Kui praegu hooldatakse Eestis 41 592 ha pärandniite, mis on 0,91% Eesti territooriumist, siis olgu võrdluseks öeldud, et 20. sajandi algul katsid pärandniidud hinnanguliselt kuni 40% Eesti territooriumist ehk 1,8 miljonit hektarit. Nii suur kadu võtab eluala tuhandetelt liikidelt. Ilma pühendunud hooldajateta kaoksid need elupaigad sootuks ja koos nendega ka niiduliigid meie maastikelt.

Eestis tegutseb tuhatkond pärandniitude majandajat, kes oma tegevusega mitmekesistavad põllumajandust ja kannavad hoolt selle eest, et Eesti traditsioonilised looduskooslused ei hääbuks, vaid oleksid hästi hoitud ja hooldatud. Kliimaministeeriumi kureeritav LIFE’i projektLoodusrikas Eesti valib kolmandat korda koostöös Keskkonnaametiga välja parimad pärandniitude majandajad ning esimest korda on sinul, hea lugeja, võimalus valida majandajate seast oma lemmik!

Siinsed majandajad paistavad silma pühendumuse, loodushoidliku mõtteviisi ja sihikindla tegutsemisega. Nende töö mitte ainult ei rikasta meie maastikke ega suurenda elurikkust, vaid toetab maakogukondi, hoiab elus mitmekesiseid põllumajandusettevõtteid, edendab koostööd maaomanike ja riigi vahel ning säilitab Eesti loodusväärtusi ka tulevastele põlvedele.

Kalmer Visnapuu: elurikkus ei ole üksnes sõnakõlks

Kui juhuslik mööduja Mädapea tammiku puisniiduni jõuab, siis vaevalt tal see märkamata jääb. Avaral maastikul kasvavad tammed sisendavad rahu ja väärikust ning iga aastaaeg annab sellele oma võlu. Tundub, nagu oleks õhus veel midagi alles muinasajast, mil siin oli oluline kultus- ja nõupidamispaik.

Üle lumise välja kalpsab kõrvade lehvides üks jänes, natukese aja pärast põgeneb põõsastikku teinegi. „See siin on nagu elurikkuse oaas keset põllumajanduslikku suurtootmist ja metsloomadki oskavad hinnata siinse paiga mitmekesist maastikku ning taimestikku. Ümberringi laiuvad monokultuursed põllud, mida haritakse keemia abil, ja just enne jaanipäeva, kui põldudel algab suur pritsimine, jooksevad loomad siia tammikusse kokku. Olen näinud korraga paarikümmet kitse ja jäneseid, kes otsivad siit toitu ning äraolemist,“ räägib Mädapea puisniidu majandaja Kalmer Visnapuu.

„Elurikas rohumaa tagab toidujulgeoleku.“

Ta on ka ise edukas suurtootja, seitsmendat põlve põllumees ja hingelt karjakasvataja, kelle ettevõttes Piira Mahe on 600 lihaveist. Samas on ta veendunud, et kaasaegse põllumajandustootmise efektiivsusel on piir ees ning ka tavapõllumajandus vajab looduspõhiseid lahendusi. „Ma arvan, et elurikkus ei ole ainult sõnakõlks. Elurikkad ökosüsteemid on stabiilsemad ja toimivad ka siis, kui olud on kehvad. Seevastu monokultuurid on väga tundlikud muutustele. Me ei tea ju, mis ajad on tulemas. Ilmselt põuad aina süvenevad ja seetõttu on elurikas rohumaa juba toidujulgeoleku seisukohalt oluline. Eriti oluline on säilitada mullaelustikku. Me paneme igal aastal umbes miljon tonni Eesti teravilja laeva ja ekspordime, mis tähendab, et igalt hektarilt viime 3–6 tonni biomassi aastas ära, aga mida me asemale anname, et põldude mullaelustik taastuda saaks? Esimesed 30 aastat me ehk ei märganudki, et meie põllumullad vaesestuvad, aga edasi? Võib-olla tuleb mullaelustik põldudele tagasi just sellistest kohtadest nagu see siin! Sellised pärandniidud, mis on juba tuhat aastat kliima-, majandus- ja ajaloomuutustele vastu pidanud, peavad vastu ka edaspidi, kui neid õigesti hooldada.“

Karjatamine on oluline

Mädapea tammik kuulub kõrvaloleva Mädapea mõisa maade hulka ja praeguseks on moodustatud 48 hektaril asuv maastikukaitseala. Kalmer võttis ala rendile ja hakkas seda oma loomade ning tehnikaga hooldama neli aastat tagasi.

„Tavaliselt juuli teisel poolel niidan, koristan niite ja umbes kolm nädalat hiljem, augusti keskel, toon loomad peale ning lasen neil siin oktoobri keskpaigani olla. Virumaa puisniidud on nii viljakad, et kui niidaks vaid korra, kasvaks ädal liiga kõrgeks. Karjatamine annab aga väga hea tulemuse. Karjatamiskoormust saan reguleerida vastavalt vajadusele. Mõnel aastal on vaja siia vastavalt ilmastikule ja niidu seisukorrale 20 looma, mõnel aastal 30,“ selgitab ta.

Paar aastat tagasi taastati projekti „Loodusrikas Eesti“ käigus puisniidul olevaid kahepaiksete tiike, sest need on kodupaigaks üsna haruldaseks jäänud mudakonnale ja harivesilikule. Kalmeri sõnul soojeneb kevadel vesi tiikide ümber talluvate veiste jälgedes kiiresti ja seal paljunevad kahepaiksed meelsasti: „Nende elutsükli jaoks on see oluline, ehkki möödakäijatele tundub vaatepilt kole. Mõõdukat tallamist on aga nii pinnasele kui ka taime- ja loomariigile vaja. Pärandniitude taastamisega võivadki tekkida vastuolud, sest loomad tulevad mõnikord ka nendele aladele, mida inimesed on harjumuspäraselt kasutanud. Kuid meil on väga mõistlikud inimesed ja nüüd on juba harjutud sellega, et veisedki peavad meie maastikule mahtuma.“

Pärandniidu majandaja Kalmer Visnapuu
Pärandniidu majandaja Kalmer Visnapuu
FOTO: Tiit Koha | Delfi Meedia

Head tingimused kõigele

Mädapea puisniidul on kõige silmatorkavamad iidsed tammed, mõni neist juba kolmesaja-aastane. Siin on ka haruldase leht-kobartoriku kasvukoht. „Pärast seda, kui hakkasin karjatama, on näha, kuidas niidutaimed tagasi tulevad. Näiteks kullerkupp, mida tolmeldab kärbes, kes on omakorda sümbioosis loomadega. Seega ilma loomadeta ei saaks siin ka kullerkuppe olla,“ sõnab Kalmer.

