Millalgi novembri alguses olin Käbi Lareteile helistanud. Tema telefon oli päevi automaatvastajal ja ta hääl soovitas rootsi ja inglise keeles jätta teade. Et temaga kohtuda, vormistasin käsitsi vanamoodsa paberil kirja.

„Oi! Mul on nii kiire,” hõikab 90-aastane Laretei telefonis entusiastlikult, kui ta lõpuks toru võtab. Ta on äsja kolinud, käsil on järjekordne raamat.

Kolm nädalat pärast telefonikõnet, detsembri alguses on Stockholmis seitseteist külmakraadi. Tallinnas on ilm palju mahedam. Käbi Laretei elab suures vanurite pansionaadis, mis asub Stockholmi südalinnas. Tema köögi ja kahe toaga korter asub majas, kus on terve ööpäeva kohal teenindav personal, kindlal kellaajal tuleb abiline toitu valmistama ja tuba kraamima. Maja ühises elutoas saab osaleda seltsielus. Käbi Laretei on äsja kolinud ühelt korruselt teisele.

„Siin ma elan ja all on roheline aed, kus suvel saab väljas süüa. Päris mõnus on,” ütleb Käbi. Ta on igati särav, kuid ainuüksi korteri piireski liigub vaevaliselt: kõndimisraamiga, sentimeetri kaupa. Taustal mängib väga vaikselt, peaaegu vaevu kuuldavalt klaverimuusika. Tal on magamistoas CD-plaatide kogu. Sangaga muusikamängija kõrval on mõned helikassetid, otsekui oleks neid äsja kuulatud.

Eestis käis Käbi viimati 2010. aastal. Varem oli ta aastaid pea igal suvel puhanud Pärnus koos kaks aastat vanema õe, Šveitsis elanud diplomaadiproua Maimu Evequoziga. Pärnus elavad ka nende sugulased, diplomaadist isa Heinrich Laretei venna Antsu järeltulijad.

Heinrich Laretei

Linnaosa valitsus tõmbas pidurit sarjast „Õnne 13” tuntud hoone lammutusplaanile

KÄBI LARETEI VIIMANE INTERVJUU | "Kumb ma olin rohkem, kas Ingmar Bergmani naine või edukas kontsertpianist? Ei! Minu karjäär oli alati sama tähtis!"

Suri pianist ja kirjanik Käbi Laretei

Brittide “kapo” mädad õunad