Diagnoosi saanud naine: eeldasin, et keegi ei taha enda kõrvale inimest, kellel on bipolaarne häire

Naine, kellel diagnoositi pärast valusat lahkuminekut bipolaarne häire, räägib oma loo haigusega toimetulekust ja uue armastuse leidmisest.

Ühel 2021. aasta aprilli esimesel päikesepaistelisel päeval istusin Ida-Londonis asuvas tätoveerimissalongis ja võpatasin kergelt, kui tätoveerija alustas oma tööd – ma lasin teha enda keskmise ja sõrmusesõrme külgedele tähed „EIC“ ja väikese semikooloni. „EIC“ tähendab inglise keeles „everything is copy“, mis viitab Nora Ephroni ikoonilisele tsitaadile, mille kohaselt kõike, mis meiega elus juhtub, saab võtta kui head lugu, mida saab enda kasuks tööle panna. Semikoolon oli vihje inglise keelele, aga tähendas ka midagi sügavamat – see oli meeldetuletus, et olin jõudnud valguse kätte väga pimeda ja tormilise tunneli lõpus, milleni jõudmist ma ei oleks suutnud poolteist aastat varem isegi ette kujutada. Mõlemad sümbolid tähistasid hiljutist lepingut kirjastusega minu esimese raamatu väljaandmiseks, kuid veelgi enam, need tähistasid seda, et ma olin ellu jäänud.

2019. aasta sügisel varisesin ma kokku. Olin jõudnud uskumatult mürgise, 18 kuud kestnud suhte lõppu, tühi energiast ja elurõõmust. Ma ei näinud ühtegi võimalust, kuidas oma elule jalgu alla saada. Tundsin, et olen lõksus ja hõljun sihitult ringi. Ma otsustasin, et tahan enda elu lõpetada.