„Oleme iga 5–6 aasta tagant puistut ka harvendanud, muidu on nende puude vahelt niitmine üsna keeruline. Kord aastas, pärast heinakoristust, viin minema maha kukkunud puud ja mõned maha langenud oksad, osa aga jätan siiasamasse kõdunema. Need oksahunnikud on vesilikele sobivaks talvitumispaigaks,“ selgitab ta.

Ilusat vaadet puisniidule saab mees nautida varastel hommikutundidel enne tööpäeva algust, kui käib oma maadel vaatamas, kas aiad on terved ja kõik muu ka korras. „Peale selle on meil lisateenusena omaenda pärandniitude hindamine ja olen püüdnud ette antud tükil taimi määrata. Nende andmete põhjal tekib andmepank, mille abil saab teha maade hooldust puudutavaid otsuseid, samuti annavad need aimu looduses toimuvatest protsessidest.“

Hea majandaja vajab arusaamist looduses toimuvatest protsessidest

Kalmer on kogenud loomakasvataja ja pärandniitude hooldajana valdkonna arengut aastaid jälginud. „Endistel aegadel tekkisid probleemid sellest, et PRIA ametnikud ja kontrollid olid väga erinevate taustateadmistega. Agronoomiharidusega kontrolli jaoks oli nõuetele vastav põld umbrohuvaba monokultuur. Küsiti, miks mu pärandniit ei ole sellises korras nagu naabri ilus põllumaa. Paari aasta eest valdkonnas toimunud muutused on aga head, õiged ja loogilised ning keskkonnaharidusega ametniku suhtumine hoopis teistsugune,“ märgib ta, lisades, et väga oluline on tihe suhtlus ja koostöö keskkonna-, liigikaitse- ja ülikooliinimestega.

Kalmeri sõnul on enamik niiduhooldamise tegevusi igale põllumehele harjumuspärane ja teada-tuntud töö: „Aga on muidugi ka uut ja huvitavat. Arvan, et üksnes koolitustega ei ole võimalik pärandniidu hooldajat tekitada. Vaja on ikka pikemat vaadet ja arusaamist. Muutused siin maastikul ei teki kohe, see võtab aega, ja mingi kogemus peab ikka olema. Kui oleks minu teha, siis ma ei niidaks seda ala igal aastal, vaid üle aasta, mõnel teisel aastal piirduksin üksnes karjatamisega.“

Mädapea puisniit
Mädapea puisniit
FOTO: Tiit Koha | Delfi Meedia

Samuti ei pea Kalmer õigeks, et puisniite hooldatakse vaid toetuste pärast, palju mõistlikum oleks neid ikkagi majandada. „Näiteks arvestan, et siin tuleb hektarilt umbes 300 kg veiseliha juurdekasvu.“ Ta lisab veel, et kui meil sada aastat tagasi oli niite miljonil hektaril ja nüüd vaid 42 000, siis karjakasvataja vaatepunktist võiks pärandniitude ala tasapisi laiendada – see annaks võimaluse ka lihaveise- ja lambakasvatuse laienemiseks.

Sel moel on farmer ka oma ettevõtet kasvatanud: „Mul on umbes 800 ha rohumaid. Põllumaad on muudetud rohumaadeks, osa püsi-, osa lühiajalisteks rohumaadeks, kust teen põhilise sööda ja kus karjatan loomi. Need paarisajahektarilised alad on samuti nagu oaasid monokultuuride vahel, sest ka seal toimub elurikkuse kasv. Mina olen oma rohepööret sel moel teinud juba 20 aastat.“

Kalmer Visnapuu Piira Mahe OÜ hakkas pärandniite majandama 2020. aastal, praegu hooldab ta ühtekokku 62,8 hektarit puis- ja aruniite ning puiskarjamaid. Lisaks karjatab ta väljaspool kaitsealasid pärandniiduilmelisi alasid ning tal on plaanis oma tegevust kaitsealadel laiendada.

Kalmer väärib tunnustust, sest tal on selge visioon, kuidas mitte ainult pärandniite, vaid ka põlde keskkonnahoidlikult ja jätkusuutlikult majandada. Oma tegevusi ja nende looduskaitselisi eesmärke oskab ta põhjendada nii kohalike inimestega rääkides kui ka rahvusvaheliste ekspertidega kokku saades.

Vallo ja Krista Vilta: niiduhooldustööd tahame teha, kuni jalgel püsime

Nigula talus Läänemaal on pärandniite hooldatud ligi nelikümmend aastat, ehkki eelmise sajandi 80ndate keskel ei mõelnud keegi sellele, mis asi see puisniit on. Siis tehti enda teada hoopis lammastele heina ja see tuli karmil kolhoosiajal ikka siit-sealt metsaalustest ning puude vahelt kuidagiviisi kokku saada.

Vallo ja Krista Vilta Nigula talu on järjepidevalt peetud juba mõisa aegadest ning isegi kolhoosikorra ajal suudeti oma majapidamine säilitada. „80ndatel ja 90ndate algul tegime heina ikka vanamoodi – niitsime käsitsi ja panime rõukudele kuivama. Vanavanemad väärtustasid kõike, mis lambast saadi – söödi liha, villast tehti lõnga ja esemeid,“ jutustab Nigula peremees Vallo.

„Meie niiduhoolduse algne mõte saigi alguse loomapidamise vajadusest. Algul niitsime kodu lähedalt lammastele heina ja nägime, kuidas sedaviisi tekivad ilusad alad. Niidust edasi aga algas padrik ja pilliroog, kus keegi käia ei tahtnud,“ meenutab Krista.

