Ma ei pannudki nii hullult mööda. Maria Faust on ise kirjutanud, et album on saanud tõuke ööliblikate elust. Nende potentsiaalselt saatuslik ahvatlus lennata kunstliku valguse poole on albumi keskseks teemaks. Faust kirjutab, et me ei tea senini, miks nad seda teevad. Ei tea jah.

Seda ka ei tea, miks meie, inimesed ämbrit vaatame, vaatame ka sõpra, kes selle poole näpuga näitab ja midagi ütleb, pead raputab, aga me tõstame ikkagi jala ja astume sinna sisse. Vist lootuses, et see ämber on tegelikkuses klaasking. Või mõne printsi, printsessi või they/them monarhi musi, mis joovastab meid kui käärima läinud õun leevikest. Arvad, et lendad pilvisse kui pudrukuul, aga tegelikult oled jalaga ämbris kinni. Muudkui sirutad, aga mille poole.

Album on vormilt kui klassikaline

Jazz Catastrophe

ARVUSTUS | Maria Fausti uus plaat – kuradi värisev, justnagu nurgas rippuv ämblikuvõrk (6)

Maria Faust: dokumentaalfilmi tegemise aeg oli minu elu üks raskemaid