Vilja Kiisler: “Eesti asi” pronksiajal
Juuli lõpupäevadel eraldaski valitsus järjekordsed miljonid pronksiööde kahjude korvamiseks ning kokku on valitsuse reservist selle peale kulunud 73 miljonit krooni. Niisiis tähendab pronksiööde kahju hüvitamine igale Eesti maksumaksjale 55-kroonist arvet, mida mulle ja sulle keegi paberil ei esita. Kaudseid kahjusid saamata jäänud tuluna hinnatakse aga sadadesse miljonitesse.
Aga muidugi pole pronksiöö kahju ja kasu võimalik kokku lüüa ainult rahas. Pärast pronksiöid on Eesti sattunud ka vaimsuse ja meelsuse muutumise kaudu olukorda, mille mõtestatud analüüsimine seisab alles ees. Ajalooliste sündmuste mõistmiseks ja hindamiseks on tarvis ajalist distantsi, mis praegu on ikka veel liiga väike.
Võitjad ja kaotajad
Ent loomulikult tuleb nende asjade üle mõelda juba nüüd, ja seda on ka tehtud, muu hulgas üliemotsionaalselt. Kuivõrd pronksiööd lõid seni “integratsiooniusus” elanud eestlased ja venelased kahte leeri, mille teineteisemõistmine paistab pehmelt öeldes “raskendatud”, on meeleseisundi tasemel põhjust kõnelda võitjatest ja kaotajatest.
Siinne vene kogukond tunneb end kahtlemata “kaotajana”, sest suure vene rahvuse laste jaoks on tekkinud olukord põhimõtteliselt uus: võõras ja harjumatu. Võitma, vallutama ja “vabastama” harjunud rahvas sai “äkki” teada, et nad on okupantide järeltulijad ja siinne “viies kolonn”, millega Eesti riik on valmis vajaduse korral karmilt käituma ja isegi “arved õiendama”.
Tõsi, õigupoolest pole mingit “arveteõiendamist” toimunud. Peaminister Andrus Ansipi hoiatused, et pole mõtet oma noort elu alustada viieaastase vanglakaristusega, ning lubadus, et kõiki pronksiöö märatsejaid karistatakse seaduse täie karmusega, on osutunud tühjaks sõnakõlksuks.
“Eesti kalleimate reklaamide” kaanepoiss, VS-i kokk Ženja mõisteti küll reaalselt trellide taha, aga ainult kaheks kuuks. Aprillirahutuste korraldamises kahtlustatud Naši komissar Mark Sirõk vabanes vahi alt, sest polevat põhjust arvata, et ta jätkab vabaduses viibides kuritegude toimepanemist. Millel säärane usk põhineb, on avalikkusele teadmata. Isegi Öise Vahtkonna juhile Dmitri Linterile määratud rahatrahv tühistati, sest politsei ei suutnud tema tegevuse kohta küllaldaselt tõendeid koguda.
Kas politsei ja kohtusüsteem üldse asja uurimisega edasi tegeleb, sellest uudised ei räägi. Fakt on aga see, et pronksiöö korraldamise eest ei ole mitte kedagi siiamaani süüdi mõistetud ning pole põhjust arvata, et need otsused üldse kunagi tuleksid. Mis ei näita midagi muud kui Eesti riigi hambutust: üksikuid rüüstajaid suudeti küll karistada, aga vägagi leebelt, mässu korraldajate süüdimõistmiseks aga paistab puuduvat nii süü tõendamise võimalus kui ka poliitiline tahe.
Rahvavaenlasi otsitakse ja leitakse
Pärast pronkssõduri teisaldamist kerkis teist ametiaega järjest peaministritoolil istuva Andrus Ansipi ja tema juhitava Reformierakonna populaarsus lakke ning vastasleeri, Keskerakonna toetus langes eestlaste seas äärmiselt madalale. Viimase põhjuseks tõsiasi, et Edgar Savisaar ei kutsunud oma märatsevaid valijaid korrale, hoopis õigustas neid ning asus viimaks täiega ja avalikult “venelaste poolele”.
Pärast Reformierakonna valitsuse poolt teoks tehtud valimislubadust pronkssõdur teisaldada asetus valitsus ja Reformierakond hetkeks positsiooni, mida võiks iseloomustada sõnadega “võitjate üle kohut ei mõisteta”. Ansipit iseloomustati kui “rahvustunde sütitajat” ning tuletati meelde, et Ansip tegi teoks selle, millest (praeguseks kunagise Res Publica alla neelanud ja ühenderakonnastunud) Isamaaliit küll suure suuga rääkis, aga käega ei teinud kärbsepesagi. Praegu Reformiga koos valitsev IRL on nüüd pidanud leppima Reformi vähema venna staatusega.