Ta lisab, et algul taastati niite kodutalu ümbruses ja sealt liiguti muudkui jupikaupa edasi. Seda kõike tehti esialgu käsitsi, koos sõpradega ja talgute korras: „Tahtsime, et järjest rohkem oleks kodu ümber korrastatud maad. Meie enda maade kõrval oli riigimaa, kuid saime tollase maavalitsusega kokkuleppe, et võime ka selle korda teha. Niiviisi paari hektari kaupa igal aastal me muudkui edasi läksimegi. Aga siis juba tegime seda teadlikult puisniiduks, mitte ei võtnud lihtsalt puid ja võsa maha.“

Kui paarkümmend aastat tagasi oli talu ümbruses hoolduses 2,6 hektarit niite, siis aja jooksul kasvasid nii talu kui ka hooldatavad pinnad. „1990ndate algul saime talumaad tagasi ja hakkasime väikest talu taastama. Elu aga näitas, et väike talu end ära ei toida ja ellujäämiseks tuli lihtsalt suurenema hakata. Algul käisin ka tööl, aga kui talu kasvas, sai sellest mu põhitöö. Meil on maheteravilja umbes tuhandel hektaril, veiseid 30, lambaid sadakond. Kasutame veiseid ka niiduhoolduseks, aga kuna meil on väga pehme pinnas, saame siin karjatada poole koormusega ehk et kui tavaliselt arvestatakse üks loom hektari kohta, siis meil on see üks loom kahe hektari kohta, nii et 25 looma on meile parasjagu,“ selgitab Nigula talu peremees.

Haruldane soostuv puisniit

Siinse kandi puisniidud teebki eriliseks niiske, soostuv pinnas. Suurel osal aastast saab siin liikuda vaid veekindla jalanõuga ja hoolduseks sobivat aega on vaja hoolega passida. Samas on see soodne kasvupaik mitmetele haruldastele taimeliikidele.

Heitlikul talvel peab soostuval puisniidul liikudes hoolega kuivemaid kohti astumiseks valima. Sinna pääsemine oleks üsna võimatu, kui poleks korraliku kattega teed, mille RMK puisniidu hooldamiseks tegi.

Siin-seal võib märgata mõisaaegseid küüniasemeid. Siit tegid oma lehmadele-lammastele heina juba Vallo vanavanemad: „Minu vanaisa oli väga visa – algul niitis vikatiga ääred lahti, et heina ära ei tallaks, kui hobusega niitma hakkas. Algul meil oligi hobuniiduk ja niitsime sellega. Kui alasid juurde tuli, pidi hakkama vaatama ka uut tehnikat. Leidsin keskliidesega niiduki – kui see puu juurde jõuab, siis keerab selle justkui ümber puu ja manööverdab niiviisi mööda.“

„Näeme, et iga suvega see rikkus vaid kasvab. Niidu taastamine võtab aega kolm aastat, aga alles kümne aastaga hakkab õigeid tulemusi märkama.“

Ta lisab, et puisniidu hooldamisel ongi kõige suurem kunst niidukiga puude vahel niita. Samuti peab väga hästi oma maatükki ja selle tingimusi tundma. Mõnel aastal võib olla vaid paar nädalat, millal saab üldse tehnikaga peale tulla. „Kui selle maha magad, siis on kõik. Me elame siin kõrval ja vaatame, mis olukord on, ning oleme õigel ajal valmis operatiivselt tegutsema,“ selgitab Vallo.

Perel on praeguseks puisniite hooldusesse võetud 170 hektaril, kokku 24 tükki. „Meil on nii palju väikeseid tükke, ega võõras inimene siin orienteeruda suudakski. Enamjaolt on siin riigimaa, kuid on ka mõned üksikud renditavad eramaad. „Väga oluline on ka Keskkonnaameti asjalik nõu. Meid on palju aidanud, nõustanud ja innustanud Kaie Kattai. Reeglid muutuvad ja kui midagi ei oska või aru ei saa, on võimalik alati küsida. Suhtumine meie tegemistesse on olnud alati väga soosiv,“ kiidab Krista.

Pärandniidu majandaja – Krista ja Vallo Vilta
Pärandniidu majandaja – Krista ja Vallo Vilta
FOTO: Tiit Koha | Delfi Meedia

Niiduhooldus on pere ühine hobi

Niiduhooldusel on põhijõud oma perel ja Vallo sõnul on suureks abiks perepojad Veiko ning Vaiko: „Seesama puisniit meid ühendabki. Pojad ja nende sõbrad käivad siin abiks ning mitte kohustusest, vaid neile lihtsalt meeldib ja nad näevad selle väärtust. Nad hakkasid siin toimetama juba koolipoistena. Ikka küsisid, millal jälle metsa saab, sest olid ju kindlad kuupäevad, mil mingi töö pidi tehtud saama. Tegime tööd, hiljem oli saun ja natuke lõõgastust.“

Niiduhooldus hakkab tavaliselt ikka niitmisest pihta: „Poisid niidavad, mina korjan heina kokku. See on päris suur kruttimine. Heinarullide tegemiseks tuleb siin puude vahel igapidi tiirutada. Siin ei saa vaalusid ette teha, vaid tuleb teha koos – üks vaalutab ja teine korjab kokku.“

Kuna soostuval puisniidul on palju niiskust ja ka puude vari, ei jõua siin niidetud hein alati korralikult kuivada ning mõnel aastal saab siit heinana kätte vaid kolmandiku, ülejäänu sobib ehk vaid allapanuks.

Nigula talu puisniit
Nigula talu puisniit
FOTO: Tiit Koha | Delfi Meedia

Niiskus loob tingimused haruldustele

Kuid just selline savine ja soine pinnas, kust vesi lihtsalt ära ei imbu, loob soodsad tingimused niiskuslembestele taimedele.

„See ala on üks liigirikkamaid ja iga suvega see rikkus kasvab. Niidu taastamine võtab aega kolm aastat, aga alles kümne aastaga hakkab õigeid tulemusi märkama. Sel aastal proovisin esimest korda ka niiduväärtuse hindamist. Kodu juures kasvab meil üsna haruldane kuning-kuuskjalg. Talle on oluline, et tema kasvuala oleks vähemalt kord aastas üle ujutatud. Veel on siin kasvamas vähemalt kaheksa liiki orhideid, siberi võhumõõk, lodukannike ja harilik porss, mis kõik on kaitsealused liigid,“ loetleb Krista.

Ta lisab, et puisniidul on kõige ilusam ikka kevadsuvel, kui kõik need taimed täies roheluses ning õiteilus on. „Vahel käime siin lihtsalt niisama ka, minu sünnipäeval näiteks tegime siin matka ja tore oli oma töövilju ka teistele näidata,“ räägib Vallo ja lisab, et niiduhooldus on pere kõige olulisem hobi, mida ei tehta toetuse pärast, kuid toetus aitab tehtud kulutusi tagasi teenida.

