Britid müüsid juutidele tuumapommi materjali
Tänapäevastesse hindadesse ümber arvutatuna teenis Suurbritannia tehingu pealt 20 miljonit naela (460 miljonit krooni.
Dokumentidest selgub ka, et valitsus polnud tehingust teadlik, ainult suhteliselt madalal tasemel olnud riigiametnikud tegelesid sellega. Kui tehing oleks avalikuks tulnud, oleks see kaasa toonud poliitilise maavärina Inglismaal ning tõenäoliselt rahvusvahelise kriisi.
Varem avaldatud dokumentidest oli avalik, et 1956. aastal müüs Norra 20 tonni deuteeriumit Suurbritanniale, kuid sealsed tuumateadlased leidsid, et ei vaja ainet.
Seejärel moodustasid Tel Avivi suhtes heatahtlikud norrakad endise kaitseministri juhtimisel firma nimega Noratom, et osta raske vesi tagasi ja müüa edasi Iisraelile. Kõik tehingud toimusidki Norra kaudu.
Iisrael ostis rasket vett brittidelt, kes erinevalt ameeriklastest ei seadnud müügitingimuseks lubadust kraami mitte kasutada sõjalises vallas.
Briti ametnike tollase seisukoha järgi oleks taolise „turvanõudega peale käimine meie poolt liigne fanatism”.
Iisrael tõlgendas seda kui vaikivat nõusolekut kasutada rasket vett oma parima äranägemise järgi.
Alles aastal 1961. teatas Briti meedia, et Iisraelil on tuumaprogramm. Juutide soov osta veel rasket vett luhtus.
Rasket vett kasutas Iisrael Negevi kõrbes asuvas Dimona tuumakompleksis plutooniumi töötlemiseks.