Mis puutub “rahvustunnetesse”, siis need lõid pärast pronksiöid tõepoolest lõkkele. Tuletagem vaid meelde abipolitseinike värbamise kampaaniat. Kiirkorras läbis abipolitseiniku ettevalmistuse rohkem kui kolm ja pool tuhat inimest, kes olid innukalt valmis olukorra võimalikul taasteravnemisel oma abi pakkuma. Enamik neist sai siiski vaid mõnda objekti valvates ainult oma aega surnuks lüüa ning üks rahvuslane avaldas mulle pärast valvetunde kahetsust, et sai ainult ühele venelasele kumminuiaga äsada.
Rahvuslased tunnevad ennast praeguses Eestis tõepoolest kindlamalt kui kunagi varem. Nad on ilmselgelt “võitjate poolel”. Pronksiööd on neile tõestanud, et neil oli õigus: “tiblasid ei saa kodustada”, ainus keel, mida nad mõistavad, on jõud. Nõutakse Eesti muutmist eestikeelseks ning neil venelastel, kellele Eestis ei meeldi, soovitatakse naasta oma emamaale. Rahvuslaste hinnangul on venelane pronksiööde käigus seni vaoshoitud loomuse paljastanud ning nüüd peaks kõigi jaoks ilmne olema see, mida nemad on “alati rääkinud”.
Ka “rahvavaenlaste” teema on jälle üleval, ja teravamini kui kunagi varem. Rahvavaenlaseks number üks kuulutati Juhan Kivirähk, kes julges väita, et pronksiööde “ämmaemandaks” on Eesti valitsus eesotsas peaminister Ansipiga. Täiesti mustaks ajas nii mõnegi inimese närvi Kivirähu väide, et aprillis vallandunud sündmused olid valitsuse poolt kavalalt planeeritud ja instseneeritud — isegi koos eeldatavasti koos tekkivate kahjudega.
Enam-vähem samal ajal, kui reformierakondlane Igor Gräzin eeldatavasti partei tellimusel Kivirähki maa sisse tampis ja nõudis tema vallandamist töökohalt kaitseuuringute keskuses, hakkas reformierakondlane Kristiina Ojuland valjuhäälselt kuulutama Eestis jälgitavate vaenulike vene telekanalite eetrikeeldu. Keelamiseni siiski ei jõutud, samamoodi läks hingusele Eesti venekeelse telekanali idee, millest pärast pronksiöid palju räägiti.
Hirm oma mõtteid avaldada
Rahvastikuministri tellitud uuring aprillikriisi kohta koges raevukat vastuvõttu. Paljudele tundus, et Raivo Vetiku juhitud teadlasterühma koostatud uurimus süvendab oma ühekülgse käsitlusega eestlaste süütundeid venelaste ees, mida hinnati kohatuks. Igor Gräzin mõnitas SL Õhtulehes sotsiaalteadlasi mõnuga, väites, et uuringu koostajate haridustase jääb alla kogemustega kingsepa ja viletsagi elektriku tasemele. Leidus teisigi, kes materdasid “vasakpoolseid” sotsiaalteadlasi, aga vasakpoolne on meil praegu ju sõimusõna ja tähendab venelaste “tallalakkumist”.
Kuigi ka mina leian, et uuring pole puudusteta ning mängib ainult ühte väravasse, leidub selles siiski mõttekäike, millesse tasub süveneda. Tõsiasi on paraku see, et pärast Gräzini mõnitusi pole võimalik sotsiaalteadlasi oma mõtteid avaldama ajendada. Viimati lugu tellides sain vastuseks, et sotsiaalteadlased on Eestis praegu niivõrd kehvas positsioonis, et oma seisukohtade avaldamist peetakse mõttetuks. Milleks ennast peksta lasta.
Ka need vene rahvuse esindajad, kes pole valmis laulma hosiannat Ansipi valitsusele ja pronkssõduri teisaldamisele, ei taha enam oma mõtteid avaldada. “Ma ei taha rahvavaenlaseks saada,” öeldi mulle viimati, kui pakkusin võimalust kirjutada sellest, mis häirib venelast Eesti vabariigis. “Ma kardan oma tegelikke tundeid avaldada. Ma ei ole kindel, et sellele ei järgne repressioonid.”
