Oudekki Loone: abikäsi üksikvanemale

Eesti kõige tüüpilisem peremudel on ema ja laps. See on perekonnateadlaste iroonia, kuid kahjuks mitte liiga suur liialdus. Viimase rahvaloenduse järgi on iga neljas alaealiste lastega pere üksikvanemapere, 92% üksikvanematest on naised. Üksikvanemate arv on ka suurenemas, 2008. aastal oli üksikvanemaperesid viiendik. Kahjuks ei ole see lihtsalt huvitav statistika inimeste vabade valikute kohta. Rahaliselt on Eestis just üksikvanematel kõige raskem toime tulla: 39.8% üksikvanematest elab suhtelises vaesuses.

Sellel on mitu põhjust. Üksikvanemaga peres on töölkäijaid ülalpeetavate kohta vähem. Palgalõhe on 30% naiste kahjuks. Samas, kriiside korral kaotavad mehed tavaliselt palgas rohkem, nende töötus tõuseb ja tööturule naasmine raskem: 2012. aastal oli meesüksikvanemaga peredest koguni 59,4% suhtelises vaesuses! Lastele tähendab see lapsepõlve, kus tuleb kodusid vahetada (sest on tarvis kolida odavamasse kohta), neil on vähem võimalusi ennast arendada ja huvitavaid asju teha, sest kõikvõimalike ringide ja trennide jaoks vanematel raha ei jätku. Hea kui toidu jaoks jätkub. Emotsionaalsest stressist rääkimata: lapsed ju armastavad oma vanemat ning muretsevad tema pärast!

See kõik ei peaks nii olema. Näiteks Taanis on üksikvanemate osakaal samuti umbes 20%, suhtelises vaesuses elas neist 2013. aastal aga ainult 13.3%. Taani riik on otsustanud, et kui perekond, kogukond ja turg inimest ei aita, siis peab riik tervikuna vahele astuma. Pakutakse nii otsetoetusi, kui ka näiteks abistatakse elukohaga, nõuannetega, koolitustega. Ka Eestis tuleks kindlasti pakkuda alati üksikvanematele eelisjärjekorda lapse lasteaeda panekul, luua toimiv sotsiaalkorterite ja üksikvanemapere eluasemetoetuste süsteem. Igas maakonnas peaks olema ka perekeskus, kus nii üksikvanemad kui ka teised hättasattunud saavad tuge ning nõu, kuidas kõige paremini sellest hädast jälle välja ronida: seda nii psühholoogilt, võlanõustajalt kui lihtsalt teistelt omasugustelt.

Kuid on ka veel üks väga lihtne meede, kuidas riik just üksikvanematele appi saab tulla. Eestis on üle 1000 inimese, kes ei ole oma lastele elatist maksnud, kokku ulatub maksmata summa tublisti üle kahe ja poole miljoni euro. See tähendab üle tuhande pere, kus lastel on puudus millestki hädavajalikust, sest nende vanemal ei ole oma töö kõrvalt aega ja võimalust võlgade väljanõudmisega tegeleda.

Riik peab asutama elatisraha fondi, kes teeb üksikvanemaperele elatiseks määratud summa täies ulatuses väljamakseid. See annab üksikvanemale kindluse ja rahu laste vajaduste tagamisel. Riigil on aega ja vahendeid elatisraha välja nõuda ka siis, kui seda maksta ei taheta. Riik saab nõuda näiteks raha palgast maha arvamist, riik saab müüa ka kõrvalehoidja vara. Seesugune süsteem toimib isegi Lätis, rääkimata Soomest, skandinaaviamaadest, Prantsusmaast, Belgiast, Saksamaast, Taanist või Austraaliast.

Riik peab asuma kõige nõrgema poolele. Ikka selleks, et see kõige nõrgem tugevamaks saaks ning võiks rahulikult oma tulevikku planeerida.