Aapo Ilves: Sööge essu!

Vanal ja hallil söödi liha hooajaliselt ja siis, kui teda oli, või kasutati pigem maitseainena elik selleks, et tibake vajalikke happeid, vitamiine ja muid tähtsaid ja jõudu andvaid aineid ihhu saada.

Loomsel osal toidust olid jalad, tiivad või uimed, ja need jäsemed oskasid koka eest kiiresti pageda. Peamiselt defitsiidist olenevalt oli liha-kala pigem vürtsiks teravilja ja metsajuurikate kõrvale. Meie pole vanal hallil ajal elanud. Mida me siis sööme?

Üks väheseid toredaid asju, mis meile koos euroliiduga peale üsna prantsusmaise talve saabus, on komme toidusarnasele plögale tema tegelik või vähemalt näiliseltki tegelik koostis peale kirjutada. Tarbimispühaduse ajupesu viib kurnajate õnneks peatselt eesti peredest lugemisoskuse ära, aga kuni see veel natukenegi alles ja olemas on, soovitan ajakurjanduse kõrval süveneda ka sellesse imetabasesse lektüüri, mida saab leida neilt värvilistelt esemetelt, mida meile söögihallides säästvalt pähe ja kõhtu määritakse.

Kiri on muidugi üliväike ja sisu hägune, aga see-eest imetabane ja kummastav. Eelistame eestimaist, kuigi suurem osa „kodumaisest“ toidust viib mammona tegelikult kaugele ära, sest parempoolsusel ei ole rahvust, aga teada on, et pole siinmail ei erilisi maisi- ega sojapõlde, naatriumglutamaadimaardlatest rääkimata. Proovisin ükspäev olla iseteadev ja põhimõtteline ning osta saastahallist sojavaba valmistoitu. Olin just lugenud eesti radikaalseimat ja sõltumatumat kuukirja ning saanud kinnitust, et seesinane sojanimeline umbrohi kasvatub nutikate kemikaalide ning geenipilastuste toel põhiliselt Lõuna-Ameerikas, ja seda põliselanike getodesse surumise arvelt, ega tahtnud välismaiste Kruudade mammonat oma soolikate najal nuumata. Kas mu ettevõtmist saatis edu? Vastus on ei — see kukkus haledalt läbi.

Nüüd aktiveerub kohe see osa lugejaist, kes teab täpselt, et osta tuleb porgandit, kapsast, kaali ja sinki ning endale ise supp valmis keeta. Olen nõus. Aga. Needsamad saastamarketi juurikad on endale kasvamise aegu putukate peletamiseks selga saanud sellist sodi, mille kõrval joodikuvirts on ambra. Ja ka kilesingi sisse on osatud ning vajalikuks peetud süstida aineid, mida ei võtaks suu sisse isegi ükski enesest mittelugupidav lehm või siga. Peaasi, et nad keskmise idioodi (loe — tavalise poeskäija elik inimese) jaoks roosad välja näeksid. Masendav.

Äh, mis seal’s ikka, sööge essu. Mis mul endalgi üle jääb. Pole mul aega, oskusi ega viitsimist peenart teha — see komme on eestlastelt viimatise 15 aastaga edukalt välja aretatud — ega kärss- või sarvlooma pidada. Tuleb hädaga jätta manuaal läbi lugemata ning otsustada pildi järgi — kui on ilus siga või kalkun (mitu kalkunifarmi Eestis on?), siis klots korvi ja imema.

Toit on laual, nämm-nämm. Nagu maitseb küll, aga samas kripeldab. Miks kulub hiljem kempsupoti küürimisele vähemalt sama palju aega kui roojamisele? Pöördun südamevärinal pisikirjaliku sisukorra juurde tagasi. Maitse- ja lõhnatugevdaja. Mis asjad? Okei, ilmselt sestap hiljem haisebki. Nii. Sojavalk. Kurask, mis pagana asi see soja on? Pole maasikal käies sellise taime otsa sattunud.

Ja noh, valk. Lõhnab selle järele, et millestki on transpordikuludele mõeldes nii-öelda peaaegu seeduv osa välja keedetud, nagu jaapanlaste Nokia surimi puhul, kus kalast on eemaldatud kõik elav ehk riknev peale purustatud rupskite ja lõhna. Järelejäänust pätsitakse lõhe, krabi vms -maitselisi junne, mida kutsutakse makraks või kalapulkadeks ja mis meeldivad väga lastele, kuna emad ei oska muud „valmistada“. Mugav, lihtne ja surrogaatne. Loeme edasi: maisitärklis. Maiade leivaema, Hruštšovi unistus. Ohh…

Ja siis leiame koostise põhiosa — jahvatatud kanajalad ja -suled ning muu koeratoit. Mehaaniliselt konditustatud kanalihamassi nime all. Head isu! Kogu meie ja samuti kanade igapäevane mürk jõuab teadupärast luudesse ja sinna ta jääb. Kunagi tehti kontidest liimi ja liimiga liimiti asju kokku. Toolijalgu toolipõhja külge, tapeeti seina. Või tehti seda viimatist hoopis kliistriga? Noh, kliistrit saab ilmselt maisist ja sojast keeta nii, et vähe pole. Müredaks läinud lehmapiimastki on iidamast-aadamast saati kleepainet ja värvi tehtud, sest toiduga ei mängita.

Tänapäeval on asjad pöördunud ja majatarvete turgu valitseb naftakeemia. Kapitalism ei maga ning konkurentsist välja langenud ehitusmaterjalid kujundavad meie igapäevast toidulauda ja osalevad võidujooksus „viime selle värdja, kes meid tarnib, viie rikkama mehe hulka Euroopas (Ameerikas, maailmas)“. Ma ei näe võimalust, et meie soolikad ja ehk ka hing saaks sopaga vähem määritud kui sile kempsupott. Võib-olla peaks puhastusharja ka mujale suskama, mitte ainult paraskisse?

Eks me kõik ole kuulnud linnalegende sellest, et säilitusainetest pungil laibad ei lagune ja varsti hakkavad kalmistud puhastest ja ilusatest muumiatest üle ääre ajama. Ärge arvake, et ma muretsen, mis teie plastmasseerunud rümpadest pärast surma saab. Peatselt lihtsalt on nii, et teemuhk, mida kutsutakse lamavaks politseinikuks, ongi lamav politseinik, ja igased Sõõrumaad uhkeldavad kätest kinni hoidvatest sugulastest moodustuva aiaga. Arvata võib, et pankadel on hea meel, kui kadunuke saab laenukoormat ka postuumselt edasi kanda, ja kui see lõpuks koertepissipostina ära on makstud, saab temast ehk patareitäie energiatki välja põletada. Selles suhtes on tee õige.

Sööge essu, kaaskannatajad! Teile ju maitseb, ja teist võimalust ei ole.