Tõnis Kõiv poliitblogis: Hr Putin, Eestit ei ole vaja karta!
Uudistest sai lugeda, et Venemaale ei mahu Erna retk jätkuvalt hinge. Lisaks muretsevad nad Eestis Sinimägedes Teise Maailmasõja ohvriterohketes lahingutes langenute iga-aastase mälestusürituse pärast. Kuidagi ei saada aru, et eestlaste jaoks oli tegemist kahekordselt traagiliste sündmustega: võltslubaduste ja sunniga meelitasid eestlasi oma lipu all elu kaotama mõlemad okupatsiooniarmeed.
Ei taha peatuda sõjaajalool, mida meie ju hästi teame. Kõige sirgjoonelisema sõnumi selle kohta andis juulis peaminister Andrus Ansip: „Sõjas hukkunute mälestusürituse kujutamine neonatsismi ilminguna, nagu mõned seda tahavad teha, on eestlastele sügavalt solvav. Eesti on tõsiselt kannatanud nii kommunismi kui ka natsismi all.“
Eesti – Vene suhetest aga rääkida tuleb. Raul Rebane võttis hiljuti Eesti Ekspressis hästi kokku teadmise, et Eesti on Venemaa mõjusfäärist väljumas. Tõsi ta on, Eestis elavad vene noored oskavad hästi Eesti keelt ja vaatavad tulevikuplaane tehes pigem Läände kui itta. Tasub märkida, et vene keele oskus on saanud nende jaoks tööturul konkurentsieeliseks, mis näiteks pankades klienditeenindajate otsimiseks korraldatavatel konkurssidel kallutab otsuse mitte-eestlastest noore kasuks, sest nad oskavad ju nii eesti kui vene keelt. Ka muidu marurahvuslikkusele kalduvad jalgpallifännid rõõmustavad sini-must-valget lehvitades, kui Eesti koondise särgis jooksevad väljakule ja löövad väravaid vene rahvusest jalgpallurid.
2003. aastal, veidi enne Euroopa Liiduga liitumise referendumit kirjutas Siim Kallas Reformierakonna liikmetele saadetud kirjas: „Hakkasin meenutama, kas on üldse mingit sõbralikku sammu, mida Venemaa on Eesti Vabariigi suhtes astunud lihtsalt niisama, sümpaatia ülesnäitamiseks Eesti Vabariigi ja eesti rahva vastu? Ei tulnud meelde.“ Olukord ei ole kahjuks ka kaheksa aastat hiljem paremaks muutunud.
Piirileping Eesti ja Venemaa vahel on küll alla kirjutatud, kuid väiklase kiusu ajamise tõttu pole see kahjuks jõustunud. Kahekümne iseseisvusaasta jooksul ei ole ükski Venemaa riigijuht võtnud külastada Eestit ja Eestist oodatakse Venemaale vist küll ainult ühte poliitikut, kelle kaudu, nagu hiljuti selgus, loodetakse Eesti poliitikas toimuvat aktiivselt mõjutada.
Eesti on omaltpoolt astunud samme, et kaoksid piirijärjekorrad, mis naabrite vahel häid suhteid ei näita. Augusti algusest saab piiriületusele registreeruda elektroonilises infosüsteemis nagu 21.sajandile kohane. Tasapisi toimivad vaid kultuurikontaktid ja eraviisiliselt külastavad Eestit tuhanded Vene turistid, kes intervjuudes kinnitavad, et siinnähtu neid rõõmsalt üllatas. Riikidevahelistes suhetes on paraku kiusu palju ja leidub märke, et selle taga on just Vene riigi juhid.
Seetõttu tahakski öelda Venemaa peaministrile – ärge kartke Vladimir Vladimirovitś. Eesti ei ole Venemaa vaenlane. Ei ole seda kunagi olnud. Eesti on varsti juba kakskümmend aastat iseseisev riik, Euroopa Liidu ja NATO liige. Aeg oleks hakata elama ja läbi saama nii nagu head naabrid läbi saama peaksid. Vastastikuste süüdistusteta. Ja Erna retkele, millest jutt alguse sai, on oodatud ka Venemaa võistkond.
