26.02.2024, 05:00
KREMLI LEKKED | Venemaa võimuladvik peab sadade miljonite eurode eest omaenda rahva vastu infosõda
Venemaa presidendi Vladimir Putini administratsioonist lekkinud värsked dokumendid annavad üksikasjaliku sissevaate selle kohta, kuidas tagab Kreml Putinile valimisvõidu, ehitab informatsioonisõja sildi all ülevenemaalist propagandavõrgustikku ja internetitsensuuri masinavärki ning integreerib Ukrainas okupeeritud alasid.
„Ma ei hakka varjama, et eri aegadel on mul olnud eri mõtteid, kuid praegu on teil õigus. Praegu on selline aeg, kui peab otsuseid tegema,“ kõneleb Vladimir Putin Kremli saalis. Ta hääl on vaikne, isegi võbelev. On 2023. aasta 8. detsember.
Marurahvusliku Sparta pataljoni ülem polkovnik Artjom Žoga on just esinenud hingestatud sõnavõtuga, milles palus Putinil ees ootavatel presidendivalimistel uuesti kandideerida. „Me oleme teie meeskond. Me vajame teid. Venemaa vajab teid,“ palus Žoga Putinit.
Ning Putin nõustus.
Loomulikult oli see näitemäng. Selles, et Putin märtsis toimuvatel valimistel kandideerib ja need ülekaalukalt võidab, ei kahelnud keegi. Kreml ise kõige vähem, sest nad on teinud kõik endast oleneva, et 17. märtsi valimised lõpeksid Putini triumfiga.
Delfi valduses on Putini režiimi juurest lekkinud dokumendid, mis näitavad, kuidas Kreml tema võidu tagab. Need dokumendid selgitavad üksikasjalikult, kuidas Kreml etendab avalikkuse ees miljardeid maksvat kodanikuliikumiste näitemängu, loob näilisi arvamusliidrite võrgustikke, ehitab propagandavõrgustikku, mis saadab igat Vene kodanikku sünnist surmani, ning nuhib keeruliste IT-süsteemide abil internetis omaenda kodanike järel.
Kremli salajastes dokumentides nimetatakse sellist tegevust sõna otseses mõttes ja häbenemata infosõjaks, mis sest, et omaenda ühiskonna vastaseks. Kõik see maksab ainuüksi tänavu ligi 110 miljardit rubla ehk 1,1 miljardit eurot. (Siin ja edaspidi kasutame rublade eurodeks konverteerimisel ümardatud kurssi, kus üks rubla võrdub üks eurosent).
Seejuures pöörab Kreml erilist tähelepanu n-ö uutele territooriumitele ehk Ukrainas okupeeritud aladele, kuhu uputatakse kümneid miljoneid, et tagada sobilik kohaliku elanikkonna meelsus.
„Need dokumendid on olulised kahel põhjusel. Esiteks kinnitavad need täpselt, kuidas [Kreml üritab] ümber kujundada kogu Vene riigi ideoloogiat. Teiseks aga näitavad, kuidas seda tehakse mikrotasandil,“ ütles üks läänemaailma hinnatumaid Venemaa-analüütikuid, University College Londoni auprofessor Mark Galeotti, kes meie palvel lekkinud dokumentidega tutvus.
Stockholmi Ida-Euroopa uuringute keskuse asedirektor Martin Kragh, kes samuti dokumentidega tutvus, lausus, et ühiskonna poliitiline sõjaks mobiliseerimine on viinud Venemaa tagasi vanade ajalooliste tavade juurde. „Nad on selle poole samm-sammult liikunud üle 20 aasta, kuid need [dokumendid] on minu arvates palju kaugemale ulatuvamad kui miski, mida olen kunagi näinud,“ sõnas ta.
See leke pärineb Venemaa presidendi administratsiooni sisepoliitilisest blokist, mida juhib 61-aastane Sergei Kirijenko, kes on läbi ja lõhki Kremli mees. Kui temast 1998. aasta kevadel Venemaa ajaloo noorim peaminister sai, pandi talle nii tema nooruse kui ka ettearvamatuse pärast hüüdnimi Kinder Surprise. Nüüd, üle 25 aasta hiljem, kutsutakse teda aga Donbassi asekuningaks, sest Ukraina sõja ajal haaras ta enda vastutusele okupeeritud alade haldamise ja ülesehitamise.
Delfile lekkisidki selles Kirijenko juhitud sisepoliitilises blokis loodud mahukad Exceli failid, millest mitmel on kümneid osaliselt peidetud vahelehti, töökoosolekute protokollid, presentatsioonid ja aruanded. Neis dokumentides plaanitakse Venemaa föderatsiooni tänavuse aasta eelarvet. Selles määratakse konkreetsete projektide järgi nii raha hulk kui ka vastutajad. Mitme projekti puhul määratakse ka inimesed, kelle otsusest rahastus sõltub. Osal juhtudel on vastutaja Putin isiklikult või peaminister Mihhail Mišustin.
Näiteks puudutab üks dokument üht Venemaa tuntuimat propagandisti Vladimir Solovjovi. Selle kohaselt sai Solovjov 2023. aastal Venemaa riigieelarvest 15 miljonit eurot. Seda kinnitas ka avalik riigieelarve. Tänavuseks aastaks aga nägi sama dokument Solovjovile ette juba 30 miljoni eurose toetuse. Selle juurde käis ka märkus „Ootame Solovjovi ja presidendi kohtumist“.