Krista sõnul on nad omakeskis ka arutanud, et kui ka muu töö peaks hakkama üle jõu käima, siis seda tööd tahaks teha nii kaua, kuni jalgadel püsivad: „Kui teraviljakasvatusel saab kord ring peale, siis puisniiduhooldusest loobuda ei tahaks. Kui ikka nädalavahetusel siin kõik koos tööd teeme, siis tunnen rahu! Ja alati, kui koos oleme, läheb jutt ikka metsa peale, et läheks vaataks, läheks teeks... Poisid on juba lapsest peale harjunud traktoriroolis olema. Isegi koer on ära rikutud – kui ta traktorikabiinis istub, paneb käpad roolile, et kaasa aidata.“

Vallo lisab, et ta teab oma talu metsa küll lapsest saati, aga kunagi ei olnud seal käinud, sest see oli läbimatu tihnik, kuhu ei olnud võimalik minna: „Praegu aga saab metsas igale poole, saab käia kilomeetri või kasvõi kümme. Kui siin kevadel liikuda ja neid sadu lilli siin vaadata, siis ilusamat vaatepilti pole olemas. See ongi meie palgapäev!“

Perekond Vilta asus niitude taastamise ja hooldamisega tegelema 2006. aastal, mil hakati niitma peremehe esivanemate kodus asuvat 2,66 ha puisniitu. Praeguseks on taastatud ja hoolduses 114,43 ha soostuvaid puisniite, lisaks hooldatakse 61,58 ha muid niite. Koduümbruse niidud on saanud perele armsaks ja lapsedki kannavad sama mõtteviisi edasi.

Haritud ja keskkonnateadlik Vilta pere paistab silma pühendumuse, kohusetundliku ning eeskujuliku hooldamise, loodushoidliku mõtteviisi ja tegutsemisega ning on seetõttu tunnustust väärt.

Ulvi Koov: tahan, et mu lapsepõlvemaa kestaks edasi

Kui pealinn on selja taha jäänud ja tükk aega männimetsavahelisel teel loogeldud, olemegi äkki nagu ideaalmaastikul. Taamal kohiseb meri, rannakarjamaal jalutavad hiiglaslike sarvedega šoti mägiveised, kes tulijaid oma tuka alt piiluvad, nägu justkui naerul. Valge kohev samojeed liputab saba ja näib samamoodi naeratavat.

Ka perenaine Ulvi Koov on nagu tõeline maavanaema, kui ta, korv leivapaladega käevangus, oma karja vaatama läheb. Ta hõikab oma loomi nimepidi ja aega viitmata on sarvilised aia ääres perenaiselt maiustusi ning tähelepanu ootamas.

Mere, metsa, kivise ranna ja iidsete kalurikülade kokkupuutekoht Lahemaa on loonud Eesti ühed kaunimad ning omanäolisemad maastikud. Need lummavad külalisi, kuid jäävad igavesti hinge neile, kes on siin elanud-kasvanud. See oligi peamine põhjus, miks aastakümneid pealinnas elanud Ulvi Koov otsustas teha kannapöörde, kontorikostüümi ning kontsakingad kummikute ning sooja jope vastu vahetada ja lapsepõlvemaile Natturi külla kolida.

See valik pani paljusid imestama ja kahtlema, kuid Ulvi arvates sai pealinna liigagi kauaks jäädud: „Suviti maakoju tagasi pöördudes meenus ikka lapsepõlv. Kaunid karjaaiad, mõnusad metsaalused ja puhas rannaala. Heinaaeg, puust pulkadega väike reha, kasemahlast ja rosinatest valmistatud vaadijook, pärast lakas heinte tallamist merre minek, et pebred saaks maha pestud. Saarel igapäevane lammaste ülelugemine, lehmade ketivaia edasitõstmine, seale tuhlisesongi valmistamine, munade korjamine, tibudele vesiheina hakkimine ja lehmalüpsi kõrval koos kassidega sooja piimavahu ootamine. Lapsed said suureks ja üha rohkem kutsus päriseks koju tagasi, juurte juurde.“

Igavene võitlus pillirooga

Mõte taastada vanad karjamaad ja puhastada rannaala pilliroost nagu lapsepõlves sai alguse pea 20 aastat tagasi. Kuna vahepeal oli loomapidamine talus lõppenud, olid karjamaad paiguti soostunud ja võsastunud, seal laiutasid putked, madar ning nõgesed.

Randa ei pääsenud, sest kogu ala oli tiheda pilliroo tõttu läbimatu. „Seega tuli mereni pääsemiseks alustada pilliroo trimmerdamisega. „Minu kaks poega, kes olid siis kolmekümnendates, olid põhiliselt selle töö peal. Aga kolme nädala pärast kasvas vaevaga trimmerdatud koha peale uus pilliroog! Seetõttu tuli mul igal suvel oma palgast 400–500 euro eest tehnikat rentida, et pideva niitmisega pilliroog maha saada. Lõpuks võttis mereäär ilmet ja siis hakkas idanema mõte ala hoolduseks kari rentida,“ meenutab Ulvi.

„See õitemeri, mis tänavu suvel heinamaid kattis, oli võrratu. Karikakrad, aasnelgid, tõrvalilled, erinevad kellukad, tulikad ja mis kõige tähtsam – orhideed.“

Loomad aga vajavad puhast joogivett ja salvkaevud, mis suviti mõnikord päris kuivad, loomadele vajalikku veekogust ei võimaldanud. Neli aastat taotleti hajaasustuse programmist puurkaevu rajamise toetust, kuid see tuli alles viiendal aastal. See tagas terves külas mitmele perele stabiilse veevarustuse ja ka loomade võtmisele sai tõsisemalt mõtlema hakata.

„Saime Keskkonnaametilt loa võsa eemaldamiseks ja kraavide taastamiseks. Kulus veel kaks aastat ja metsaalused ning karjamaad olid suures osas puhtad, vesi hakkas kraavides jälle voolama, kiviaiad said taastatud ja asi hakkas ilmet võtma,“ jutustab perenaine.

Neli aastat tagasi toodigi talusse šoti mägiveised ja olukord muutus päris põhjalikult. Ulvi sõnul sai karjaaedade ehitamisega avatud ja puhastatud ka kallasrada, et inimesed taas mereni pääseksid.

