Jelena Tamberg: Rahvusluse paradoksid
Sotsioloogid oskavad öelda, et igas normaalses ühiskonnas on ligi 13% rahvuslasi, Eestis on neid ligi 20% (praegusel ajal tundub vahel, et rohkemgi). Vaevalt aga kaoks koos venelastega Eesti riigist vaesus ja ebavõrdsus, nagu sooviksid rahvuslased — vaevalt oleksime siis kõik rikkad ja terved, vaprad ja ilusad.
Praegu on kuulda väga võimsaid üleskutseid Eesti riigi kaitseks ja vaenlasega võitlemiseks. Jüri Toomepuu kuulutab sisevaenlasteks peaaegu kõik kohalikud venelased: “…endistest okupantidest ja nende järeltulijatest koosnev viies kolonn ning 20 000 punaarmeelast ja 2000 julgeolekuagenti”. Peale selle tegutsevad “vaenlase agendid kõikides Eesti riigi struktuurides”, “loomulikult on nii siseministeeriumi kui ka kaitseministeeriumi ametnike seas välisluure esindajaid” ja “kaitsepolitseid kontrollib keegi, keda kontrollib meie vaenlane”. Vaenlaste nimekirja võib jätkata.
Ja sellegipoolest on Toomepuu kindel, et Eestil on võimalik end kaitsta kõikide nende lugematute sise- ja välisvaenlaste eest: selleks on võimeline vabatahtlikest koosnev kaitseliit. Ei tea ainult, palju siis neid kaitseliitlasi kokku saab, kui suurem osa Eesti elanikke on kas vaenlased, vaenlaste agendid või vaenlaste poolt ära ostetud.
Jüri Toomepuu osutab veel meie liitlastele, kuid tema noorem võitluskaaslane Martin Helme teeb ettepaneku eesti keele kaitsmise nimel “kaabut kergitades” lahkuda Euroopa Nõukogust ja OSCE-st kui vaenulikest organisatsioonidest. No lahkume siis.
Ent pole välistatud, et näiteks Euroopa Liit pöörab meile ise selja: ütles ju Saksa välisminister Eestis visiidil olles, et Eesti hakkab euroliitu segama Venemaaga suhtlemisel ja suurriigid võivad hakata ajama iseseisvat Vene-poliitikat — ilma Eestiga arvestamata. Ning kui ka NATO on huvitatud suhetest Venemaaga, siis lahkume sealt ka? Ja hakkame ennast ise kaitsma, nagu pakub Toomepuu.
Toomepuu käib välja totaalkaitsesüstemi idee. Superidee. Lähme metsa elama, hakkame tulistamist õppima, rivilaule laulma ja hernesuppi sööma (kui ei ole herneid, sööme kartulikoori — mäletate, seda me ju tahtsime 15 aastat tagasi). Sellised ideed meenutavad mulle kohe vanu häid nõukogude aegu.
Siis pidid ka kõik patrioodid olema ja rivis käima. Meil oli kooli pööningul tiir ja keskkoolis käisid kõik seal vintovkadest tulistamas. Tüdrukud tihtilugu ei osanud ja ei tahtnud õppida ka, siis tulid poisid appi ja tulistasid võõraste märklaudade pihta, et tüdrukud arvestuse kätte saaksid. Kõik see oli väga tõsine. Ja ülikoolis oli sõjakateeder ülitähtis. Üks tuttav poiss-filoloog eksmatrikuleeriti viimaselt kursuselt, sest tal oli selle kateedriga mingi pahandus.
Ma olen käinud Albaanias. Väike ja uhke maa keerulise ajalooga. Neil olid ka ümberringi puha vaenlased. Nemad ehitasid punkreid — igale kodanikule või perele või kollektiivile oli ette nähtud omaette punker. Siis, kui see kaitsevalmis riik otsad andis, jäid teda meenutama tuhanded punkrid igal pool — põldudel ja aasadel, mägedes ja metsades. Räägitakse, et noored kasutavad neid nüüd seksimiseks.
Ja arsenalis ootas iga kodanikku nimeline tulirelv — ikka riigi kaitsmiseks. Mõelge, kui hea oli neil pärast, kui see uhke riik olemast lakkas, neid relvi üksteise vastu kasutada kodusõjas. Kodusõja lõppedes avastasid albaanlased, et nad on üles kasvatanud lapsed, kes oskavad ainult sõdida — metsikud, nagu hundikutsikad. Kas me seda tahame?
Rahvuslased tõstavad praegu pead paljudes riikides. Pole minu asi selle põhjusi uurida. Aga naljakas on see, et seesama, mis toimub Eestis, toimub ka meie naaberriigis Venemaal. Toomepuul, kes nimetab Vene riiki ainukeseks, kuid äärmiselt ohtlikuks Eesti Vabariigi välisvaenlaseks, on Vene rahvuslastega ühist palju rohkem kui erinevat.
Venemaal sõditakse ka puhta vere ja oma keele nimel. Seal on ka väga palju neid, kes peavad venelasi paremateks kui muulased, ja neid, kes õpetavad noortele marssimist ja rahvuslikku uhkust, patriotismi ja Vene ajalugu. Muide, needsamad kurikuulsad našilased on ju ka rahvuspatrioodid. Nemad pidasid just Seligeri järve ääres suurejoonelist foorumit, millest võttis osa ligi 10 000 Naši komissari. (Pärast tulevad nad jälle Tõnismäele seisma.)
Eesti marurahvuslased ja rahvuspatrioodid peaksid ühinema Vene omadega. Eesti patriootidel oleks venelastelt väga palju õppida, Venemaal on selles osas suurt edu saavutatud: seal on mitu suurt rahvuslaste ühendust, mis võitlevad väga aktiivselt teiste rahvaste esindajatega.
Kõik rahvuslased räägivad ühte juttu, neil on kõigil üks idee — ühed rahvad on paremad kui teised; eestlased on paremad kui venelased ja venelased on üleüldse kõige paremad. Ei kujuta ainult ette seda riiki, kus taolised ideed täiel määral realiseeruda saaksid ja mis ei lõpetaks nii, nagu lõpetas üks suur maailmavallutaja XX sajandi keskpaiku.
Muide, mis puudutab ajalugu, selle õpetamist ja tõlgendamist — sellest hakati meil pärast pronksiöö sündmusi rääkima –: ka see probleem on meil Venemaaga ühine. Ka president Putin tunneb muret selle pärast, et lapsed ei tunne ajalugu. Ka seal hakatakse uusi — ideoloogiliselt õigeid — ajalooõpikuid kirjutama. Nii et me järgime igati suure naabri eeskuju.
Ainult et Eesti pole Venemaa, vaevalt võib väikeriik endale suurriiklikku ülbust lubada. Venemaa on võimeline äärmisel juhul isegi isolatsioonis elama ja hakkama saama, selles mõttes Eestit idanaabriga võrrelda ei saa.
Tahaks loota, et on ka rahvuslastest normaalsemaid inimesi, kes mõistavad, et rahvuslaste välja pakutud tee ei vii meid kuhugi, ei lahenda meie probleeme. Tahaks uskuda, et enamik eestlasi ei ole nii naiivsed ja jäikade hoiakutega. Ja nemad võiksid ka häält tõsta.
Eesti jonnil peaks ikka mingi mõistlik piir olema. Sest kui meie peaksime tõesti metsavendadeks hakkama, siis me nendeks ka jääme.