Kuidas see kohtumine läks, me ei tea, sest ei Solovjov ega ka Kreml meie küsimustele ei vastanud. Nagu möödunud aastal makstakse Venemaa avaliku eelarve kohaselt Solovjovi firmale tänavugi 15 miljonit eurot.
Rahvusvahelises kriminaalkohtus Ukraina laste Venemaale küüditamise tõttu tagaotsitavaks kuulutatud Maria Lvova-Belova (töötab ka presidendi volinikuna, kes vastutab laste õiguste eest) saab dokumentide kohaselt sel aastal 420 000 eurot. Seejuures seisab kommentaaride veerus, et raha antakse just „sõjalise erioperatsiooni alalt laste väljaviimise jaoks“. Kusjuures rahvusvaheline kriminaalkohus käsitleb Lvova-Belova sellist tegevust sõjakuriteona. Samal põhjusel kehtestas Euroopa Liit talle sanktsioonid.
Ka Lvova-Belova meie küsimustele ei vastanud.
Neis dokumentides jaotatakse sisepoliitilise bloki eelarve kolmeks: presidendivalimised, informatsioonilis-ideoloogiline sõda ning uued piirkonnad – viimati mainitud terminiga märgistab Kreml Ukrainas osaliselt okupeeritud Donetski, Luhanski, Hersoni ja Zaporižžja oblastit.
Valimisteks valmivad propagandafilmid
Kodanikuühiskonna etendamiseks on Putini administratsioon loonud ulatusliku mittetulundusühingute ehk ANO-de (vn aвтономная некоммерческая организация, ee autonoomne mittetulunduslik organisatsioon) võrgustiku. Need on organisatsioonid, mille tegutsemist Kreml täielikult kontrollib ning kuhu süstitakse igal aastal sadu miljoneid eurosid, et korraldada riiklikku propagandat ja tagada ühiskonna õige meelestatus.
Mullu oktoobris Kirijenko alluvuses koostatud memo kohaselt tegutseb Kremli tööriistana 15 sellist organisatsiooni, millel on kokku 4357 töötajat ja mille kogueelarve ulatub ligi 600 miljoni euroni.
Kõige suurema eelarvega ANO on interneti arendamise instituut (vn Институт развития интернета (IRI)), mis tellib ja toodab presidendi administratsiooni juhendusel nii patriootlikke mobiilimänge ja telesarju kui ka filme.
Kui eelmisel aastal sai IRI riigieelarvest ligi 220 miljonit eurot, siis presidendivalimiste tõttu nähti neile tänavuseks aastaks esialgu ette 110 miljonit. Meie käsutuses olevate dokumentide järgi määrati IRI-le lõpuks ligi 180 miljoni eurone rahasüst.
Dokumentide kohaselt on IRI ülesanne „tugevdada kodanikuidentiteeti ning vaimseid ja moraalseid väärtusi“ ning „toetada ja levitada uute temaatiliste liinide alusel valitsuse sisu“.
Üks meie valduses olevaid esitlusi kannab pealkirja „Valimisteks mõeldud loominguline sisu“. Selle tiitellehel ilutseb Venemaa presidendi administratsiooni embleem ning selle autorid on IRI peadirektor Aleksei Goreslavski ja Kremli sisepoliitilise bloki ühiskondlike projektide valitsuse ülem Sergei Novikov. Esitluses on kirjas, milliste filmide, teatrietenduste ja muude projektidega luuakse presidendivalimisteks sobiv emotsionaalne foon.
Iga valimiste eel esilinastuv film peab vastama vähemalt ühele valitsuse ettekirjutatud nn temaatilisele liinile:
rahvuslike huvide kaitsmine, samuti kultuurilised ja ühiskondlikud (traditsioonilised) väärtused;
Venemaa elu kvaliteetsed muutused kui püsiv suundumus;
meie päevakangelased, põhjus olla uhke ja Venemaa suurnimed;
me oleme koos – projektid uute territooriumite elanikele, sõjalise erioperatsiooni temaatika.
IRI jättis Delfi küsimustele vastamata.
Plaani järgi on alates mullu oktoobrist esilinastunud igal kuul vähemalt kaks filmi. Kui esimestel kuudel peab neist suurem osa vastama esimesele temaatilisele liinile, siis veebruaris ja märtsis esilinastuvad kolmanda teema filmid ehk need, mis kajastavad Venemaa uusi kangelasi ja suurnimesid.
Näiteks esilinastub täpselt valimiste toimumise ajal film „Kutsung: reisija“ (algselt plaaniti filmi pealkirja „Mässuline“ all). Filmi sünopsise kohaselt ei suuda noor kunstnik Rjabinin end Donbassi konfliktist eemale hoida ja seda niisama pealt vaadata. „Ta jätab oma rahuliku elu ning suundub vabatahtlikuna kodusõtta, et jäädvustada Venemaa ajaloo traagilisi sündmusi ja väljendada tundeid, mis on tema boheemlaslikus ümbruses üksnes viha põhjustanud. Inimeste kannatused ja tema kamraadide kangelaslikkus muudavad täielikult noore mehe eneseteadvust – ta kaotab oma varasemad kiindumused, saab täiskasvanuks ja avastab iseenda,“ seisab kirjelduses.
