Lauri Vahtre: Kas Lang võib loll olla?

Vanasti oli Rein Lang selline mees, kes kuidagi ei saanud aru, kuidas riigijuhid ikka nii lollid on. Kes juhtus tolleaegseid nn vihkamise tunde kuulama, pidi tahtmatult kaasa imestama: nemad seal nii rumalad, Lang siin nii tark (kusjuures kõigis küsimustes) — miks Lang on siin ja nemad seal? Miks pole Lang seal?

Nüüd on Lang seal, aga imelik küll — mees oleks ministriks saades oma tarkuse otsekui raadiomasinasse maha jätnud. Nüüd istuvad raadios teised mehed ja olukord on samasugune. Ikka on minister loll, aga meie siin nii targad.

See on üks imelik lugu, mis tahab äraseletamist. Paraku on siin võimalikke seletusi umbes sama palju, kui neid leidub igivanale probleemile, kuidas moos kommi sisse saab.

Esimene ja kõige lihtsam võimalus (A): ministriametil on mingi maagiline viga küljes, nii et kes iganes ministriametisse läheb, muutub kohe rumalaks.

Teine võimalus (B): ministriametisse läks tark mees, aga rumal rahvas ei saa sellest aru ja hakkas teda nüüd lolliks pidama. Lühidalt: ministriametis paistab ka tark mees paratamatult rumalana.

Ja kolmas võimalus (C): see, kes ennevanasti ministreid rumalaks tembeldas ja ennast targaks tegi, oli tegelikult ise loll. Kuni ta valitsejaid kirus, ei tulnud see ilmsiks, aga niipea kui ministritoolile sai, hakkas rumalus välja paistma.

Varianti A toetavad postmodernistlikud intellektuallid, diskursuse dekonstrueerijad, kes teavad täpselt, et Foucault on Marxi sabas kindlaks teinud: kõik on üks võimuvõitlus ja muud polegi. Riik on vaid võimu teostamise vahend ja minister on võimur, kusjuures ta teostab seda mingi konkreetse klassi huvides mingi teise konkreetse klassi huvide vastu.

Nii et kui Lang ministriametisse astudes justnagu rumalaks muutus, siis tuli see sellest, et ta hakkas orjalikult valitseva klassi tahet ellu viima. See on väga sügav ja filosoofiline seisukoht ning kes tahab intellektuaaliks saada, peab maailma just nii nägema.

Varianti B toetab tõenäoliselt Rein Lang ise. Olen sama tark nagu vanasti, kõnelen sama tarku sõnu kui vanasti, aga pööbel ei saa sellest enam millegipärast aru. Selline seisukoht viib vastuoludeni ajakirjandusega (nagu ongi juhtunud), aga pakub teatavat psühholoogilist kompensatsiooni, vähemalt sõprade ringis.

Varianti C toetavad peamiselt ministri poliitilised vastased; kindlasti ei toeta seda asjaomane minister ise. “Me ütlesime ju kohe,” on vastaste kommentaar. Kui nad saavad võimule, hakkavad sedasama ütlema nende endi poliitilised vastased.

Kus siin nüüd see tõde on? Kas pealtnäha rumal minister ongi rumal (C), on ainult pealtnäha rumal (B) või toimib valitseva klassi tööriistana (A)?

Ühtset reeglit polegi. Mõni on A, mõni on B ja mõni on C. Lisaks veel sellised variandid, mida ma täna ei puudutanud: minister on rumal, aga paistab välja tark (D), ning minister paistab välja tark ja ongi tark (E). Uskuge, isegi seda tuleb ette.