Kallid kaaskodanikud, kes te nii arvate. Te eksite. Selles, et Eestis kasvab praegu peale põlvkond, kelle suhtumine alkoholi ja teistesse mõnuainetesse on igale tervele ühiskonnale täiesti vastuvõetamatu ja selles, et ühiskonna ükskõiksus labasuse, häbematuse ja jõhkruse suhtes on jõudnud enesehävingu piirini pole süüdi mitte riik, valitsus ja rahvusvaheline imperialism.
Süüdi oleme meie kõik, kogu eesti rahvas, president, valitsus ja riigikogu kaasa arvatud. Ja sellest seisukohast on eksistentsiaalse tähtsusega, et presidendi ümber praegu puhkenud skandaal saaks ausa ja väärika lahenduse.
Milles see seisnema peaks? Kõigepealt tuleks vaikimise põõsast välja ronida presidendil endal. Nii Rüütel kui tema kirglikud pooldajad peaksid mõistma, et tegemist pole üksnes inimesega, kelle nimi on Arnold Rüütel. Tegemist on Eesti Vabariigi presidendiga, institutsiooniga, mille üheks sümboliks on Kadrioru loss.
Kas kujutab keegi näiteks ette, et sarnane intsident leiaks aset Washingtonis Valges Majas Ameerika presidendi lapselastega? Hästi, kujutame ette, et leiabki. Aga kui see avalikuks tuleb, kas on siis mõeldav, et USA president siis keeldub avalikkusele selgitusi andmast, lastes oma sõpradel ja toetajatel teatada, et tegemist on ju üksnes tema lastelaste eraeluga, mis otseselt temasse ja tema ametisse ei puutu. Ma ütlen teile: Ameerikas oleks niisugune asi täiesti võimatu. Juba ainuüksi vahekord oma noore naisabiga oleks president Bill Clintonilt äärepealt tooli alt löönud, mis siis rääkida veel Valge Maja kui rahvusliku sümboli võimalikust häbistamisest.
Paraku viitavad meie ametkondade, eelkõige siseminister Kalle Laaneti ja KAPO pressiesindaja esialgsed reaktsioonid just sellele, et võim kavatseb minna asja kinnimätsimise teed. Ehk teiste sõnadega, alustada Eesti Vabariigile tüüpilist venitamise ja asendustegevuse tantsu, mis peab ajapikku laskma kriisil oma akuutsuse kaotada.
Paraku, kahjuks. Parteiliselt ja bürokraatlikult on seesugune käitumine muidugi praktiline. Riiklikust seisukohast võttes on see aga kõigist mõeldavaist käitumistest halvim. Sest see ignoreerib nii Eesti Vabariigi seadusi, riigiasutustes kehtivat kodukorda, riigisaladust, selle valvamist jne. kui ka kõlblust ja avalikkuse ootusi riiklikele institutsioonidele.
See ignoreerib ka põhimõttelise tähtsusega tõsiasja, et riik pole üksnes parteid ja ametkonnad. Riik on eelkõige idee ja väärikus. Ning seda sümboliseerib Eestis kõige nähtavamalt vabariigi president. Kahjuks on president praegu määritud. Ja tal tuleb ennast puhtaks pesta. Avalikult. Praeguse mustuse määrimine uue mustusekihi alla on halvim, mida antud olukorras teha saab.
Vanasõna ütleb, et inimene on täpselt nii suur siga kui tal olla lastakse. Sama kehtib poliitikute ja ametnike kohta. Ilmselt on praegu vaja avalikkuse tugevat survet, et sundida nii president Rüütlit kui teda ümbritsevaid Tarmosid ja Villusid käituma riigimehelikult.
Lõppude lõpuks on küsimus märksa sügavam ja kaugemaleulatuvamate tagajärgedega kui viimaste olupoliitilised peakesed võtavad. Sõnastaksin selle nii: kui eesti rahvas ei tõesta praegu, et ta ei talu oma riikluse sümbolite — presidendi (siinkohal mitte segamini ajada kodanik Rüütliga) ja presidendilossi rüvetamist, siis tunnistab rahvas üsna ühemõtteliselt, et pole seda riiki õieti omaks võtnudki.
Tegeleda praegu asendustegevustega nagu presidendi turvalisuse ülekontrollimine ja avalikkuse veenmine selles, et salajasi dokumente purjus noorukid siiski ei lugenud, tähendab üksnes seda, et juba esimene suurem rahvusvaheline kriis tõestab maailmale taas kord, et eesti rahvas ei väärinud oma riiki. Sest suhtus sellesse purjus moonaka ja varganäost aidamehena, mitte uhke, väärika ja vastutustundliku kodanikuna. Mõelgem sellele, enne kui me kodanik Arnold Rüütlile indulgentse andma tõttame.
Mida kõrgemale ahv ronib, seda kaugemale tema tagumik paistab, teab üks idamaine vanasõna.
