Linnu-uurijad: on kurb, et metsaomanikud ja jahimehed ei soovi veelindude tapatalguid lõpetada

Erinevad ühiskondlikud organisatsioonid peavad avalikkuse ees üsna kibedat sõnasõda: kas igal aastal massiliselt veelinde küttivate jahituristide Eestisse lubamine on ikka hea ja vajalik? Kas maaomaniku õigus jahti korraldada on olulisem kui lindude õigus elada, kas ornitoloogide seisukoht on „suurlinlikust kultuurist kantud populism“?

Debatt algas, kui – nagu igal aastal – täitus sotsiaalmeedia Eestis käinud jahituristide piltidest, kus välismaa külalised uhkelt kümnete tapetud veelindudega poseerivad. Ja taas – nagu igal aastal – järgnes piltidele ahastav moraalne hukkamõist loomakaitsjate poolelt. Ornitoloogiaühing riputas seepeale internetti oma ettepanekud olukorra muutmiseks, kogub neile petitsiooni korras kodanike allkirju. Ettepanekuid ei kiida aga sugugi heaks ei jahimeeste selts ega erametsaliit, vastasseis jätkub.

Allpool avaldatud pressiteates rõhutab ornitoloogiaühing, et jahimeeste ja metsaomanike seisukohad ei vii probleemi lahendamisele sugugi lähemale.

„2013. aastal, kui kehtima hakkasid praegu vastumeelsust tekitavad jahiseaduse muudatused, ei suutnud ilmselt enamik osapooli sellist seaduse ärakasutamist ette näha. Siiski, osad ettevõtlikud inimesed hakkasid maaomanikele antud piiramatuid õigusi ära kasutama selleks, et tuua Eestisse jahituristidena seltskondi, keda meelitabki mõõdutundetu veelinnujaht.

Kuna see probleem jahiseaduses ja jahieeskirjas ilmnes kiiresti, siis on Eesti Ornitoloogiaühing juba kolm aastat selgitanud huvitatud osapooltele, et veelindude küttimine peab toimuma vastavalt jahinduse heale tavale ja taolised legaalsed tapatalgud pole mingilgi moel õigustatud. Paraku pole need arutelud probleemi lahendamisele lähemale viinud.

Eesti Erametsaliit viitab jahilindude poolt tekitatud kahjustustele. Eesti Ornitoloogiaühing nõustub, et mõned hane- ja lagleliigid võivad põhjustada osadel põldudel kahjustusi. Aga kahjustuste vähendamiseks pole päevas 100 linnu laskmisel ühe jahiseltskonna poolt suuremat mõju kui põllul ühe linnu laskmisel või ka lihtsalt õhku lastud püssipaugul. Põldude kaitsmiseks hanede eest ei pea korraldama veresauna. Orasepõldusid ei kaitse ka kuidagi see, kui hanesid kütitakse kõrrepõllul, nagu see valdavalt toimub.
Samuti peab meelde tuletama, et Eesti 32 jahilinnuliigist tekitavad kahjustusi vaid 4-5 liiki. Näiteks pardid või metskurvitsad, keda kütitakse aastas kokku üle 10 000 linnu, ei põhjusta mingeid kahjusid – miks peab siis maaomanikul olema õigus neid piiramatul hulgal küttida?

Erametsaliidu poolt soovitatud selgitustöödest üksinda ei piisa. Isegi kui ühed jahikorraldajad suudavad oma turiste ohjeldada, ei tähenda see seda, et suur nõudlus piiranguteta kuid legaalse linnujahi järele ära kaoks. Tekivad lihtsalt uued jahikorraldajad, kes hakkavad seda verist teenust pakkuma ning probleem jääb korduma aastast aastasse. See, et nõudlus taolise verise ajaviite järele on väga suur, näitab ilmekalt see, et nii Eesti Erametsaliit kui ka Eesti Jahimeeste Selts on selgesõnaliselt tapatalgute lõpetamise vastu.“