Äsja linastus Vene voogedastusplatvormil Wink 12-osaline telesari „GDR – Saksa Demokraatlik Vabariik“. Sarja kokkuvõtte järgi on see lugu Nõukogude spioonist, kes satub maailma juhtivate luureagentuuride intriigide keskmesse ja kelle käes on Ida-Saksamaa saatus. Kusjuures sarja peategelase karakter oleks justkui Vladimir Putini järgi kirjutatud. „Kangelase kuvand maalib riigikaitseametnikust positiivse pildi. Spioonidraama räägib sellest, et riigi suveräänsus on riigi arengu alus,“ seisab lekkinud dokumentides sarja kirjelduse real.
„Põhimõte „kümme vanaprouat rubla eest““
Venemaalt sõja alguses põgenenud filmikriitik Anton Dolin, kellele me valimistega seotud loomingulise sisu esitlust tutvustasime, nimetas selliseid filmigraafikuid kummaliseks nähtuseks: Venemaa hübriidrežiimil on vaja säilitada iseenda jaoks illusioon demokraatlikust protsessist.
Tema sõnul vastavad planeeritud projektid IRI ettekirjutatud punktidele, nii ametlikele kui ka mitteametlikele suunistele. „Miljonid pensionärid vaatavad seda toodangut ja hääletavad valimistel õigesti. Põhimõte on „kümme vanaprouat rubla eest“. Odavalt ja vihaselt,“ sõnas Dolin.
Nende dokumentidega peab kellelegi aru andma, et raha õigel ajal kätte saada.
Teisalt ei kõnele tema hinnangul need Exceli failid sellest, et IRI oleks tõsiselt uurinud ja otsustanud, kuidas mõjutada vaatajate teadvust. „Igasugused üksikasjalikud ajakavad ja nende koostamine annab tunnistust ainult ühest: nende dokumentidega peab kellelegi aru andma, et raha õigel ajal kätte saada,“ ütles Dolin.
Tema sõnul on IRI temaatilised suunised kavalad ja mitmetähenduslikud. Nende all võib pidada silmas mida tahes võimudel parasjagu vaja on. Kõige keerulisemaks pidas ta uute territooriumite ja sõjalise erioperatsiooni suunist. „Näiteks film „Tunnistaja“ räägib sellest, et Butšas tegelikult ei toimunudki midagi. Sõjalisest erioperatsioonist tehakse film, mis näitab, et sõjalist erioperatsiooni ei toimu,“ selgitas Dolin paradoksi. „Filmis tulid Butšasse viisakad inimesed ilma sõjaliste tunnusmärkide ja relvadeta ning ütlesid, et nüüd hakkame koos elama. Siis läksid pahalased teiselt (Ukraina – toim) poolt mõrva imiteerima,“ selgitas ta.
Delfi uurimispartner Meduza vestles mitme režissööri ja inimesega, kes on olnud IRI avaldamiskalendrisse jõudnud projektidega lähedalt seotud. Nemad aga väitsid, et ei teadnud sellistest ette kirjutatud teemaliinidest mitte midagi.
Riskide maandamiseks tuuakse tagasi politrukid
Peale filmide esitasid esitluse „Valimisteks mõeldud loominguline sisu“ autorid Goreslavski ja Novikov teisigi projekte, mis peaksid Vene ühiskonnas sarnaseid tundeid looma. Paljud filmid, sarjad ja muud projektid taotlevad otseselt Ukraina ja lääne häbivääristamist ja alandamist. Samuti Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenskõi „angloameeriklaste“ käpiknukuna kujutamist.
Seejuures nimetatakse esitluses ka selliste filmide ja projektide nn põhioht: nii suuremahuliste kunstiprojektide puhul võib nende „kavandatud tähendus olla ebajärjekindel“. Sellise ohu vähendamiseks loodi esitluse kohaselt juba 2022. aasta lõpus eraldi 15-liikmeline toimetajate osakond, et „jälgida kõiki tootmisetappe alates stsenaariumi ettevalmistamisest kuni valmis sisu avaldamiseni“.
Kõik, mida neis dokumentides näeme, on väga nõukogudelik.
Stockholmi Ida-Euroopa uuringute keskuse asedirektor Martin Kragh võrdles sellist n-ö toimetust nõukogudeaegsete politrukkidega, kelle ülesanne oli tagada igas asutuses ja töökollektiivis parteiliini järgimine. „Kõik, mida neis dokumentides näeme, on väga nõukogudelik,“ ütles Kragh. „Ühiskonna ideoloogiline teadlikkus peab olema tagatud. Sa võid [neis dokumentides] asendada mõne termini ja tegemist on sama sõnastustega, mis oli Nõukogude Liidus partei ideoloogilise teadlikkuse kohta.“
Anton Dolini sõnul on IRI 15-liikmeline „toimetajate osakond“ kasulik ainult üheks asjaks – kunstilise kvaliteedi halvamiseks. „Mida üheselt mõistetavam on kunst, seda keskpärasem see on. Mida keskpärasem, seda vähem mõjutab see inimesi. Inimesi, isegi kõige ajupestumaid, saavad mõjutada ainult andekad,“ lausus filmikriitik.
Igale filmile, telesarjale, konkursile ja kõikidele muudele projektidele nähakse ette ka konkreetsed vaataja- või osalejaarvud. Selle eesmärgi täitmiseks tahavad IRI juhid, et presidendi administratsioon sunniks Venemaa sotsiaalmeedia- ja internetiplatvorme, nagu Vkontakte ja Yandex, neid projekte tasuta reklaamima ja inimeste voogudesse lisama.
