Mart Helme: Kurjuse impeeriumi taassünd
Tegelikult ei tuleks meil rääkida mitte pronksmehest ja ammugi mitte sellest, mida meie valesti või õigesti teinud oleme. Rääkida tuleb hoopis Venemaast. Sellest, et Eesti taasiseseisvumise hetkest alates on Venemaa kasutanud meie vastu permanentset vale, laimu ja väljapressimise poliitikat.
Mäletate veel, mis juhtus, kui Eesti 1991. aastal iseseisvuse välja kuulutas ja Venemaa (mitte Nõukogude Liit) seda Boriss Jeltsini võimuambitsioonide teostamise huvides esimesena diplomaatiliselt tunnustas? Juhtus see, et seesama Venemaa hakkas meid kohe majanduslikult pitsitama, keeras kinni bensiinikraanid, külmutas Eesti Venemaal asunud raha-vara ning nõudis, et me tasuksime iseseisvumise hinnana osa Nõukogude Liidu välisvõlast.
Edasi keeldus ennast uhkelt „demokraatlikuks“ kuulutanud Venemaa üle andmast siinseid sõjaväebaase ja välja viimast juba kahekordselt okupatsioonivägedeks muutunud väeosi. Juba 1992. aastal sündis aga Venemaa neoimperialismi teejuht, mida me tunneme Karaganovi doktriini nime all ja mis kehtestas selged ning üksikasjalikud juhtnöörid selleks, kuidas torpedeerida N. Liidu varemetel tekkinud iseseisvate riikide tugevnemist ja hoida neid Venemaa mõjusfääris.
Hea küll. Nüüd oleme siis aastas 2007 ning kuulume Euroopa Liitu ja NATO-sse. Ja siis? Kas see on Venemaa survet meile vähendanud? Hoopiski mitte. Ja üksnes Venemaad mitte tundvad inimesed võivad naiivselt arvata, et see põhimõtteliselt Eesti-Vene suhteid muudab.
Ei muuda, ei saa muuta, sest nende suhete küsimus pole kunagi seisnenud Eestis ja siin toimuvas, vaid Venemaa sügavas ja muutumatus olemuses. See olemus on aga konstantselt julm, agressiivne ja laiutamistahteline. Täpselt niisugune, nagu see oli Ivan Groznõi, Peeter I ja Jossif Stalini ajal — kui markeerida vaid kõige odioossemaid tegelasi.
Siinkohal tuleb muide välja tuua üks moment, mida praeguse Venemaa arengut hinnates pole üldse osatud tähele panna. Nimelt et taas kurjuse impeeriumiks kehastuv nüüdis-Venemaa kujuneb lähiaastatel tõenäoliselt kordades hirmsamaks nähtuseks, kui oli tema eelkäija Nõukogude Liit. Seda ühel väga lihtsal põhjusel: Nõukogude Liit esindas vähemalt sõnades, teoorias heleroosat kommunistlikku utoopiat, mistõttu nii riik ise kui ka tema diplomaatilised ja eriteenistused pidid sundkorras püüdma jätta soliidsuse ja rahvusvahelise elu üldtunnustatud normide järgimise muljet.
Putini Venemaal seda probleemi enam pole. Uus Venemaa impeerium on defineeritult liberaalne, mis tähendab, et see juhindub kõiges ja kõikjal otsesest, käegakatsutavast kasust. Olgu viimane siis majanduslik või poliitiline. Ja sel pinnal näemegi praegu kasvamas monstrumit, millega demokraatlik maailm oma ajaloos veel kunagi pole kokku puutunud. See monstrum korrastab aastal 2008, kui presidendivalimised mööda saavad, taas oma praegu pisut segaduses ning omavahel rivaalitsevad read, ning siis me alles näeme, missugune kimäär Kremli tornide varjust välja roomab.
Selle kimääri igapäevaseks poliitikaks saab jõhker ähvardamine, alatu väljapressimine, vajalike inimeste ülesostmine ja poliitiliselt motiveeritud inimröövid ning mõrvad. Ning seda mitte üksnes Venemaal, vaid ka teistes riikides. Ei lähe paari aastatki, kui Venemaa näol on tegemist kõige räigema terroristlikuma režiimiga maailmas, terrori suureksportööriga, mille kõrval igasugused Hamasid ja al-Qaidad kahvatuvad.
Selle poliitika kontuurid on näha juba praegu, kuid see on alles algus. Lõppude lõpuks veendub Moskva ju iga päev selles, kui efektiivne relv lääne ärahellitatud demokraatiate vastu on terrorism. Pealegi on Venemaal oma terrorivõrgustike aktiviseerimiseks ja eesmärkide saavutamiseks trump, mida pole kellelgi teisel — ülemaailmne vene maffia, mille seosed vene eriteenistustega on üldtuntud. Just eriteenistuslik oligarhia Venemaad praegu aga juhibki.
Seega: Eesti ainus viga pronksmehega seoses on olnud see, et me seda kohe pärast möödunud aasta 9. mai venelaste-poolseid (sic!) provokatsioone jõuliselt ära ei koristanud. Venemaaga seoses seisneb meie viga aga selles, et oleme orjalikult koogutanud ja noogutanud, kui sakslased ja teised on rääkinud Venemaale demokratiseerumiseks aja andmisest ja Venemaa vältimatust integreerimisest Euroopaga.
Venemaa on seda aega kasutanud loodetule vastupidise saavutamiseks, taassündinud kurjuse impeeriumi edasine integreerimine Euroopaga Saksa-Soome-Prantsuse mudeli kohaselt viib aga vältimatu vaenu ja lõhenemiseni Euroopas. Selle märgid on ilmsed juba praegu. Venemaal tervitatakse nimetatud tendentse aga loomulikult ovatsioonidega.
Mida siis teha? Venemaale, mis on tegelikult nõrk, tuleb peale suruda uus, talle üle jõu käiv majanduslik võistlus, võidurelvastumine ja ideoloogiline sõda. Selle tulemusena variseb demograafiliselt niigi kollapsi äärel olev Venemaa kokku. Edasi tuleb impeeriumi varemeil aidata sündida väikerahvaste rahvusriikidel ning erineva geopoliitilise ja geograafilis-majandusliku orientatsiooniga demokraatlikel Vene riikidel. Üksnes Venemaa kollaps ja sihikindel lammutamine vabastavad maailma kimäärist, mille Ronald Reagan ristis kurjuse impeeriumiks ja mis oma lähiaastate arengus ähvardab korvamatu kahjuga euroatlantilist ühiskonda.
