Kati Murutar: Mida teha Savisaarega?
Temalt ei kuule ju vastust ei meedia, Ansip ega ammugi mitte ükski lihtsurelik tavakodanik. Ma ei tea, kui suur salavõim Ninasarvikul tegelikult on. Igatahes neljanda võimuna mõjukas žurnalismus on tema ees relvitu. Riik temalt kas või näilist lojaalsust ja allumist ei saavuta. Tavakodanikega võrreldes on see irdbojaar aga otsekui teiselt planeedilt. Tallinna volikogu, kellele ta peaks aru andma, lepib vastamise tunni veeremisega maikuu viimasele päevale, mil viisakad inimesed ei saa sünnipäevalapsest suli ju väga pigistada ega kägistada.
Kui laps valetab ja huligaanitseb, siis pannakse ta nurka, jäetakse ilma kommita ja telekavaatamise õiguseta. Mõnes peres antakse igatahes ka kolakas — et laps inimeseks kasvaks, et ta ühiselulistest reeglitest kinni peaks ning endale ja teistele ohtlik ei oleks. See kolakareegel kehtib ka täiskasvanute kohta, kes valetavad, hakkavad ühiselukorraldusele vastu, ahnitsevad ja teevad teistele tahtlikult paha.
Kui täiskasvanu teeb nimetatud avalikkusele ohtlikke tegusid, siis on tema nimetamiseks sellised terminid nagu riigireetur, rahvavaenlane, ühiskonnale ohtlik ja kodanikuallumatu. Ja kuivõrd tegemist on eriti ohtliku, korraga paljusid inimesi kahjustava tegevusega, käib nende terminite juurde paragrahv. Paragrahv määrab täiskasvanule karistuse. Reeglina on selleks vangipanek ja hiljem tervel real ametikohtadel töötamise keeld.
Kui kes tahes meist teistest hüüaks miitingul või lihtsalt niisama tänaval riigivastaseid ja ühiskondlikult ohtlikke üleskutseid ja lausungeid, tehtaks meid pikema jutuga kahjutuks. Meid arreteeritaks. Savisaar võib kodanikuallumatusele kutsuvaid, valelikke rahvusreetlikke üleskutseid massimeedias suisa käskudeks vormida — ja ei midagi. Ka selle peale ei midagi, et www.mahasavisaar.ee kogus umbes 100 000 häält. Peale nende on kindlalt olemas veel suurem hulk Savisaare vastaseid, kes seda ei hääletanud. On sügavalt vastu ja tülgastuses, aga jätsid hääletamata. Kes lootis, et küllap va mogul sääraste avalikult riigivastaste trikkide eest nagunii maha võetakse ja puuri pannakse. Kes oli juba enne kaotanud usu rahva häälesse meie riigis.
Minu teismelised lapsed hääletasid. Mina mitte — sest uskusin, et nagunii läheb maha ja luku taha. Mu sõbrad-tuttavad paljud uskusid samuti ega hakanud netimüra juurde tekitama. Aga veel enam sõpru-tuttavaid jättis hääletamata sellepärast, et nad ei uskunud, et sellest kasu on. Mina ei tunne isiklikult kedagi, kes oleks „Savisaare oma”. Aga isegi kui me ka kõik oleksime hääle andnud, poleks ka see ju midagi muutnud. Miks eestlaste hääl mitte midagi ei maksa?