Selle eest, et see sisu üle Venemaa vajaliku arvu vaatajateni jõuaks, vastutab aga IRI-ga samalaadne Kremli käepikendus ANO Dialoog ja selle haru Regioonide Dialoog.
Interneti mõjuvõim kasvab
Dialoog on üks mõjukaim ja sõja-aastatel Kremlis kiirelt oma tähtsust kasvatanud riiklik MTÜ, mille töötajate arv ulatub ligi 2500-ni. Meie valduses olevate dokumentide kohaselt makstakse Dialoogile riigieelarvest ligi 68 miljonit eurot, et nad looksid Ukrainas okupeeritud territooriumitele uued piirkondlikud ja sisuloomekeskused, kus igaühes hakkab töötama kümneid inimesi. Selliste keskuste eesmärkide seas on muu hulgas „sihitud reklaamimine“ ja „valimisteks valmistumiseks oluliste analüütiliste toodete“ loomine.
Dialoogi juhivad ühed Venemaa tuntuimad internetitehnoloogid Vladimir Tabak ja tema asetäitja Andrei Tsepelev. See ANO vastutabki just internetis toimuva Kremli propaganda tõhususe eest.
Üks meie valduses olevaid Tsepelevi esitlusi iseloomustab hästi seda, kuidas internet võtab Venemaa propagandatöös televisiooni kohta kiirelt üle. Selle kohaselt saab 45% Venemaa elanikke informatsiooni veebist: sotsiaalmeediast ja blogidest, uudiste- ja ametlikest riigikanalitest ning suhtlusrakendustest. Televisiooni puhul on see näitaja 42%. Seejuures on veeb ülekaalukalt olulisim infokanal kuni 44-aastaste venelaste seas.
Samas ettekandes selgitas Tsepelev interneti rolli ja eesmärki Venemaa riiklikus veebis (госдиджитал) viimasel kaheksal aastal. Kuni 2019. aastani oli internet pelgalt „oluline vahend“, kuid järgmise kahe aasta jooksul sai sellest „töö kohustuslik osa“. Alates 2022. aastast nimetas Tsepelev internetti juba kommunikatsiooni põhikanaliks ja selle kasutamise eesmärgiks informatsioonisõda.
Tsepelev näitas ka ära, kus tuleb selles ahelas mängu Dialoog. Nende töö käib sektoris, kus puutuvad kokku kolm eri tegevust: poliittehnoloogia, riiklik suhtekorraldus ja sotsiaalmeediaturundus. Kusjuures riiklik suhtekorraldus peab sama esitluse järgi saatma iga Vene kodanikku sõna otseses mõttes terve elu – alates lasteaiast ja koolist kuni muuseumide, raamatukogude ja sporditegevuseni, hõlmates suhtlust kõigega, mis puudutab omavalitsusi, keskvalitsust ja haiglaidki.
Ka Dialoog Delfi päringule ei vastanud.
Kreml ehitab uut eliiti
Otseselt presidendivalimistega seotud projektide tarbeks on meie käsutuses olevate dokumentide järgi Kreml arvestanud 2023.–2024. aasta peale kokku 540 miljonit eurot. Sellele lisandub veel umbes 200 miljonit nn lisavajaduse katteks – seda kulutatakse spetsiifiliste projektide peale.
Näiteks on arvestatud 45 miljonit euro suurune lisarahastus ülemaailmsele noorsoo festivalile, 16,7 miljonit rahvusvahelisele näitusele „Venemaa“ ning veel miljoneid eri haridusasutuste programmidele, nagu linnapeade koolile, omavalitsuste digikoolile ja Petseri linnas toimuva laste patriootliku laagri tarbeks. Selliseid projekte on kümneid.
Venemaa-teemadele pühendunud analüütik Mark Galeotti lausus, et selliseid koole, võistlusi ja laagreid ei rahasta Kreml ainult mingi üksiku spetsiifilise ürituse tarbeks. „Need on uue eliidi kasvatamiseks ja koolitamiseks. Ükskõik kas me räägime laste patriootlikest laagritest või kursustest, kuidas olla parem linnapea – nende eesmärk on muu hulgas leida talente, kes sobiksid kõrgematele ametikohtadele. [Kreml saab aru], et Venemaa muutub gerontokraatiaks ja neil on vaja ehitada uus eliit, kes on režiimiga ideoloogiliselt ühel lainel,“ rääkis Galeotti.
Venemaa muutub gerontokraatiaks ja neil on vaja ehitada uus eliit.
Putini isikliku heakskiiduga (vn cогласен) eraldab presidendi administratsioon presidendivalimiste lävepakuküsitluste korraldamiseks 3,6 miljonit eurot. Veel tellitakse 5,8 miljoni euro eest sotsioloogilisi uuringuid okupeeritud Ukrainas. Peale nende kahe „lisakulu“ seisab presidendivalimistega seotud sotsioloogia real eelmise ja tänavuse aasta peale kokku ligi 28 miljonit eurot.
Delfiga vestelnud allika sõnul on tõenäoliselt tegemist salajaste sotsioloogiliste uuringutega, mida Kreml on aastakümneid tellinud. „Nad mõõdavad ühiskonna temperatuuri, et suuta adekvaatselt reageerida. Kui vähem olulised asjad ühiskonda tugevalt häirivad, ei hakata neid läbi suruma,“ lausus allikas, kes on oma töökohustuste tõttu selliseid uuringuid ise näinud, ent kellel ei ole voli sellest oma nime all rääkida.
