võivad kooskõlas riigi õigusaktidega nõuda kolmandate riikide kodanikelt, et need täidaksid integratsioonitingimusi. Pikaajalistel elanikel on tugevdatud kaitse väljasaatmise vastu, pikaajalistele elanikele tagatakse ELi kodanikega võrdne kohtlemine mitmesugustes majanduslikes ja sotsiaalküsimustes ning neil on õigus elada teises liikmesriigis töötamise, õppimise või muul eesmärgil direktiivis sätestatud tingimustel.

Andmete ekstrapoleerimisest nähtub, et vähemalt 10 miljonit seaduslikku kolmanda riigi kodanikku võiksid saada kasu sellest direktiivist.

Jaanuari keskpaiku olid ainult 5 liikmesriiki (Austria, Leedu, Poola, Sloveenia ja Slovaki Vabariik) teatanud komisjonile oma rakendusmeetmetest.

Komisjon avaldab kahetsust seoses viivitusega direktiivi ülevõtmisel ja sellest tingitud ebakindlusega kolmandate riikide kodanike jaoks. Komisjon võtab kohaseid meetmeid vastavalt talle EÜ asutamislepingu artikli 226 alusel antud volitustega.