Esimene linnugripi ohver Eestis
„Minu meelest oleks nii kuulsale haigusele, mis toob nii hästi sisse, vaja panna parem nimi kui matsirahvapäraselt kõlav linnugripp,” arutleb Tiit Hunt täna. Ta pakub välja midagi saksalikku ja peent — näiteks FOGELTRIPPER!
„Oma termini kohta ütleb Hunt:”Aga miks Fogeltripper? Sest see nimi ruuliks, tooks pappi ja ajakirjanikele ka kindlasti kuulsust. Postimehel on ju lausa eraldi rubriik — UUS. Fogeltripper, see oleks kui edu pant ja kaubamärk, meie väike panus globaliseerumisse.”
Linnugripp on juba müügil
Tiidu lugu oli aga selline, et selle edasiandmiseks on vaja vaid läbi lugeda kaks maili, tema kirjavahetus globaliseerumisse ka meil siin pisikeses Euroopa piiririigis tubli panuse andnud Järve Selveriga.
Esimene mail 3.märtsist 2006 Järve Selverilt Tiidule:
Tere,
AS Järve Keskus küsis kujundaja FIE Killu Mägi käest keskuse kevadkaunistusteks kujunduse kirjeldust ja hinnapakkumist, esialgne kontseptsioon valmis, kujundus koosnes taevast, lindudest ja liblikatest — idee iseenesest väga armas.
Teostatava kujunduse ettekujutuse loomiseks oli vaja Järve Keskuse juhtkonnale esitada eskiisid koos Teie käest tellitud fotodega, kuid arutelu käigus selgus ikkagi tõsiasi, et luiged tänase päeva seisuga ei sobi keskuse kaunistamiseks kuna esimene reaktsioon oli linnugripi teema ja Järve Keskus ei soovi propagandat teha.
Vabandame väga tekkinud segaduse pärast ja Pr Killu Mägi tagastab Teile pildid CD-l ning garanteerime, et AS Järve Keskus ei kasuta Teie pildikogust fotosid mitte mingil juhul, ilma Teie kirjaliku nõusolekuta.
Seega ei ole AS Järve Keskus nõus maksma fotode kasutamise õiguse eest arvet nr 100, mille esitasite 1. märtsil 2006. a, summas 2400.- krooni.
Vabandades ja mõistvat suhtumist soovides,
Mare Sõudme
AS Järve Keskus
Juhiabi
Tel: 61 40 211
Faks: 61 40 210
GSM: 52 69 619
Järgnes Tiit Hundi vastus samal päeval:
Tere
Austan teie otsust. Aga ei saa vaka alla jätta bioloogina omi mõtteid eelkõige linnugripi ja kaubanduskeskuse seostest. (Meedia jõud on tõesti ülivõimas ning võib vahest mõjuda pehmendavalt ajudele ja uinutada objektiivset analüüsivõimet).
Võin kindlalt väita, et need luigepildid ei kanna endas linnugripiviirust ega mingit muud viirust, nii nagu liblikapiltki. Ei usu, et enamus rahvast on paranoiline ning tulles kaubanduskeskusesse ja nähes suuri luigepilte põgeneb sealt kabuhirmus. (Ja milles liblikad süüdi on?) Kui pilt on ilus, avar ja esteetiliselt nauditav, siis annab see hoopis positiivse emotsiooni ja paneb ostja ostma.
Luige pilt seinal on linnugripi propaganda? Ei vist. Siis aga küll, kui pildi all on kiri, et linnugrippi, kallid ostjad, saate soovi korral linnuliha letist laias valikus kanadelt, partidelt, kalkunitelt või hanedelt. Lemmikloomade osakonnas on palju kassinägudega tooteid, see võib viidata linnugripi propageerimisele, sest kassid haigestuvad ka linnugrippi ja mõned neist on juba surnud.
Mänguasjade osakonnas võib mõni gripiparanoik infarkti saada, kui näeb mõnd pehmet kaisutiigrit või -lõvi, sest needki loomad kannavad edasi linnugrippi. Maiuspala kommikarbi sees on linnugripp, sest karbil on tibupilt. Veelgi enam, inimesi ei tohiks kaubanduskeskusesse üldse enam sisse lasta, sest sadakond on juba linnugrippi surnud ja neil on veel antraks, AIDS, hullulehmatõbi ja veel tuhatkond haigust ning lihtsalt gripp, mis viirusega linnuliha süües võib muteeruda letaalseks H5N1 linnugripiks.
Lihavõtte pühad ja munaostumaania tuleks seekord ära jätta — kuni meedia varjutab linnugripi kajastamise mõne uue teemaga.
Palju õnne.
Hullu lehma ja haige linnu lugu
Väidetavalt on maailmas registreeritud 118 linnugrippi surnut, Euroopas mitte ühtegi. Ent kui palju sureb näiteks heaoluriigis Rootsis igal aastal inimesi herilase nõelamise või Atlandi rannikul kaluritele ohtu kujutava mürgise kala tõttu? Keegi ei räägi sellest.
Esimene, kes meil inimestele mõistust koju tagasi hakkas kutsuma, oli Tallinna Loomaaia direktor Mati Kaal. Tema arvamus on igal juhul kõige reaalsem — võrreldes vandenõuteooriatega, mis linnugripi-hulluse tekkepõhjuseid on asunud seletama.
Kaalu arvates oli linnugripi hüsteeria lihtsalt edukas PR, teema mahamüümine meediale. Kaal ütleb, et teema sigines eurooplaste ajupesulasse loomaliha tootjate kättemaksuna linnulihatootjatele.
Mäletame, kuidas aastaid tagasi hullu lehma tõbi kõiki samamoodi erutas kui linnugripp nüüd. Ka hullulehmetõve hüsteeria köeti ülesse — viimase vindini. Paljud riigid kehtestasid üksteisele loomaliha sisseveo keelde, eurooplane elas aga hullulehmatõve hirmu tõttu peatselt saabuva vältimatu väljasuremise ootuses. Ühiskondliku töö korras tapeti sadu ja sadu veiseid. Nüüd oli loomaliha tootjatel aeg sellest hüsteeriast põhjustatud kahjud tagasi teha. Inimene peab ju midagi sööma, kui lindu ei julge, eks pistku siis loom põske.
Globaalse hulluse tulek
Esimesena saadi kampa ravimitootjad, nagu ikka teenivad nemad selliste paanikahoogude pealt miljardeid. Linnugripi üldises hulluses sobis selle „21 sajandi katku“ peatamiseks kõigepealt sadade tonnide kaupa ülimalt kaheldava väärtusega vaktsiini turule paisata. Muidugi eduga ja pagan teab kui suurt kasumit teenides. Linnuliha tootjad saidki oma koosa kätte.
Mis võiks olla kogu loo õppetund? Globaliseeruvas majandusruumis muutuvad tootemüügiga ja konkurentide materdamiseks mõeldud turundusvõtted üha salakavalamateks. Taolisi meedia abil algatatud hüsteeriaid — tootereklaame — võiks juba vabalt võrrelda poliitiliste ideoloogiate ja masside mõjutamise nippide ülekandmisega globaalsesse majandusruumi. Võrrelda näiteks natsismi ja kommunismiga.
Teise järeldusena tuleb tõdeda, et globaalne hullus võib ka meid tabada, ehkki erinevalt keskmisest eurooplasest on meil ometi veel mingi side loodusega olemas ja terve talupojamõistus säilinud. Või ei ole enam? Et selles viimases tuleb juba kahtlema hakata illustreeribki täiesti ebaterve juhtum Järve Selveriga.