Hea küll, et Eurovisioonil saime oma soliidse ja elegantse, professionaalse ja süvataustalise sooritusega järjekordselt suhu, kuigi 75 000 eestlast hääletas selle (sobimatult hetero ja igas mõttes kõlbmatult normaalse) laulu Helsingisse. Vikerkaarevärvilisel balkani pillerkaaril ongi tabamatu maitse ja ülekarjumatu taust. Serbia lesbikunn oma pundiga, mis nägi välja nagu lesbiliste välimääraja, seadis selles mõttes õigluse võidule, et muidu homoliikumises alati tooni andvate geide paraadi võitis lõpuks ometi lesbi. Meesnaine võitis karja naismehi. Lisaks veel äsjasündinud rahvusriigi liigutav võit. Ja nagu — kindlasti kihvt ja vaimukas, karismaatiline ja nupukas — raudlesbi oma sõbrannadega koos möirgas: taevas teab. Taevas teab, miks ta nii suure osa inimesi omasooiharaks loob. Taevas teab, miks nii suur osa homosid on avalik-võimukalt edukad, nii et vallutavad teatud eluvaldkonnad. Taevas teab, et mina pole kaugeltki mitte homofoob, vaid seda inimkonna osa südamest toetav tolerant, ainult et heteromaailmale paluks ka veel mingeid šansse. Ükskõik, milline pala läinuks Eestit esindama — poolfinaalist edasi ei pääsenuks ei Laura, Koit ega poistekooslused. Balti heterote finaalipääsu usub veel vaid Priit Pullerits — kellel takistab tegelikkust nägemast vastastikune vaen Juhan Paadamiga.
Miks ma räägin Eurovisioonist Savisaare teemaga kõrvuti? Sest Eestis elavad slaavlased ja nende kumiir Eedik tunduvad olevat ühtede ja samade niitide küljes — need salapärased ja jõhkrad niidid näitavad oma võimu kas või Eestilt Venemaa ja Ukraina eurofarsile maksimumhääli telefonihääletades. Taevas teab, et meie, kes me ei vihka, näeme ja mõistame, mis toimub. On jah riivav, kui seal meie rahvuslikku valikut ei tunnustata. Aga see pole eluoluliselt ohtlik. Edgar Savisaar ja tema püsimine pumba juures on ohtlik. Ohtlik sellega, kuidas ta ärevail päevil meie lapsi tänavale meelitas. Ohtlik, sest näitas eeskuju — riigi otsustele ja hinnangutele vastupidise kuulutamine pole karistatav. Ohtlik sellega, et süüdistas meie valitsust inimõiguste rikkumises, kui tegelikult ohjeldati purjus pätte ja palgalisi provokaatoreid vapustavalt pehmete võtetega. Ohtlik hirmu tekitaja — selle taga, et tal lubatakse sedasi vastu töötada ja ässitada, Vene duuma tagurlikemate kujudega sahkerdada ja selle ümber vassida, kardetakse paratamatult olevat mingeid nii vääramatuid jõude, et peetakse paremaks mitte torkida.
Mina olin 27. aprilli sündmusteni seda meelt, et ka sõjardikujulist skulptuuri on parem mitte puutuda. Õige tundus Lennart Meri soovitud ja soovitatud idee — kinnitada monumendi paetiibade külge tahvlid kõigi sõdade ja neis hukkunud inimeste loeteluga Eestimaa pinnal. Olnuks väärikas ja väekas tegu. Pronkskujuga kaklemine on rumal ja väiklane harrastus, mis põhjustab ajaloo tõlgendamises ja skulptuuridesse suhtumises haiglasi nihkeid. Väiklaseks väänatud eestlased võivad kippuda sõdima ka Kopenhaageni merineitsi ja Brüsseli pissiva poisiga. Piltlikult öeldes.
Skulptuuri ümber jamamine on algusest peale üks populistlik aps. Ansip korjas sellega oma hääled ühelt poolt, Savisaar teiselt poolt. Ent nüüd muidugi oli Ansipi valitsusel vaja ka lubadus täita. Ja antud juhul oli see juba riiklik akt. Igas halvas on midagi head. Nägime ära, et rahu ja sõprus meie riigis oli näiline. Mädapaise oli vaja kunagi lõhata niikuinii. Tänavatele valgunud mäda näitas, millise suuruse ja kujuga on Venemaa mõjujõud. Milline on teiste riikide ja nende ühenduste suhtumine ja tegevus. Missugune on isamaatute-rahvusetute magalarajoonide noorte tegevusetu-mõttetu valmidus esimese ajendi peale laamendama tormata. Ning muu hulgas saime teada ka, milline on kaitseliidu tegelik koht ja tähendus Eesti omariikluse ja kodurahu kaitsel.
