“Üritasime algul kogu perega kahte poega lutist ja pipetist piimaga toita,” räägib mees. Kuid varsti said kiisud tuttavaks kümneaastase bolonka- ja puudlisegu Nipuga.
Algul võttis koer kassipoegi nagu tillukesi mänguasju, püüdis neid käppadega veeretada ning naksata. Kuid siis ärkas koeras emainstinkt. Ta pesi kiisud peast sabani puhtaks. Võttis kausist keelega vett ja limpsis siis kassid üle.
Pärast pesemist keeras emakoer ennast selili, Üllar pani kassipojad koera kõhule ning need hakkasid lutsima. Varsti saidki kiisud suud valgeks. Veidi aega hiljem tegi bolonka endale ja kasulastele suurde pappkasti ka pesa, kus loomad tänaseni magavad.
Praegu enam koer kasse ei imeta ning poegi tuleb pudelipiimaga toita. Aga kiisude kaitsmine ning kantseldamine on endiselt Nipu amet. Võõraid ta kassidele ligi ei lase.
Koerte koolitaja Sirje Vets märgib, et midagi üleloomulikku sellises lapsendamises ei ole. „Loomadel, eriti koertel on tugev emainstinkt. Ning kui nad avastavad, et teiste pojad on hüljatud, siis tahavad nad neid tingimata aidata.”