Tema kogemuse järgi on Kremli tellitud salajased uuringud sageli täpsemad ja lähevad rohkem sügavuti kui avalikud uuringud. „Ebademokraatlikes ühiskondades ei julge inimesed sotsioloogidele öelda, mida nad tegelikult arvavad,“ selgitas ta. Näiteks on Venemaal erakordselt suur – telefoniintervjuude puhul isegi üle 90% ulatuv – vastamisest keeldujate protsent, märkis ta.
„Elanikkond ei usu, et tegemist on päriselt anonüümsete küsitlustega. Seetõttu ei vastata ausalt. Nad kardavad. Ka Kremli kinnistele küsitlustele ei vasta nad lõpuni ausalt, aga seal pingutavad uuringute tegijad kontrollküsimustega rohkem. Nad praagivad välja need vastajad, kelle kontrollküsimuste vastused lähevad vastuollu tegelike küsimuste vastustega,“ selgitas ta.
Sama allikas tõi esile, et valimiste lävepakuküsitluste väärtus muutub vaid üksikute tundidega pärast jaoskondade sulgemist madalaks ning seetõttu on need demokraatlikes ühiskondades klassikaliselt ajakirjanduse pärusmaa.
Et Venemaal tellib selle Putini administratsioon, näitab tema sõnul, et Kremlit huvitab valimiste tegelik tulemus. „Nad tahavad kontrollida, kui palju oblastid suudavad valijaid päriselt üles kruttida ja kui palju pärast võltsivad, et Moskvale meelepäraseid arve näidata. Kremlil on vaja võimalikult täpselt teada, millised on tegelikud tulemused, muu hulgas selleks, et vaadata, kui palju ise tasub võltsida,“ sõnas ta.
Putin allkirjastas õpetajate kontrolliks salaukaasi
Seda, et Kreml ei jäta midagi juhuse hooleks, kinnitab veel ühe Kremli kontrollitud ühingu, ANO Integratsioon tegevuskava. Nimelt tsiteeritakse ühes nende esitluses otseselt Putinilt tulnud käsku. Selle korralduse andis Putin 2023. aasta 17. veebruari salajase ukaasi ehk Vene presidendi korraldusega number 106, mis kannab pealkirja „Föderaalvalitsuse asutuste sotsiaal- ja poliitilise töö eest vastutavate juhtide asetäitjate kohta“.
Teisisõnu: Putin andis korralduse luua endale toetust.
„Eesmärk: tagada haridus- ja teadusministeeriumi koordineerimine teiste föderaalsete asutustega, et kasvatada nii eelolevatel presidendivalimistel kui ka teistel valimistel hääletajate hulka ja põhikandidaatide toetust,“ seisab esitluses. Selleks et asi ikka täiesti selge oleks, on eesmärgi tagumine pool – valimisaktiivsuse ja põhikandidaatide toetuse suurendamine – värvitud punaseks.
Seega teisisõnu: Putin andis korralduse luua endale toetust.
Selle saavutamiseks plaanitakse kõigepealt luua ministeeriumis kõigi sobilike töötajate nimekiri, et kindlustada nende valimiskasti juures käimine. Teiseks koostatakse ministeeriumi ja selle allasutuste töötajatest ja õpilastest arvamusliidrite nimekiri. Seejärel tuleb tagada ministeeriumi haldusala töötajate „ühiskondlik-poliitilise kirjaoskuse parandamine“. Ning veel ühe punktina on kirjas, et tuleb organiseerida ministeeriumi haldusalasse jäävate töötajate ja õpilaste poliitiliste ja valimishoiakute jälgimine.
Seejärel esitatakse n-ö raamkitsendused. Näiteks ei luba Venemaa seadus kasutada haridustegevust poliitiliseks agitatsiooniks või selleks, et sundida õpilasi poliitilisi veendumusi omaks võtma. Samuti ei saa keegi sundida valijat valimistel osalema või mitte osalema ning hääletama või mitte hääletama konkreetse kandidaadi poolt. Kuid sellele kirjeldusele järgneb kohe keeruline sammsammuline skeem, kuidas käsud presidendi administratsioonist nn allutatud institutsioonideni jõuavad. Ka Integratsioon Delfi küsimustele ei vastanud.
Eraldi nn informatsioonilise töö formaatidena nähakse neis dokumentides ette näiteks konkursside korraldamist, et „stimuleerida üliõpilaste ja õppejõudude valimistest osavõtmist“. Samuti salajaste materjalide ja juhendite koostamist, mis puudutavad valimistest osavõtmise olulisust ja võimalusi, kuidas seda realiseerida, ning avatud dialoogi klubi, mis on mõeldud selleks, et arvamusliidrid ja kutsutud eksperdid saaksid kohtuda õpilaste ja õppejõududega.
Ametnikud on pühendunud ideaalide õõnestamisele
Martin Kragh nimetas sellist haridusasutuste valimistel ära kasutamist veel üheks näiteks sellest, kuidas Kreml kasutab üha rohkem Nõukogude Liidust tuttavaid mustreid ühe partei legitiimsuse kasvatamiseks ja sobilike valimistulemuste saavutamiseks. „Kõik need dokumendid näitavad, kui vähe usub Kreml, et inimesed võiksid spontaanselt võimuparteid toetada,“ sõnas ta.