Meie pereisa valvas kaitseliidu ohvitserina koos relvavendadega mitu nädalat Tartut. Mina ja teised emad hoidsime sel ajal noori kodus ning manitsesime neid vagusi püsima, mitte käituma nii, nagu lootis Notšnoi Pazor. Emad püüdsid vastata noorte küsimustele. Kui Savisaarelt kostis üleskutse, et me peame nüüd tegutsema hakkama, küsisid noored: kes on need meie ja kuidas me peame tegutsema hakkama. Meie tutvuskonna hilisteismelised mõtlesid ise välja kaudse vastuse sellele otsesele küsimusele: Tallinnas on tekkinud riigiseadustele allumatu Edgargorod, kus viljeletav Eedik-diktatuur tahabki, et eestlaste lapsed paiskuksid tänavale kaklema, siis valatava noore vere hinnaga kuulutataks välja eriolukord ning Eedik saaks igatsetud pukki.
Kui Eedik kippus kaitsma isamaatute pättide inimõigusi, vastasid noored ise ka oma küsimusele, mis haige jama see nüüd on: libe kahe tooli vahel istumine nagu euroliitumise vastu vähkremine. Et saaks mõlemal juhul suurustada: ma ju ütlesin. Samal ajal, kui meie peame oma maksudest laekuva raha eest kroonusupil arreteeritud palgalisi provokaatoreid ja lihtsalt pätte, on temal vaja üleinimlikult soliidselt ja professionaalselt toiminud politseid sõimata. Ja kenad kodanlased ei saa sellise eeskuju tõttu oma lapsigi sigaduste eest nurka panna, ilma et need inimõigustest ja võimupiiride ületamisest siutsuma hakkaksid.
Hea küll, et Savisaare-vastane virtuaalmeeleavaldus mattus uuemate uudiste ja küberrünnakute alla. Aga ebameeldivalt sund-tuttav ninahääl, mis tänini vassib ja keerutab vene tagurlas-bojaaridega kohtumise, sebimise ja sobimise ümber, demoraliseerib sügavalt meie riiki. Lubatud valetamise kõrgem pilotaaž õõnestab meie kodudes pedagoogika eetilisi aluseid. Vanemad lapsed küsivad, kas see praegu põimiv tüüp on sama, kellel oli lindiskandaal, kas tema tekitas kunstliku toidudefitsiidi, mille põhjustatud talongisüsteem tagas talle võimu, kas tema sahkerdas kinnisvaraga, kas… Tema jah, vastan noortele. Aga mida ma ütlen riigi kohta, mis niisuguse tegelinski suhtes võimetu on?
Lugupeetud minister Lang, armas teekaaslane Rein, kas Eestis on asjaajamised ja käsuliinid, õigus ja õiglus tõepoolest nii totaalselt jokk, et riigil pole juba aastaid kõiki võimalikke seadusi rikkunud mehikese vastu mitte mingit jõudu? Ei saagi ei maha võtta ega vangi panna, kahjutuks teha ega kõigi nende pumpade juurest kõrvaldada, mida ta alati seadusevastaselt ülbitsedes painanud on?
Või on riigile igatist allumatust avaldanud õõnestaja vabaduses ja võimul hoidmine taotluslik? Äkki ongi tema funktsioon olla edumeelsetele kontrastiks, positiivsetele taustaks? Ehk ongi tal rahvusriigi arengu käigus ilmnevate käärimiste lakmuse ja katalüsaatori räpane roll? Valitsus lasebki tal meelega ja kahjurõõmsalt veel ja veel taaka ja karmavõlga koguda? Ongi taotluslik näidata teda hoiatava eeskujuna?
Minister ja inimene Rein Lang, aita meil oma lastele vastata, kui laiaks venivad eetilised taluvuspiirid enne, kui (oletatava) ventiili funktsioon loetakse täidetuks ja tema ajaloolisi… ee… teeneid ei vajata rohkem.
