Toomas Kümmel: Nädalalõpp arestikambris
Loo aleviku nuhtluseks on õhtuti poe ette kogunevad teismeliste kambad, kes räuskavad ja lällavad, õllepurgid käes. See laupäev oli kevadise soojusega sellist seltskonda eriti rohkel arvul kohale meelitanud. Joomased nolgid olid tavalisest rohkem väge täis. Võite vaid ette kujutada, missuguse tundega pidid inimesed 20-30-pealise noortekamba vahelt poodi minema.
Sellise kamba korralekutsumine võib ohtlik olla. Peast käisid siiski läbi kõlava tähendusega mõtted, mille nimeks „kodanikukohus” ja „kodanikuühiskond”. Lõppude lõpuks peab keegi ka selliseid nokastunud nolke korrale kutsuma, et nende ülbust kas või natukenegi kõikuma lüüa. Kui olin juhtinud kamba tähelepanu vajadusele vaiksemaks võtta ja teisi Loo inimesi mitte häirida, oli reaktsioon muidugi prognoositav. Molli just ei saanud ja kaalikas jäi ka seekord terveks, aga ebameeldivad kraaksatusi minu isikus leitud vanamehe kohta tuli muidugi robinal paljudest suudest. Ehkki abikaasa lastega keelitas ära tulema, ärritas asi ikkagi. Pealegi lasksin end just Jõelähtme volikogusse valida, nii et mul on justkui ka kohus kaaskodanike eest välja astuda.
Poe lähedal elab hea kolleeg volikogust, kelle hilisele tunnile vaatamata appi kutsusin. Suured tänud talle, sest ta tuli kiiresti kohale. Saatsin abikaasa ja lapsed igaks juhuks ära koju. Jõelähtme vald peab aastast aastasse üleval maksumaksja rahakoti jaoks kallist korrakaitsepatrulli. Kolleeg püüdis visalt neile helistada, aga see jäi tulemuseta. Ja pole seda patrulli seal Loo poe juures küll kunagi näinud, kui kaagid jälle pundikesi koos lärmavad.
Edasi otsustasin abi paluda Eesti Vabariigi politseilt, kust veel? Kohe esimese kõne ajal oli selge, et ega neile see mõte kohale sõita üldse ei meeldi. Aga olen selline visa hing ja ei jätnud jonni. Minu visadus ärritas politseid ilmselgelt. Paaril korral sain politseist vastuseks kentsaka küsimuse:”Kas on eluohtlik olukord?” Kallid inimesed, mida küll sellise küsimuse peale kosta? Kes oskaks nokastanud nolkidega kraageldes adekvaatselt hinnata olukorra võimaliku ohtlikuse astet, pealegi võib olukord kiiresti muutuda.
Pärast mitut visa helistamist möödus umbes tund, kui Loo alevisse sõitis sisse vilkuritega politseiauto. Aga mitte poe juurde! Tiirutas kooli juures ja postkontori ees inimtühjades paikades. Tõttasime olukorda veidi eemalt jälgides kolleegiga kohale, kui ootamatult helistati politseist ja paluti mul minna politseiauto juurde. Lõpuks olid korravalvurid peatunud poe ees, kus nolkide hõrenenud ridadele vaatamata neid ikka veel ringi kakerdas. Kaks Ida-Harju osakonna politseinikku, vanemkonstaabel Leonhard Põder ja konstaabel Igor Ponomarenko jäid nõjatuma oma autole ja vaatasid flegmaatiliselt asja pealt. Jõudsin nende nimed tegelikult hiljem nende rinnasiltidelt paberile kirjutada. Pidasin veel vajalikuks kohale jäänud nolkidega seletama minna, mispeale mind, „värdjat”, selle inimese tollesse kehaosasse saadeti, mida ma siinkohal välja kirjutada häbenen. Ja kiiresti andsid politseinikud mulle olukorrakohta hinnangu — noored on kained ja rahumeelsed, mina läksin neid purjus peaga provotseerima…
Enne kui jõudsin saadud šokeerivast teabest toibuda, istusin juba politseinike autosse, sest mul paluti kaasa tulla! Ei jõudnud isegi mõelda milleks, miks ja kuhu. Ka politseinikud ei suvatsenud sõidusihti avalikustada. Püüdsin veel kord energiliselt Lool kujunenud olukorda selgitada. Täiesti asjatult. Ühel hetkel katkestas aga vanemkonstaabel Leonhard Põder minu seletused veelgi šokeerivama teatega: ”Meil on kõrgematest instantsidest korraldus just teiega tegeleda!” Korraga sain aru, et politseinikud olid tulnud Loole mind otsima ja nolkidest oli neil „poogen”. Ja mina, loll, tormasin ise pea ees politseiautosse. Aga ausõna, no ei tule selle peale, et iseseisvuse taastamise 16. aastal peaks käituma, nagu Leedu ajaleht Respublika 1990. aastate alguses ühe oma rubriigi pealkirjastas — „Hoidu politsei eest!” Ikkagi juba kuidagi harjunud, et politsei on kodaniku abimees ja kaitsja.