Kragh lausus, et riigiametnikena peaksid need inimesed järgima põhiseaduse väärtusi, ent tegelikult viitab kõik sellele, kui pühendunud on nad kõigi nende ideaalide õõnestamisele, mida 1993. aastal põhiseaduses demokraatia kohta väljendati.
Loomulikult õõnestavad nad samal ajal seadust täielikult.
Seejuures tõi ta esile, et hoolimata kogu sellise tegevuse silmanähtavast ebademokraatlikkusest üritab Kreml kõiki neid tegevusi kehtivate seaduste raamidesse suruda. Kragh nimetas sellist tegevust õiguslikuks formalismiks ehk näilise seaduslikkuse loomiseks. „Loomulikult õõnestavad nad samal ajal seadust täielikult nii kirjas kui ka vaimus,“ ütles ta.
Mark Galeotti nimetas seda valimiste eelvõltsimiseks, mille eesmärk on muu hulgas tagada, et valimispäeval tuleks tegelikku Putini toetuseks urni lastud sedelite arvu võimalikult vähe muuta. Selle käigus jälgitakse elanikkonda, kelle puhul Kreml teab, et nad valetavad riigile igal sammul. „Kreml ei saa usaldada isegi seda, mida linnapead ja kubernerid neile oma piirkonna olukorra kohta räägivad,“ märkis ta.
Galeotti sõnul on see muutnud Kremli äärmiselt paranoiliseks. „Nad on teadlikud, et Venemaa elanikkonnas on palju varjatud rahulolematust. Mõnel juhul on see tingitud halvenevatest majandusoludest, keskkonnaprobleemidest või sellest, et neil ei ole keset talve kütet. Nende kõige suurem hirm on ilmselt uue mobilisatsioonilaine ees. Nii et seal on palju varjatud protestipotentsiaali. Ja nad kardavad, et miski osutub katalüsaatoriks,“ rääkis analüütik.
Arvamusliider ei teki, vaid luuakse
Ühes varasemas, 2022. aasta augustist pärinevas esitluses tutvustas ANO Integratsiooni peadirektor Gleb Šagun üksikasjalikult, kuidas luuakse, õpetatakse välja ja toetatakse arvamusliidreid. Ettekandes nimetatud ülesannete kohaselt tuleb kõigepealt tuvastada piirkondlikud arvamusliidrid, töötada nende motiveeritusega, aidata sisu loomise ja selle meedias võimendamisega ning õpetada neid oma imagot looma.
Seejuures näeb plaan ette arvamusliidrite aktiivsuse seiret, rõhutatult emotsionaalsete formaatide loomist ja koostööd „juhtivate meediaväljaannete“, ülikoolide, rahastajate ja valitsusasutustega.
Enam ei piisa sellest, kui sa lihtsalt vaikid ega hakka vastu.
„Kõik see järgib laiemat arengut, mille käigus Venemaa muutub tasapisi totalitaarseks ühiskonnaks. See ei ole enam autoritaarne, võltsdemokraatia,“ ütles Martin Kragh. „Autoritaarse ja totalitaarse süsteemi vahe seisneb selles, et totalitarism nõuab sinult avalikku lojaalsust. Enam ei piisa sellest, kui sa lihtsalt vaikid ega hakka vastu. [Nüüd] on vaja ka tegelikult poliitilistesse organisatsioonidesse kuuluda.“
Esitluses tuuakse arvamusliidritele korraldatud seminaridest esile näiteks „Donbassi spetsiifikasse sukeldumine“, mille juhendajate seas on Venemaal tuntud propagandist, Ukrainas sanktsioneeritud Kristina Potuptšik, USA-s ebaseadusliku mõjutustegevuse tõttu FBI haardesse sattunud Maria Butina ning samuti läänes sanktsioneeritud propagandist Aleksandr Malkevitš.
Mitme slaidi jagu näiteid tuuakse ka sellest, millist sisu on arvamusliidritele juba loodud. Enamik näiteid puudutavad just Ukrainat ja seal okupeeritud alasid. Näiteks tootis režissöör Valeri Timošenko kuus lühifilmi, millest kõiki vaatas üle 600 000 inimese. Nende seas olid filmid „Lapsed surid“, „See on vale“ ja „Me ei varju inimeste taha“.
Aladele saadeti russki miri brigaadid
Meile lekkinud dokumendid näitavad üksikasjalikult, kuidas plaanib Putini režiim Venemaaga siduda Ukrainas okupeeritud alad, tagada sealse elanikkonna meelsus ning Putini toetamine eelolevatel valimistel. Seejuures tasub meenutada, et Kirijenko praegune hüüdnimi on Donbassi asekuningas.
Üks 2023. aasta detsembrist pärinev fail, mis käsitleb just nn uutele regioonidele mõeldud rahastust, viitab kavatsusele eraldada Venemaa võimuparteile Ühtne Venemaa 2,4 miljonit eurot. Selgituse lahtris seisab selle juures: „Piirkondlike harude toetamine.“ Sellest suurim osa, 730 000 eurot, on ette nähtud Donetskile, 609 000 eurot Hersoni oblastile ning Luhanski ja Zaporižžja oblastile kummalegi 535 000 eurot.
Martin Kragh viitas ka sel puhul Kremli paradoksile, kus ebaseaduslik tegevus on mähitud näiliselt seadusliku raamistiku sisse. „Neil on okupeeritud alade integreerimiseks vaja mingisugust organit ja selline kõige kättesaadavam organ on Ühtne Venemaa,“ märkis ta.