Pärandniidu majandaja Ulvi Koov
Pärandniidu majandaja Ulvi Koov
FOTO: Tiit Koha | Delfi Meedia

Sarvilised niiduhooldajad

Šoti mägiveiste võtmine ei olnud esialgu päris perenaise enda idee. Nimelt arvas üks tollane PRIA konsulent, et sellise pinnasega rannaalale ei tohi raskemaid loomi tuua ja šoti mägiveis on ainus, keda siin pidada võib. See loom oli meil veel hiljuti päris eksootiline ja natuke hirmutavgi oma tohutute sarvedega. Kuid šoti mägiveisekasvatajate ühing oli siis juba Eestis olemas, siin-seal neid juba kasvatati ja nii sai nende pidamiseks vajalikke teadmisi.

Ulvi on oma loomadega nüüd väga rahul: „Nad on tegelikult ülimalt sõbralikud ja turvalised. Kui varem külaelanikud neid veidi pelgasidki, siis nüüd peab igaüks neid justkui enda ja kogu küla omaks. Külaelanikele on saadaval „talumismaks“ sõnnikuna, nii on meie ilu- ja tarbeaiad viljakamad. Ja päris loomad peavad ikka külaelu juurde käima!“

Ulvi Koov šoti mägiveiseid toitmas
Ulvi Koov šoti mägiveiseid toitmas
FOTO: Tiit Koha | Delfi Meedia

Samuti saavad kohalikud osta talupidaja käest erinevaid veiselihatooteid, burgeripihvist vorstideni ja pähklitükist hakklihani ning kel julgust, saab ka neerude keetmist proovida. Nahad pargitakse kas oma majapidamise tarbeks või müügiks, nii et veised kasutatakse ära sabast sarvedeni. Väärtuslikku rohumaal kasvanud šoti mägiveise liha kasutavad Virumaa ja Tallinna eliitrestoranid.

Peale selle on mägiveistel oluline roll ka pärandniitude ekskursioonidel, mida Ulvi giidina Natturi külas teeb. Lisaks taimetarkustele saab sel ekskursioonil sügada ja paitada ka loomult uudishimulikke mägiveiseid, kes ekskursante nende käikudel jälgivad.

Ulvi sõnul on aastad niiduhooldajana andnud talle rohkelt teadmisi taimedest. Ta on käinud koolitustel ja õppinud neid iseseisvalt tundma ning nüüd tunneb heameelt, kui saab oma teadmisi teistega jagada: „See õitemeri, mis tänavu suvel heinamaid kattis, oli võrratu. Karikakrad, aasnelgid, tõrvalilled, erinevad kellukad, tulikad ja mis kõige tähtsam – orhideed.“

Rahvuspark seab nõudmised

Rahvuspargis elades ja majandades tuleb aeg-ajalt ikka kokku puutuda eri ametkondade seatud nõudmistega. Ulvi sõnul püüab ta alati leida kompromissi nõuete ja soovide vahel ning tal on piisavalt jonnakust, et oma asja ajada ja ideid läbi suruda. „Lahemaa rahvuspargiga pidasime viis aastat läbirääkimisi, et saaksime metsa harvendada. Kui aga lõpuks harvester siia sõitis ja metsatöö ära tegi, käisid ümberkaudsed inimesed vaatamas ja uurimas, et mis valemiga te selle raieloa saite. Viimasel ajal on siiski paljud asjad muutunud, ametnikudki on rohkem koolitust saanud ja enamasti ikka püütakse aidata ning lahendusi leida,“ ütleb talupidaja.

Elu tuleb külla tagasi

Peaaegu merepiiril seisab möödunud aegadest pärit piirivalve vaatetorn. Kuna selle seisukord ei olnud päris lootusetu, tegid külaelanikud selle toetuse abil korda. Lisaks saadi luba vaadete avamiseks, mõned merepiiril kasvavad jässakad männid võeti maha ja merevaade tornist on nüüd võrratu. Taastatud on ka vana sadamakoht, mis annab külaelanikele võimaluse merele minna. Niiviisi on elu Natturi külas tasapisi muutunud inim- ja loodussõbralikumaks. Enamiku nende ettevõtmiste eestvedaja on olnud külavanem Ulvi Koov.

Aktiivse elanikuna proovib ta ikka kõiki kogukonna liikmeid kaasata ja neile sobivaid ülesandeid leida ning oma kodukanti igapidi tutvustada ja väärtustada.

Samas pole elu mere ääres mitte iga päev kuldne. Tihti räsivad siinset rannikut tormituuled ja palju tegemist on tuulemurru ning elektrikatkestustega, mis vahel võivad kesta lausa nädal aega.

Üksi olekski selle kõigega keeruline toime tulla, kuid Ulvil on suur ja toetav pere. Tema sõnul teevad kaks poega, Richard ja Heinrich, ära kogu suuremat füüsilist jõudu vajava töö, ehitavad tarasid, hangivad sööta, tegelevad tehnika ja ehitamisega. Naispere panustab paberimajandusse, retseptide väljatöötamisse ja tootearendusse: „Perega ühiselt hoiame oma kuldaväärt karja ja loodust, et küla elaks ning ka kogukonna tegemistes oleks elu, järjepidevus ja areng.

Peale selle on lastelastel maakodu, kus on küll pulkadega reha ja hobuse asemel traktor, heinalaka asemel ruloonipallid, lüpsisooja piima asemel oma burgeripihv, aga endiselt on alles romantilised heinamaad ning kaunis mererand, see imeline looduse ja inimese koostööst sündinud maastik!

Ulvi Koov ning Richard ja Heinrich Liis (OÜ Saugari) hooldavad Lahemaa 15 hektaril ranna- ja aruniite ning puiskarjamaid. Hooldamisel on abiks 20 šoti mägiveist, kuid vajadusel tehakse ka heina.

Ulvi on külavanem ja aktiivne kogukonna liige, südamlik, külalislahke ning teadmishimuline. Tema tegemised on tunnustust väärt, sest ta toimetab looduskaitse jaoks väga olulises valdkonnas südame kutsel ja allahindlusi tegemata.

