Hooramajandusel pole seksiga pistmist
Prostitutsioon ei ole moraaliküsimus ses mõttes, et seks on kuidagi halb ja tuleks ära keelata, toonitab Viik. „Ent prostitutsiooniäril on vähe pistmist seksiga.”
Põhimõtteliselt on autori sõnul tegemist võimumänguga, kus üks pool, kellel on raha, paneb teise poole, kellel raha on vaja, tegema seda, mis talle parasjagu pähe tuleb. „Raha eest saab kõike, ka inimesi alandada, on prostitutsiooniäri sõnum. See lõhub arusaamu inimväärikusest ja -õigustest. Enamasti lõpeb see „tehing” prostituudi jaoks vähemalt pikas perspektiivis väga traagiliselt.”
Vägivald on prostituutide argipäev. Eri riikides tehtud uuringud näitavad, et kuni 85 protsenti prostituutidest on langenud klientide füüsilise vägivalla ohvriks, 68 protsenti on vägistatud ja kolmandik on kogenud suguelundite tahtlikku vigastamist.
„Uurimused näitavad, et prostituudid kannatavad samasuguste psüühiliste traumade all nagu sõjaveteranid, piinamise või vägistamise ohvrid — ärevus, depressioon, enesetapud,” kirjutab Viik.
„Raha ei kompenseeri seda valu. See, et prostituutidele selle läbielamise eest makstakse, ei õigusta mitte midagi,” lisab ta.
Seksiäri legaliseerimiseks tuuakse põhjenduseks, et ega see ära ei kao nagunii. „Sellisel juhul võiks ju seadustada ka narko- ja relvaäri, sest „ära need nagunii ei kao”. Üks asi on selge — legaliseerimisega võidaks ainult organiseeritud kuritegevus,” leiab Viik.
„Kui meie lähimad naaberriigid seksiostu karistatavaks teevad, seisame põhimõttelise valiku ees — kas muutuda seksiturismimaaks või võtta selge seisukoht, et on asju ja väärtuseid, mis ei ole müügiks,” nendib autor. „On täiesti võimalik pooldada turumajandust ja kapitalismi, aktsepteerimata elundi- ja inimkaubandust.”