Seejuures viitab eelmise aasta maist pärinev „juhiste loetelu“, kui rasket vaeva Kreml näeb, et okupeeritud alade elanike seniseid infokraane täielikult kinni keerata ja neid Kremli infovooga asendada. Selle saavutamiseks on pandud kirja eri tegevused.
„Ülesanne number üks:
Arvutada tegelik vajadus russki miri [satelliiditaldrikute] komplektide paigaldamiseks.
Suurendada paigaldusmeeskondade arvu vajalikul määral.
Demonteerida Ukraina satelliidivarustus.
Arvutada vajaliku raha hulk ja tagada selle eraldamine.
Praegune seis: 2023. aasta 15. mai seisuga on paigaldatud [Donetski Rahva]vabariigi elanikele 6000 satelliittelevisiooni komplekti.“
Dokumendi kohaselt olla kohalikud elanikud esitanud 63 000 avaldust selleks, et paigaldataks Vene satelliidikomplekt, ja paigaldamisega tegeleb 67 brigaadi.
Järgmine ülesanne näeb ette „Ukraina meedia propagandamaterjalide levikule vastu seismise plaani“ väljatöötamist neljas osaliselt okupeeritud oblastis. Samuti tuleb välja töötada ja kinnitada plaan selleks, kuidas kasvatada kohaliku trükimeedia tiraaži ja lehti tasuta levitada.
Internetitsensuuriga hoitakse ära „ohud“
Venemaa aktiivne propagandasõda ei piirne pelgalt oma tellitud sõnumite levitamise ja uue inforuumi ehitamisega, vaid selle hulka kuulub ka sobimatu ja Kremli hinnangul vaenuliku sisu internetis blokeerimine ja tsenseerimine.
Meie valduses olevate dokumentide kohaselt rahastatakse nii presidendivalimistega kui ka okupeeritud alade inforuumi kontrollimisega seotult spetsiaalset interneti blokeerimise süsteemi. Venekeelse akronüümi kohaselt on selle nimi ASBI (vn автоматизированная система безопасности Интернета, ee internetiohutuse automatiseeritud süsteem), mis tegutseb Vene raadiosageduse peakeskuse all.
Möödunud aastaks nähti ASBI-le ette ühe dokumendi kohaselt, mis kätkes just okupeeritud aladele suunatud investeeringuid, kümme miljonit eurot varustuse ja tehniliste vahendite hankimiseks. Selle toetuse sisu oli „seista vastu keelatud informatsiooni levikule, blokeerida keelatud sisu uutel territooriumidel, tagada interneti Vene segmendi töövõime, seista vastu välistele ohtudele ja rünnakutele“.
MTÜ-le CISM aga eraldati raha, et Ukrainas okupeeritud territooriumidel noorsoo olukorda jälgida.
Järgmisele n-ö riiklikule MTÜ-le CISM (vn центр изучения и сетевого мониторинга молодёжной среды (ЦИСМ), ee noorte keskkonna uurimise ja võrgustike seire keskus) aga eraldati raha, et Ukrainas okupeeritud territooriumidel noorsoo olukorda jälgida, et „viivitamatult teavitada esilekerkivatest ohtudest ja hävitavatest ilmingutest“. Selle dokumendi kohaselt peab CISM tagama vähemalt 85% okupeeritud alade elanike sotsiaalmeediaprofiilide jälgimise.
Ühes varasemas dokumendis raporteeris CISM, et nad rajasid „multimodaalse närvivõrgustiku kognitiivse jälgimissüsteemi“, et tuvastada sotsiaalmeediast nii destruktiivne info kui ka kasutajaprofiilid. Selle kohaselt jälgitakse internetis üle 52 miljoni sotsiaalmeediaprofiili ning ligi 1,6 miljonit neist on lisatud destruktiivsete kontode andmebaasi ja on pideva jälgimise all.
Lekkinud dokumentides viidatakse veel mitmele projektile, millega Putini administratsioon plaanib luua sotsiaalmeedias n-ö keelatud sisu tuvastamise võimalusi või neid arendada. Osa tehisintellektil põhinevast süsteemist hakkab tuvastama keelatud sisu piltidelt. Tehniliste kirjelduste kohaselt suudab see analüüsida vähemalt 200 000 pilti päevas.
Ukrainast pärineva informatsiooni peatamiseks nähakse samas dokumendis ette ka Ukraina signaali summutavate seadmete ostmist.
Veel enam, dokumentides seisab, et „informatsioonilise vastasseisu tingimustes“ tuleb koostöös föderaalse noorte sisuloome keskusega korraldada „kommenteerimistöö“ Donetski ja Luhanski nn rahvavabariigi ning Zaporižžja ja Hersoni valitsuse infobloki koostatud seisukohtade alusel.
Presidendi administratsiooni tasemel pandi paika, et venemeelsete kommentaaride vähemalt 70% osakaal tuleb tagada Telegrami kanali TšP Donetsk väljaannete all. Veel ühe ülesandena nähti ette auditeerida sealseid välireklaamipindu ning valmistada ette dokumendid, mille kohaselt on need omanikuta ja kuuluvad riigistamisele. Miks? Aga muidugi „valimiskampaania informatsioonilise kajastuse huvides“.
Sõduritele pannkoogid, naistele tulbid
Selle kõige kõrval puistab Kreml ohtralt raha ka selleks, et okupeeritud aladel saaks korraldada propagandaüritusi. 2023. aastast nähakse kolmel järjestikusel aastal ette kolme miljoni euro eest „kultuuri- ja haridusürituste“ korraldamist.