Linda ja Koit Tikk: Ristitee on kolme põlve talu

Ristitee talu Hiiumaal Kassaris näeb välja nagu väike mõis, kus on palju kõrvalhooneid ja igaühe juures askeldamas inimesi. Tallis rautatakse hobust, keegi veab loomadele heinarulle, paar noort inimest seab hobuseid ratsutamiseks valmis. Siin leiab tegevust perekond Tiku kolm põlvkonda, kes peavad hobuseid, lihaveiseid ja hooldavad Kassari ümbruskonnas pärandniite.

Linda Tikk on sündinud Pärnus, hariduse saanud Tartus ja töötanud Tallinnas, kuid mõtetes otsis võimalust tagasipöördumiseks ema sünnikoju Kassarisse: „Minu ema võttis kevadel oma pambud ja tuli Ristiteele, ka minu lapsed olid temaga kogu aeg siin. Ema ütles minu kohta, et Linda on kui Kõrboja perenaine, ta otsib talule peremeest, ja niimoodi tegelikult läkski: Koiduga kohtusime sugulase pulmas 1985. aasta augustis, ta oli EPA poiss. Kõik asjaolud klappisid ja 1988. aastal kolisime Hiiumaale.“

Talu algusaegadel tuli välja mõelda, kuidas suurt peret ära elatada. Alguses olid lambad ja kitsed, siis kuus mullikat, kellest varsti said lehmad. Koit käis taluliidu kaudu Soomes praktikal, mis oli suureks abiks. Kassaris hoidis sel ajal talupidamist ülal Linda koos suuremate lastega.

Pärast piimakombinaadi pankrotti sai selgeks, et Hiiumaal pole võimalik piimakarjakasvatusega tegeleda, ning niiviisi sundiski elu siinsetel poollooduslikel rohumaadel lihaveiseid kasvatama.

Koidul oli varasemast suurmajandis töötamise kogemus ja sealt tulnud veendumus, et väetamine ning taimemürkide kasutamine on ületanud mõistlikkuse piirid. „Juba enne rohepööret mõistsime, et see asi peaks ikka teistmoodi käima, ja talust sai esimene mahetalu Hiiumaal, ehkki siis ei teadnud enamik inimesi mahemajandamisest veel midagi,“ meenutab Linda.

Armastus hobuste vastu ühendab

Ristitee on samuti ratsatalu ja Linda sõnul on Koidu armastus hobuste vastu kandunud üle ka lastele: „Hobusearmastus on nagu haigus ja see justkui ühendab meid. Mina hobuse selga ei roni. Olen õnnelik, et saan elada Kassarimaal, minu asi on bürokraatia ja paberimajandusega toime tulla ning kõikvõimalikke konflikte reguleerida. Koidul on visioonid, kuidas talu arendada, ja poistega nad siis omavahel arutavad, kuidas meie ettevõtmine peaks välja nägema. Me majandame talu enamasti oma pere jõududega – kõik viis last ja nüüd ka lapselapsed saavad talutöödel rakendust. Kõik aitavad üksteist ja teevad tööd vastavalt sellele, mida keegi oskab.“

Talus on kokku umbes 300 eesti tõugu hobust ja nende kasvatamine ning karjatamine on pärandniitude taastamisel ja hoidmisel väga oluline ning hea ka sellepärast, et ohustatud hobusetõug saab siin loomulikul maastikul tugevneda ja areneda.

„Suvel on loomad kõik mere ääres ja kui oma mereranda ei jätku, saame kasutada ka teiste rannaomanike maid.

Rannakarjamaade rohi ei ole lopsakas, kuid suvel saavad loomad rannarohust kõik vajalikud mineraalained. Karjatame veiseid ja hobused sageli koos, peab ainult vaatama, et kes kellega ühele karjamaale sobib,“ selgitab perenaine.

Pärandniidu majandaja Linda Tikk
Pärandniidu majandaja Linda Tikk
FOTO: Tiit Koha | Delfi Meedia

Järjepidevus karjatamisel

Kassari rannakarjamaade looduslik seisukord on praegu väga hea ja oma osa on selles ka asjaolul, et karjatamises pole olnud väga pikki pause.

„Veel 1970ndate alguses käisid lüpsilehmad Sääretirbil ja Taguküla laidudel, mis on üks liigirikkamaid rannaniite. Loomad olid väljas kogu aeg, vaid lüpsil käisid laudas ja aeti siis ööseks jälle välja. Nii nad hoidsid seda ala teatud määral korras. Roogu sai külmematel talvedel ka katusematerjaliks lõigata.“

„Hobusearmastus on nagu haigus ja see ühendab meid. Olen õnnelik, et saan elada Kassarimaal.“

„Aga vahepeal oli looduskaitses jälle selline põhimõte, et mitte midagi ei tohtinud teha, kõik pidi omasoodu kasvama, ühtki kadakat ei tohtinud raiuda. Siis kasvasidki niidud kinni. Kui me siia tulime, siis oli roogu kohati, aga nendel rannaaladel, kus kolhoosiajal veel karjatati, ei olnud asi kõige hullem,“ meenutab Linda.

Tema arvates tehti keskkonnapoliitikat vahepeal väga konservatiivselt: „Paljudele laidudele ja piirkondadesse ei tohtinud, kõik oli väga rangelt tõrjutud. Esimese taluseaduse aegu talunikele maad üldse mereni välja ei mõõdetud, jäeti 50-meetrine riba roo kasvamiseks, kus ei tohtinud loomad üldse käiagi.“

„Kui ei oleks olnud Aleksei Lotmanit, oleks asi väga kaua viltu vedanud. Ta oskas ilma bürokraatiata seletada, mismoodi peaks niitude hooldus käima ja miks need kooslused üldse olulised on. Siis hakkasid tulema reeglid.

Praegu on reeglid mõistlikumaks läinud, kuid see on ikka olnud pikk ja vaevaline protsess. Kuni selleni, et käesolev aasta on esimene, kui meile ei ole ette antud tähtaegu, millal peavad tööd tehtud olema. Oluline on vaid see, et ebasobivat taimestikku ei tohi kasvada,“ sõnab Linda.

Hobused Kassari rannakarjamaal
Hobused Kassari rannakarjamaal
FOTO: Tiit Koha | Delfi Meedia

Ka inimestele tuleks mõelda

Suviti tegi perepoeg Taavet tasuta matku karjamaadele, et inimesed saaksid pärandniitude väärtustest aimu ja tutvuksid siinsete taimedega. Samuti on Kassari Haridusseltsi kaudu, kus tegutseb ka Linda, korraldatud loenguid elurikkuse teemal ja organiseeritud linnuvaatlusretki. Peretütar Triinu korraldab ratsamatku, kus huvilised saavad samuti rikkaliku niidutaimestikuga tutvust teha.

