Kuidas hoida neegrid oma aiast eemal?

Internetis ripub riigi raha eest üleval vihkamise andmebaas, mis on meie edumeelse e-riigi kohaselt kõigile kättesaadav ja mugava otsingumootoriga varustatud.

Kodulehekülg, mida haldab Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakond, pakub enda sõnul “mitmekülgset informatsiooni” eestlaste “suulise pärimuse, folkloori ja rahvausundi kohta”.

Nädal tagasi saatis justiitsministeerium välja pressiteate “Vihkamiskuritegude arvu kasv Eestit ei ohusta”. Ajal, mil häid uudiseid on vähe, leidis see kõik-on-korras kategooriasse kuuluv sõnum ruttu paljundamist eri meediates ja mitmetes blogides.

Ministeerium oli koostöös Tartu ülikooliga uurinud rassismi ja ksenofoobia ilminguid Eesti trükiajakirjanduses ja internetis, jõudes justiitsministeeriumi kriminaalteabe ja analüüsi talituse nõuniku Eerik Hanni suu läbi rahustava tõdemuseni, et “uuringu tulemuste kohaselt puudub täna Eestis baas vihkamiskuritegude arvu kasvuks”.

Selle koduleht pakub enda sõnul “mitmekülgset informatsiooni” eestlaste “suulise pärimuse, folkloori ja rahvausundi kohta”.

Kui teid on kunagi vaevanud küsimus, miks on neegri kirstul ainult kaks sanga, siis Eesti suuline pärimus (või on see koguni rahvausund?) teab vastust: “Prügikast on ikka kahe sangaga.”

Küsimusele “mis vahe on neegril ja sibulal?” vastab folklooriserver: “Sibulat lõikudes tuleb vesi silma.”

Folklore.ee ei tegele ainult tühja targutamisega, vaid siit leiab ka praktilisi nõuandeid. Näiteks sealt võib leida lahenduse järgmisele murele: “Kuidas hoida neegrid oma aiast eemal?” Vastuseks pakutakse: “Poo üks maja ette üles.”

Need “keerdküsimused” ja “anekdoodid” (kui kasutada Kirjandusmuuseumi kasutatavaid eufemisme) on kogutud ajavahemikus 1960. aastatest kuni 1990-ni.

Üsna arusaamatu on aga see, miks üks Euroopa riik peab niisugust teise rassi põlastamist avalikult — ja ühegi kommentaarita — eksponeerima riigi raha eest ülal peetaval veebilehel.

Refereeritud artikli täistekst Eesti Ekspressis