Reaalsuses kätkeb see kava patriootlike päevade, nagu näiteks isamaa kaitsja, rahvusliku ühtsuse või isamaa kangelaste päeva tähistamist. Neil päevadel pannakse lehvima hiiglaslikud Venemaa ja Nõukogude Liidu lipud, koolilapsed laulma isamaalisi laule, sõdurid jagama naistele kontrollpunktides lilli ning vanaemad pannkooke küpsetama.
Siin on 2023. aasta Kremli plaanide järgi Ukrainas okupeeritud aladel korraldatud tähtpäevad. Fotode allkirjades on venekeelsete sõnastuste võimalikult lähedased tõlked.
Üks dokumentidest leitud väike, aga kõnekas näide puudutab Donetski uudisteagentuurile DAN ja Luhanski informatsioonikeskusele LITŠ 300 000 euro eraldamist. See ei ole küll teab mis suur raha, ent selle eest saab Kreml vastu väga palju. Järgmised uudiste pealkirjad räägivad enda eest:
Donetski Rahvavabariigis kavatsetakse Putini toetusallkirju koguda kiiremini kui teistes regioonides (27. detsember)
„Aus ja avatud“: miks Tšõstjakove linna elanikud annavad toetusallkirju Putini kandidatuurile (8. jaanuar)
Paremat presidendikandidaati kui Putin Venemaal ei ole (4. jaanuar)
DRV-s nimetakse Putinit Venemaa ajaloo üheks suurimaks tegelaseks (11. jaanuar)
Kõigis neis artiklites saavad väidetavalt sõna tavalised inimesed tänavalt. Näiteks ütleb pensionär Nadežda Krassilina, et ajalugu jääb Vladimir Vladimirovitš Putinit mäletama kui üht suurimat Venemaa tegelast ja juhti. „Tema vaimsus, eruditsioon, teadmised seadustest, ajaloost ja kultuurist on need omadused ja oskused, mis panevad inimesi tema poole pöörduma,“ tsiteeris DAN Krassilinat.
Arvan, et Vladimir Putin suhtub riigi elanike vajadustesse alati tähelepanelikult.
„Arvan, et Vladimir Putin suhtub riigi elanike vajadustesse alati tähelepanelikult, lahendab nende probleeme ja teeb kõik selleks, et venelastel oleks hea elada,“ arvas üks nimetuks jäänud elanik.
„Ma ei imetle mitte ainult seda, kuidas meie president tuleb edukalt toime poliitiliste ja äriliste ülesannetega, vaid ka seda, kuidas ta oma mõtteid selgelt väljendab – sa tõesti usud teda,“ lisas pensionär Irina Giljazova.
Iga selline propagandaartikkel lõpeb lõiguga, mis tuletab lugejale meelde, millal toimuvad Venemaa presidendivalimised.
Neile kahele „uudisteagentuurile“ antav raha on aga pisku võrreldes sellega, mis on lubatud anda meediafirmale Readovka. See meediaettevõte on sõja-aastatega Venemaal kiiresti positsiooni parandanud ning ühe dokumendi kohaselt on järgmisel kolmel aastal kavas anda neile 13 miljonit eurot aastas. Sellest pool on mõeldud otseselt Ukrainasse okupeeritud aladele uue meediavõrgustiku ehitamiseks. Dokument loetleb üksikasjaliku täpsusega, milliseid sotsiaalmeediakanaleid ja veebilehti Readovka avada kavatseb – neid on kokku 20 – ning kuidas täpselt jaguneb neist igaühe eelarve. Praeguseks on kõik planeeritud kanalid peale ühe eetris.
Kas Readovka selle raha sai, ei ole selge, sest avalikust eelarvest nende nime ei leia. Readovka asutaja ja peatoimetaja Aleksei Kostõlev keeras Delfi päringu naljaks, vastates, et tegelikult toetab hoopis Readovka Venemaa riigieelarvet.
Nõukogude Liidul oli oma inforuumi üle palju suurem kontroll kui Vene valitsusel praegu.
Enamik nende kanalite tegijaid on kava järgi Moskvast toodavad nn ajakirjanikud ja toimetajad. Peatoimetaja palgana nähakse ette 1500 eurot, reaajakirjaniku palk jääb vahemikku 400–800 eurot, kuid sõjakorrespondent teenib 1200 eurot kuus. „See vastab piirkonna keskmisele palgale, võttes arvesse hinnalisandit töötingimuste keerukuse ja töö riski eest,“ seisab dokumendis.
Mark Galeotti lausus, et omal äraspidisel moel on tal meie näidatud dokumentide põhjal isegi hea meel, et Kreml nii palju raha olemuslikult nõukogudeliku ideoloogia ehitamise alla matab. „Nõukogude Liidul oli oma inforuumi üle palju suurem kontroll kui Vene valitsusel praegu, ent ka nemad lõppkokkuvõttes põrusid,“ ütles ta.
Tema hinnangul on Putin 2011. aastast olnud tõemeeli veendunud, et lääs üritab teda võimult tõugata, ja see on surunud Putini väga agressiivsele kaitsepositsioonile. „Kui Putin oma lapsepõlvest räägib, jutustab ta, kuidas õppis tänavajõukude keskel. Kui satud kaklusse, on sinu asi anda esimene löök. Ma arvan, et praegu just seda Putin teebki.“