Samas arvab Linda, et kohalikke inimesi ikka justkui ei usaldata: „Kõige rohkem häirib mind see, et keskkonnapoliitikas ei ole kohta kohalikule inimesele. Ka kohalik inimene on looduse osa! Näiteks kõik kolm poega on küsinud endale kodu ehitamiseks maad meile kuuluvatel kinnistutel, aga mitte kuskile ei lubata ehitada. Ühe koha peal öeldakse, et on väärtuslik põllumaa, teisel leitakse väärtuslik kadastik... Kui noored ei saa siin oma olemist, sureb elu ju välja,“ räägib Linda.

Sellegipoolest peab ta elus suurimaks kordaminekuks seda, et lapsed on lähedal ja mõtlevad ning tegutsevad vanematega samas vaimus. Kolmekümne viie aasta jooksul on läinud täide soov, et kodu juurest paistaks jälle meri, rannakarjamaal jalutavad hobused ja on aega ka oma tehtust rõõmu ning rahuldust tunda.

Linda ja Koit Tikk hooldavad koos lastega pärandkooslusi Käina lahe – Kassari maastikukaitsealal, Väinamere hoiualal, Matsalu rahvuspargis, Hiiumaa laidude maastikukaitsealal, Vormsi maastikukaitsealal, Piusa jõe ürgoru maastikukaitsealal ja Uhtnas Peipsiveere looduskaitsealal. Kokku on nende hallata üle 754 hektari väärtuslikke pärandmaastikke.

Nad on alati andnud oma loomi rendile nii maaomanikele, kes soovivad oma maadele jäävaid niite korras hoida, kui ka teistele pärandniitude hooldajatele, kellel endal loomi napib.

Linda ja Koit on loonud tugeva perekonna, kus teadmised, töövõtted ja armastus looduse vastu on põlvkondadeülene ja seetõttu on nad tunnustamist väärt.

Veiko Ülejõe: aga minul on puisniit...

Keset lamedat Raplamaad kerkib metsaserval äkitselt paepank – Paka mägi. Kunagi oli siin ürgne meri ja panga kõrval, kunagises merepõhjas asub ilus Iganõmme puisniit, mille hooldajana tegutseb Veiko Ülejõe ja tema pere.

Iganõmme puisniidule pääseb lihtsalt ligi, sest see asub metsatee ääres ning ehk ka seetõttu käib siin uudistajaid päris tihti. Ilmselt nii mõnigi on siia sattunud sellepärast, et on kuulnud Veikot oma puisniidust õhinal kõnelemas. „Minu puisniit on väga vaheldusrikas. Üsna väikesel maa-alal on koos nii mitu erinevat kooslust,“ selgitab Veiko ja osutab noorele puudesalule, „näe, siin on mul tammik, praegu veel noored, aga varsti võimsad puud. Siit aga hakkavad tammed lõppema ja algab haavik. Mulle on küll öeldud, et haavad pole niidule kõige sobivamad, nende lehed hakkavad maapinda matma. Aga haavalehed värisevad nii kenasti!“

Korraga on jalge ees pehme ja märg maa ning Veiko osutab sellel kasvavate kidurate kaskede poole: „See on jälle täiesti eriilmeline maastik, kus kased meenutavad sookaski. Siin on nii märg, et ainult kuivemal aastal saan siin niita. Eelmisel talvel oli see ala kõik vee all ja siia tuli sile, ideaalne uisuväli, mis ulatus metsaservani. Seal aga, kus kasvavad noored kaharad kuused ja nende vahel ilus lagendik, oleme naisega pidulikult uut aastat vastu võtnud.“

Kaugemal aga paistab silma kaunis valgetüveline kasesalu. „Kaasikut on kaugelt nii kena vaadata, nagu Vene filmis!“ naljatab Veiko, „pean seda salu veel veidi kujundama, aga kindlasti ei tahaks sinna auke sisse teha. Minu puisniidu eripära ongi see, et ta on natuke tihedam. Ma näen hooldamisega kõvasti rohkem vaeva, aga mulle ta meeldib. Mul on ikka super kooslused siin!“

Seda rikkust ja ilu osatakse järjest rohkem hinnata. Mitmed välismaalased on siin lausa lummatud, sest selliseid paiku mujal palju ei leidu. Kui mõni mees näitab uhkusega oma kallist sõidukit või kinnisvara, siis Veiko peab oma varanduseks puisniitu.

Võsast välja raiutud

Puisniidu kena väljanägemine on aga aastatepikkuse töö tulemus, sest see on sõna tõsises mõttes võsast välja raiutud. Veiko sõnul hakkas kõik peale sellest, et tema talu maadel oli Natura ala ja teda hakkas huvitama, mida siin ette võtma peaks: „Tulid kolm keskkonnaametnikku Rapla büroost, kes hakkasid mulle seletama, mis asi see puisniit üldse on. Hakkasin nullist õppima, kuidas seda kujundada, võsa eemaldada, millised puud jätta, millised maha võtta. Siin kõrvaloleval tihnikuga kaetud tükil on kenasti näha, milline oli see ala enne, kui ma seda puisniiduks tegema hakkasin.“

„Minu puisniidu eripära ongi see, et ta on natuke tihedam. Ma näen hooldamisega kõvasti rohkem vaeva, aga mulle ta meeldib. Mul on ikka super kooslused siin!“

Esimestel aastatel sai enamik töid tehtud käsitsi koos oma perega. Töö oli raske, aga kõik olid väga huvitatud ja asjaga kaasas: „Müttasime siin nädalavahetustel, kui lumi oli üle põlve, ja ka siis, kui tuli põlvini vee sees tööd teha. Niidu hooldamisel on ju tööde tegemisel tähtajad. Siis oli mul ka sõber Tarmo oma naise ja lapsega abiks. Niiviisi olemegi siin teinud lihtsalt hullu tööd. Minu poeg Kaur oli 12-aastane, tõstis oksi kokku, aga see on päris tüütu töö. Vahelduseks õpetasin talle sae käsitsemise selgeks. Ta on minuga kogu aeg metsatöödel kaasas olnud ning huvi ja armastus selle vastu on jäänud püsima. Nüüd on Kaur juba 24-aastane, aga puisniidud on ikka meie ühine teema, mida arutame ja kuhu koos panustame. See on suur asi, et tema väärtustab samu asju, mis minagi. Minu jälgedes on ka temast saanud päästekomando liige, üheskoos käisime ka Olustveres lambakasvatust õppimas,“ räägib Veiko rahulolevalt.

