„Ärkasin vara jaanuari 22. päeva hommikul 1992 Kesärantas (Soome peaministri ametikorter – toim) Soome Panga juhi Esko Ollila telefonikõne peale. Eesti peaminister Edgar Savisaar oli tulnud Helsingisse ja tahtis kohtuda nii pea, kui võimalik. Leppisime kokku, et ta sõidab otse Kesärantasse,“ meenutab Aho.
Aho sõnul oli Savisaar hädas. Venemaa oli halvimal võimalikul hetkel – keset südatalve – katkestanud kütteõlitarned ja Eesti varud ähvardasid lõppeda mõne päevaga. Kui kiiresti abi ei saada, ähvardas riiki katastroof.
Soome kütusefirma Neste oli valmis saatma 100 000 tonni rasket kütteõli linnade kütmiseks, aga Eesti riigikassa oli tühi, meenutab Aho. Savisaar palus kütteõli saadetisele Soome riigi tagatist. Eesti kohustus maksma õli eest õliga, kui seda Venemaalt jälle saama hakkab.
„Hakkasime kohe mõtet teoks tegema. Otsus 40 miljoni marga suuruse riigi tagatise kohta sündis asjalikult mõne tunniga. Summa tundub tagantjärele väike, aga majanduskriisi pitsituses ei olnud see seda. Tuli valmis olla ka selleks, et tagatis tuleb ära maksta. Eesti valitsuse lubadused vastuteene kohta tundusid nendes oludes utoopiana,“ räägib Aho.
Põhimõttelisest otsusest Nestele piisas, õli läks teele veel samal päeval. Ametlikud otsused pandi Aho sõnul kirja alles tagantjärele.
„Nii pääsesid meie naabrid ähvardavast kriisist. Meie kahtluste vastaselt maksid eestlased võla tagasi viimse kui penni pealt – või peaks ütlema viimse õlitilgani,“ ütleb Aho.
Aho sõnul pani naabri häda oma muredele teise pilguga vaatama. Soomes võideldi saavutatud heaolu säilitamise eest, samas kui eestlased võitlesid järgmise suveni ellujäämise eest.
„Soomlaste kaeblemist kuuldes märkis Eesti tollane suursaadik Soomes ja tulevane president Lennart Meri: „Oleks meilgi kunagi samasugune kriis, kui teil, soomlastel!“