Minu meelest ei ole viimast siiski karta vaja. Ma ei usu, et Eesti võimud käituksid nüüdsete “teisitimõtlejatega” nii, nagu toimis nõukogude võim. Ma ei usu iialgi, et Eesti võimu esindajad tuleksid kellelegi ukse taha, annaksid tunni asjade pakkimiseks ja… minek. Aga mulle teeb muret, et selline hirm on olemas. See ei põhine ainult nõukogude aja kogemusel ning paralleelide tõmbamisel vene ajaga, kui represseerijateks olid teadagi, kes.
Elame maailmas, kus tõsiasjaks on jõu kasutamine demokraatia nimel. Nii oli see Lihulas, millest, tundub, ei õpitud mitte midagi, sest samamoodi käis asi ka pronksmehe teisaldamise eel ja järel. Jõuga aetakse maailma võimsates demokraatlikes riikides laiali globaliseerumisvastaste meeleavaldusi. Jõud on saanud demokraatia instrumendiks ning selle teadmise taustal on saanud võimalikuks, et sellal, kui ühed kõnelevad fašistlikest ilmingutest Venemaal, peab Vene president Vladimir Putin ennast ise maailma suurimaks demokraadiks.
Rahvuslus vajab tõsisemat tuuma
Ent samal ajal, kui eesti rahvuslased leiavad endas sisemist tuld jätkata võitlust olukorras, kus taasiseseisvunud Eesti riik on jõudnud teismeliseikka — aga vaenlane on “viienda kolonni” näol ju ikka olemas, vaenulikust Venemaast rääkimata —, diagnoosib Viljandi kultuuriakadeemia rektor ning ugri hõimuliikumise juhte Anzori Barkalaja rahvusromantilise eestluse pankrotti.
Ka minu sisetunne ütleb, et praegune rahvuslus ei ole enam “see”. Tõsi, üleilmastuvas maailmas, NATO-sse ja EL-i kuuluvas Eestis saab ja peabki rahvuslus tähendama hoopis midagi muud kui kord ärkamisajal või nõukogude ajal, allasurutuna. Ent kuidagi õõnsalt kõlavad tänaste rahvuslaste seisukohad — juba sel ainsal põhjusel, et nende ideid konstitueerib ainuüksi vastandumine venelaste ja Venemaaga. Eituse ja pelga vastandumise kaudu pole aga võimalik üles ehitada veenvat identiteeti.
Praegustel rahvuslastel puudub sisim side eestluse tõelise pärandiga. Nad tunnevad ainult lähiajalugu, aga eestlaste esivanemate varasest ajaloost või kas või esimest ärkamisajast ei mäleta nad suurt midagi. Kui sa küsid neilt, millal eestlased oma praegusesse elupaika jõudsid või kes ajaloolastest kõneles esimest korda Läänemere kaldal elavatest aestidest, siis nad ei tea. Nad ei tunne Jannseni, Jakobsoni aega Hurda pärandit ega pruugi teada sedagi, kes neist pidas kuulsad isamaakõned.
Kas juurteni ulatuval rahvuslusel tänases Eestis üldse kohta oleks, on omaette küsimus. Kas meile on jõukohane tänasele ajale sobivaks ümber mõtestada Gustav Suitsu omaaegne loosung saada eurooplasteks, aga jääda eestlasteks? Mismoodi peaksime saama maailmakodanikeks, jäädes eestlasteks? Ja milles seisneb see eestluse ürgne tuum, mis peaks toitma ka meie tänast identiteeti? Neile küsimustele tänased rahvuslased kahjuks vastata ei oska. Neid ei huvitagi see.
Ent täpselt samamoodi, nagu tänane Eesti vajab mõtestatud, juurteni ulatuvat, avaralt mõtestatud rahvuslust, vajab Eesti ka argumenteeritud, ärksa poliitilise jõuna esindatud vasakpoolsust. Praegu on Eesti vasakmõte täielikult surnud. Hingusele läinud Vasakpartei Eestis kandvat vasakpoolsust luua ei suutnud ning paduparempoolses valitsuses oravate soojas süles istuvad sotsid ei suuda seda samuti. Tasakaalustatud arengu huvides on vasakmõtte esindatus vajalik.
Praegune poliitiline maastik on kahjuks äärmiselt ühekülgne, ka olemasolevate parteide identiteet on ähmastumas. Enne valimisi muutusid Reform ja Kesk teineteisega nii sarnaseks, et ilma viiteta polnud võimalik otsustada, kes räägib. — Paraku ei näe ma Eestis mitte ühtegi jõudu, mis suudaks elujõuliselt esindada vasakpoolsust. Samuti pole kuskil näha rahvuslasi, kelle mõte ulatuks kaugemale “tiblade” kottimisest ja (unelmates kindlasti ka) nottimisest.
