Ülle Toode: Religioon ja seksuaalsus

Itaalia ajakirja Focus kevadine eriväljaanne arutleb seksuaalsuse koha üle erinevates religioonides; esitatakse küsimus, miks näiteks on katoliku kirikus inimeste seksuaalkäitumine sageli sündsusetuks kuulutatud; tänapäeva teoloogide hinnangul on see aga vaid pühakirja väärkäsitlemine endisaegsete jutlustajate poolt.

Kas on õige väita, et religioon ja seksuaalsus ei sobi kokku, küsib ajakirja Focus religioonile pühendatud number. Kirjutises öeldakse, et eri religioonide tõekspidamised on siin väga erinevad, samas aga ka sama religiooni tõed ajaloo eri etappidel. Kindel on see, et kõigis religioonides on inimeste seksuaalkäitumine paigutatud märkimisväärselt tähtsale kohale.

Teoloogide väitel tuleks siin võrrelda erinevate uskude suhtumist abielueelsetesse ja abieluvälistesse suhetesse, rasestumisvastastesse vahenditesse ning homoseksuaalsusse. Siin võib välja tuua kaks poolust — ühel pool on katoliku kirik oma äärmiselt karmi seksuaalmoraaliga. Teisele poole jäävad aga jaapanlaste vana usund shintoism ning hiinlaste Kong Fuzi õpetus konfutsianism ja Laozi filosoofia taoism.

Ometi väidavad religiooniajaloolased, et enamus tänapäevaseid uske ei taha tunnistada inimkonnale looduse poolt määratud seksuaalkäitumist. Nii tekib küsimus kust ometi niisugune seksuaalfoobia pärineb? Huvitav on ka see, et näiteks Euroopale kõige enam mõju avaldanu katolitsistliku maailmakäsitluse loojad ise ei räägi seksuaalkäitumise põlgusest sõnagi.

Kui lugeda tähelepanelikult pühakirja, leiab Johannese evangeeliumis lõigu, kus Jeesus siiski seksuaalvahekorra ühel juhul hukka mõistab — tegu on abielurikkumisega.

“Kristuse elu ei viita mingile seksuaalse käitumise mudelile, mis võiks kristlastele eeskujuks olla,” ütleb Ühendriikide teoloog Floyd Wilson. Ta lisab, et ristiusu ajaloolise arengu käigus on moraalireegliteks saanud jutlustajate ja pühakirja sõnumi tõlgendajate endi tõekspidamised. ”Religiooni loojate algsetest seksuaalkäitumist puudutavatest moraalinormidest pole tänaseks kuigi palju järele jäänud.”

Religiooniajaloolaste sõnul hakati neid valetõlgendusi innukalt levitama umbes meie ajaarvamise esimesel sajandil. Samas võib siin näiteks tuua ka ühe XIV sajandi kuulsaima jutlustaja, Sienast pärit Bernardino, kes kuulutas, et abielul pole rõõmu ja naudinguga midagi ühist ning seksuaalvahekord on vaid kannatusterohke kogemus — nö ohverdus järelkasvu nimel. Niisugused tõekspidamised said Läänemaailmas tooniandvaks ning nende mõju ulatub teatud puhkudel kaasaegagi.

Ometi on siiski palju ka muutunud. Tänapäeval on nii katoliku kui õigeusu kirikus neitsilikkus küll hinnatud väärtus, kuid see pole nii tähtis kui varem. Homoseksuaalsussegi on hakatud suhtuma leebemalt. Samas ei peeta seksuaalvahekorda enam räpaseks kannatuseks, seda seostatakse pigem õnneliku abielu ja armastusega.

Teoloog Giorgio Nadali räägib aga, et mitte kusagil mujal maailmas ei ole võimalik inimeste seksuaalkäitumise ja religiooni vahel leida tugevamat sidet kui Indias — hinduismis. See väljendub kõige ilmekamalt Konaraki ja Khajuraho templite fassaadidel, kus mehed ja naised on kivisse raiutult kujutatud seksuaalvahekorras. Teoloog lisab, et need, kes ei suuda selle taga näha jumalikkust, võivad niisuguseid stseene pidada isegi pornograafilisteks.

Samas on oluline märkida, et see kõik ei viita aga mingilgi moel moraalitusele. Ka hindu-usuliste seksuaalne käitumine kui jumalik nähtus on reguleeritud karmide moraalinormidega, nn dharmaga. Religiooniajaloolane Mircea Eliade aga räägib, et paljud Idamaa usundid ei seosta seksuaalkäitumist sugugi mitte üksnes viljakusega. See on pigem inimestele jumala poolt antud võimalus jõuda lõpliku Tõeni, jõuda nö nirvaanasse — isiksuse ühtesulamiseni kõiksusega.

Nii polegi ime, et pooled kaasaja eurooplastest on kaugenenud iganenud moraalireeglitega ristiusust ning eelistavad uskuda omal moel oma jumalasse, saatusesse või kõiksusse.