Kui sa hakkad kaardistama oma isiksuse arenguteed, mis on olulisimad peatused?

Vahest suurim pidepunkt oli esimesest abielust sündinud poja enesetapp kakskümmend aastat tagasi. Sellega seotud süütunde ja kompleksid valasin välja 2007. aastal valminud filmi “Magnus” kaudu. See oli minu jaoks nagu omalaadne lunastus, andekspalumine; et teised minu vigadest õpiks... See viis mind ka psühhoanalüüsi juurde, algul kliendina, siis ise praktiseerijana.

Seitse aastat tagasi tuli järgmine tähis. Mul oli üks klient, vanem naine, kes töötas arstina, kuid oli väga nässus lapsepõlvega, kogumismaaniaga. Ta korter oli maast laeni täis second-hand-poodidest ostetud kola. Ta oli ka vaimselt klammerduja tüüp. Hakkas mulle helistama kell viis hommikul ja kümme korda päevas. Kui mina ta blokeerisin, helistas ta mu naisele ning lõpuks tuli meile lausa ukse taha. Minu süü oli see, et ma nautisin ta tähelepanu ja klammerdumist, saamata aru, et nii teen ma talle haiget. Ja ükskord ka lasin end lõdvaks selles mõttes, et kui ta tahtis rännata tagasi oma lapsepõlve, olin ma nõus kehastama tema vitsa andvat ranget isa... Läksin liiga rolli sisse, üle piiri.

Minu poolt lõppes see sellega, et kutsusin politsei; tema poolt sellega, et kättemaksuks andis ta loo “Pealtnägijale”. Muidugi oli see kohutav häbi – kui terve ilma ees räägitakse, et annan vanainimesele vitsa... Ja psühholoogide seas tegin oma margi täis. Mind ei võetud psühhoanalüütikute seltsi liikmeks.

Kuid häbi viis valgustuseni?

Jah. Nii jõudsin haavatud tervendaja lähenemiseni. Klassikalises psühhoanalüüsis jäetakse psühhoanalüütik täiesti kõrvale ja patsient avaneb vabade assotsiatsioonide kaudu. Haavatud tervendaja mõte on aga selles, et mina kui terapeut avan ka ennast – et teraapia kui protsess on meil patsiendiga ühine. Saame end teineteise pealt lugeda, haavu avades ja analüüsides. See on ehk kõige ausam ja empaatilisem teraapiaprotsess.

Mart Laisk

Poja enesetapp, peksuskandaal, kaks insulti ja infarkt. Mart Laisa teekond ärimehest tervendajaks

Haavatud tervendaja Mart Laisk

Mart Laisk: "Magnus" on konkreetselt minu ja mu poja lugu