Reisisihiks osutus Kallavere haigla, kus mulle otsustati teha ekspertiis. Valgetes kitlites tädid tahtsid mõõta mu vererõhku ja mingisse torusse puhuma panna. Vaatamata sellele, et asi oli kuidagi väga kahtlaseks pööranud, tulin seaduskuuleka kodanikuna neile vastumeelselt vastu. Ehkki jäi arusaamatuks, mis pagana pärast on mind ekspertiisi vaja tirida. Pealegi polnud ma absoluutselt varjanud, et käisin soolaleival ja seal joodi laupäeva pärastlõunal veini. Kui ma pühapäeva hommikul lõpuks „joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise akti” lugesin, kattus minu otsaesine higiga. Jumal tänatud, et ei olnud sellele alla kirjutanud. Muu hulgas saab sealt lugeda:
„Uuritava välimus ja käitumine (riietus, vigastused) — puhtad.
Teadvus (orienteerumine oma isikus, ajas, kohas, situatsioonis) — selge.
Mälu viimase 3 tunni kohta — hästi.
Artikulatsioon — väga jutukas.
Rombergi asend — kindel.
Kand-varvas kõnd sirgjoonel — kindel.
Sõrme-nina katse — kindel.
Täpsemad liigutused — ebakindel.” Jne.
Kuidas see kõik minu peal välja selgitati, jääbki mulle saladuseks. Ja siis puänt: ”Oma sõnade järgi tarvitas viimati 300,0 gr……” (järgneb mingi loetamatu kritseldus) Mitte midagi säärast mult muidugi ei küsitud ja sellest juttu ei olnud. Ütlesin vaid seda, et olin käinud soolaleival ja joonud veini. Ekspertiis tuvastas mul keskmise alkohoolse joobe. Vaat nii ajasid politseinikud ja nende head tuttavad valged kitlid asju. Õnneks tuli ekspertiisi kaasa ka minu kolleeg volikogust.
Edasi järgnes sõit Maardu politseijaoskonda. Ära võeti püksirihm, rahakott koos raha ja pangakaartidega, sigaretid, märkmik ja muud nipet-näpet. Aga saapad koos paeltega lubati siiski jalga jätta, enne kui kongiuks mu selja taga kinni lajatas. Kong nagu kong ikka — roheliseks värvitud seinad, peldikuauk nurgas, puunari, pisike aken lae all ja muidugi kongis enne meid viibinute seinale kraabitud mõtted ja autogrammid. Lisaks läppunud soe õhk.
Narile oli visatud ka joogipudel, aga mina sellest küll juua ei julenud. Aeg-ajalt tuli teistesse kongidesse uusi kliente, kellelgi vedasid närvid alt ja algas metsik prõmmimine vastu kongiust. Seepeale kostis koridorist spetsiifiline naishääl: ”Kurat, mida te, raisk, lõhute, istuge ja olge vakka!” Arutasime kongikaaslasega, kui vanale või noorele naisterahvale võiks see hääl kuuluda ning missugused võiksid olla tema lapsed. Kongis oli kaaslaseks üks habetunud heatahtliku loomuga sell, kes ei saanud kuidagi aru, kuidas ta Koselt Maardusse sattus. Puust naril jätkus ruumi meile mõlemale. Aga sell norskas nii meeletult, et vahepeal tuli teda nügida ja küsida, ega ta kunagi Guinnessi rekordite raamatule orskamise kohta avaldust teinud ei ole. Sell ei saanud aru, miks ma olen kaine ja miks ma seal üldse olen. Algul järeldas, et ju ma siis olen mingi vingem rets. Õnneks saime hommikul pisut juttu puhuda. Kuna und ei tulnud, oli alles kambris aega tõsisemalt pööraste sündmuste üle järele mõelda.
Sell sai kambrist minema paar tundi enne mind, ju ta ei olnud nii ohtlik kurjategija kui mina. Lahkudes selgus, et ta oli mälukas tabatud autoroolist. Nii ta siis Koselt Maardusse sattuski. Sain lõpuks natuke magada. Kui minu vabanemise kord kätte jõudis, käituti igati korrektselt. Ma isegi ütleksin, et neil oli võib-olla veidi piinlik. Nägin ka mulle koostatud väärteoprotokolli:
„ALKOHOLIJOOBES VIIBIS AVALIKUS KOHAS LOO KAUPLUSE JUURES PROVOTSEERIDES KAASKODANIKKE; MILLEGA SOORITAS VÄÄRTEO AVALIKU KORRA S.O. ÜHISKONNA POOLT OMAKS VÕETUD HEADE KOMMETE JA TAVADE NING MORAALI VASTU.”
Kirjaviis muutmata. Kirjutasin omakäeliselt sinna protokolli juurde: ”Protokollis kirja pandu on kõik vale ja väljamõeldis.” Lisaks kirjutasin seletuskirja, kuidas asjad minu meelest olid. Sain tagasi oma asjad, andsin allkirja ja olingi vaba mees. Vahetult enne lahkumist küsisin ühelt politseinikult, kuidas jäi eelmisel õhtul toimunud jalgpallilahing Eesti-Venemaa. „2:0 Venemaale,” vastas ta kiretult.
Moskva patriarhaadi Maardu kiriku kellad helisesid kaunilt ja pikalt.