Veiko on ametis kohalikus päästekomandos ja omab ettevõtet Rehe Ait. Tal on ka 50-hektarine talu, kus tegeleb teravilja- ja lambakasvatusega. Lambaid aga niite hooldama kahjuks lasta ei saa. Mehe sõnul pole mõtet huntidele metsa toidulauda katta, sest niidule ta aeda ümber teha ei jõua.

Pärandniidu majandaja Veiko Ülejõe
Pärandniidu majandaja Veiko Ülejõe
FOTO: Tiit Koha | Delfi Meedia

Kogemused tulevad aastatega

Aastate jooksul on saadud kogemusi, kuidas seda tööd mõistlikult teha. Kogemusi on juba nii palju, et saab teistelegi jagada. „Siin oli hiljuti õppepäev pärandniidu hooldajatele. Näitasin, kuidas ma oma väikese tehnikaga hooldan ja kuidas puid maha võtan. Mul on vana Vene tehnika, Belarus ja T-25, ka ühe Poola niiduki kohandasin ümber. Seda saab niiviisi seadistada, et mahuks puude vahelt läbi sõitma. Kändude freesimiseks ja ka kivide väljavõtmiseks kasutan Avanti, millel vastavad seadmed olemas. Mulle meeldib ehitada ja leiutada, igal aastal mõtlen midagi juurde, et olemasolevat tehnikat paremaks ning mugavamaks muuta. Ilma tehnikata oleks aga see hooldamine üsna võimatu,“ kinnitab Veiko.

Niit tähendabki ju niitmist ja niidetud kohas võsa ei kasva. „Samas on siin metsatööd ka ikka vaja teha. Mul on siin kuuski natuke palju, aga ma ei ole tahtnud neid umbropsu maha võtta. Võtan ainult siis, kui puitu on vaja, näiteks eelmisel aastal, kui maja katust vahetasin. Kuuski kimbutab ju ka ürask ja kui metsakuiv ka ära võtta, siis ei jäägi neid kuuski siia enam väga palju,“ arutleb mees.

Iganõmme puisniit
Iganõmme puisniit
FOTO: Tiit Koha | Delfi Meedia

Koos on kergem

Paarkümmend aastat puisniitude hooldamise korraldamist Eestis on olnud pikk protsess ja arenema on pidanud kõik osapooled. Veiko arvates on kõige olulisem leida ühised kokkupuutepunktid keskkonnanõudmiste ja niiduhooldajate vahel. „Mul on ikka jonni ka. See on ju mu oma mets ja tore, kui selle hooldamise eest toetust saab. Aga kui minult nõuti, et peaksin ikka need kuused maha võtma, olin valmis lepingut kasvõi lõpetama, et need kuused kasvama jääksid. Oma maal võiks ikka minu sõna ka midagi tähendada,“ jääb mees kindlaks.

Lisaks oma niidule on ta hooldamiseks rendile võtnud umbes 10 ha RMK-le ja eraomanikele kuuluvaid puisniite.

Kokkuvõttes on kogu protsess andnud talle juurde palju teadmisi ja tulemuseks on kaunid, hooldatud alad. Iganõmme puisniit kuulub aga tegelikult kahele omanikule. Väiksemat, 0,4-hektarist tükki hooldab tema naaber Ulve, kelle pühendumist Veiko kiidab: „Ulve on väga tubli, niidab oma tükki käsitsi ja teeb siin talguid. Samuti teab ta siinsetest taimedest väga palju ja on üldse suur looduse ning kohaliku ajaloo huviline. Tema abiga on meie puisniidul loendatud üle 150 taimeliigi. Mul on väga hästi läinud, et meil on naabriga sarnased huvid ja saame koos siin tegutseda ning teineteist toetada. Selliseid väiksemate alade hooldajaid võiks olla rohkem. Tean omast käest, et see on üks palju rahuldust pakkuv väljakutse. Samas ei saa see töö kunagi valmis. Nagu siingi – kõik näeb välja kena, aga kujundamine pole kaugeltki veel lõppenud. Ma ei tahagi seda teha korraga, vaid hästi rahulikult, loodust ja iseenda sisetunnet jälgides.“

Veiko Ülejõe hooldada on Eesti liigirikkaim looduskooslus – puisniit. 2024. aastal hooldas ta eraisikuna 1,92 ha puisniite ja Rehe Ait OÜ-ga toimetades 8,94 ha puisniite. Tulevikus on ta võtnud endale kohustuse veel 5,5 ha niite hooldada.

Veiko väärib tunnustust, sest ta on kogu südamega asja juures ja hinnatud koostööpartner nii kohalikus kogukonnas kui ka ametkondades. Ta võtab oma puisniidul alati hea meelega vastu külalisi, et tutvustada oma tööd ja tegemisi ning looduskoosluste hooldamiseks vajaminevat tehnikat.

Pärandniitude majandamisest Eestis:

  • Suurim (5000 ha) ühtlaselt hooldatav pärandniit asub Matsalus. Mida suurem on niit, seda elujõulisem ja parem elupaik on ta pesitsevatele lindudele, õitsevatele taimedele ja muude liikide jaoks.

  • Riigi eesmärgiks on hooldada 2027. aastaks 50 000 ha niite, see on minimaalne pindala, mis on vajalik seal elavate liikide säilimiseks ka tulevikus. Kõigil, kel huvi pärandniitude taastamise ja hooldamise vastu, võiks võtta ühendust Keskkonnaameti pärandniitude nõustamisteenusega e-posti teel: noustamine@keskkonnaamet.ee.

  • Aasta toetusmäär on järgmine: 200–285 €/ha pärandniitude niitmiseks ning karjatamiseks, millest ligikaudu 100 eurot kompenseerib elupaikade taastamist. Kõige töömahukam on hooldada puisniite, mistõttu nende hooldustoetus on 700 €/ha.

  • Tänapäevase lähenemise valguses käsitleme niidualuseid ökosüsteeme tervikuna. Panustavad ju maaomanikud oma tegevusega meile harjumuspärase elu- ja looduskeskkonna säilimisse.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid