Priit Veski: Naine, ära piina meest!

Isadepäev annab hea ajendi küsida, missugune siis peaks olema see tõeline eesti mees. Minu vastus on lihtne: õige mees ei jända tittedega ja ei käi koos naisega sünnitamas. Mees on väljasuremisohus ning ei tohi lubada, et naised talle oma pealekäimistega pähe istuvad.

Näen koju jalutades ühe naabruses asuva suurema maja hoovil mänguväljakul tihti üht noort meest õhtul pärast tööd lastega mängimas. Vaat see ongi mehe töö: osta või ehitada perele kodu, kus lapsed saavad rahulikult mängida ja sõprugi külla kutsuda. Kuigi mängida võiksid lapsed ikka omapäi — ilma ema ja isata, sest see on lastele ühiskonnas elamiseks vajalik õpe. Siis on ka meestel aega oma asjadega tegeleda — näiteks rallit sõita, kossu loopida või hoopis garaažis tsiklit putitada. Ning emad saavad võimaluse kas või maniküüris käia.

Korra võib iga isa ju sealt garaažist välja tulla, et viis minutit palli mängida või lumekindluse suured pallid maja tagant kohale tassida. Või hädakisa peale kohale lennata ja kisa põhjuses selgust saada. Või siis, kui on vaja kiirabi või kasevitsa… või lihtsalt konkreetset mehe sõna. Aga sellel õigel hetkel “mehe otsijal” selle keskele sattuda on peaaegu võimatu.

Tõeline mees ei sünnita

Meest ei peagi näha olema — mees oskab ka kaugelt asju jälgida ja organiseerida. Ühel õigel eesti mehel ei olegi vaja tittedega mänguplatsile minna, sinna minnakse hoopis teismelise eas esimese pruudiga amüseerima. See muidugi ei tähenda, et tõeline eesti mees oma lapsega-lastega üldse ei tegeleks. Tegeleb küll, aga omal ajal, omal moel ja kombel.

Neid tegelejaid mehi leiab tõelist meest otsiv naisterahvas — emane ei sobi öelda, solvuvad ju — hoopis mujalt kui laste mänguväljakult. Mingu motokrossi, kardisõitu või „Kümmet olümpiastarti“ vaatama. Või veel parem: laste vutivõistlusi. Ossa poiss, kus seal alles „tegeletakse”, kas või teise isaga karvupidi kokku!

Tegelikult on neid kohti lõputult, kus tõelisi mehi lastega tegelemas saab näha. Muidugi, tavaliselt hakkab mees lastega aktiivsemalt tegelema alles siis, kui laps juba „kaela kannab” ehk siis, kui temaga saab täiskasvanu kombel rääkida. Mees ei oska ju üldiselt pudikeelset lolli iba ajada, pluti-tätutada jne.

Teine asi, mis enne isadepäeva hinge kriibib, on see lõputu naiste hala, et mehed ei taha nendega koos sünnitama minna. Ei taha jah, mees ei taha sünnitada! Ma olen täiesti kindel, et paljud meessoo esindajad, kes „suure õhinaga” oma esimese, teise ja kolmanda lapse ilmaletulekust räägivad, on ajupestud või kerge kiiksuga. Pigem see esimene variant.

Meestel on ju selline omadus, et armastuse nimel ollakse valmis igasugu rumalusteks. Ja naistel jälle on omadus, et isane peabki armastuse tõestuseks rumalusi igal juhul tegema, talle tuleb see rumalus lihtsalt „ajudesse panna”. Üks mu hea sõber, kes on täiesti kindlasti tõeline eesti mees, sai hiljuti isaks. No tuli juttu ka sünnitusele minemisest ja tema konkreetne sõna oli: ei. Õnneks on ta kaasaks tõeline naine, kes ülearu peale ei käinud.

Jah, mees võib haiglas kaasas olla, enne ja pärast kaasal kätt hoida. Aga vahepeal, siis, kui laps sünnib — mitte mingil juhul. Sõber rääkis pärast, et ta oli korra selle jubeda röökimise pärast uksevahelt piilunud. Ropp vaatepilt olevat olnud. Veri, jube karjumine, armastatul on valus, ta näeb suhteliselt halb välja jne.

Ei, selline asi pole mehele, see võtab mehe iiveldama. Oleme kord selles vallas nõrgukesed — ja tunnistame seda. Nojah, ma ise ei tea, ma pole sünnitamas käinud. Õnneks! Mind ei lastud isegi haiglasse sisse, esimesed neli päeva sain vaid lehvitada kõrgel akna taga seisvale värskele emale ja järeltulijale. Kätt oleks küll siiski hea meelega hoidnud. Pärast sünnitust.

Kindlasti on ka tõelisi mehi, kes sünnitamiskatsumusega hakkama saavad ja seda isegi naudivad. Parimad günekoloogid olevat mehed, aga kas nad ikka on mehed? Päevast päeva „seda” kohta uurida….

Mees teeb, mis mees tahab

Enne isadepäeva tahaksin naistele meelde tuletada, et “normaalne” mees on niigi väljasuremisohus tõug. Kui me ei taha titega kassikusest läbiimbunud liivakastis liivakooke teha või ei kannata mõtet, et pärast lõhkirebitud vagiina vaatamist peame selle kehaosaga veel edaspidigi häid suhteid hoidma, siis ärge sundige meid. Miks meilt, niigi vähemuses tõult, muudkui nõutakse asju, mida meist paljud teha ei taha?

Miks peate teie, naised, kogu aeg ja igal pool mehi piinama, nõudes asju, mis on meile vastumeelsed või suisa jälgid? Mehed ei ole kõik ühesugused. Mõningatele tõelistele eesti meestele kohe meeldib lastega tegeleda ja võib-olla tõesti naudivad mõned ka sünnitustel osalemist. Aga nad ei ole sellepärast teistest grammigi paremad või halvemad. Nad on lihtsalt teistsugused. Aga paljud ei taha ja neile see ei meeldi.

Nimelt isadepäeva eel soovitaksin naistel mõelda, kas nemad on oma mehele mõne teemaga „ajudesse pannud”. Sellise asjaga, mille kohta mees algul „ei“ ütles, aga teie saite tema käest pisarate, alusetute süüdistuste ja šantažeerimisega jaa-sõna kätte. Kui on kas või üks selline asi, siis: olge nii head ja laske mehel kas või sellel ühel päeval aastas teha täpselt seda, mida ta ise tahab. Naised olgu rahulikud. Mehed armastavad teid ja lapsi ikka, kuigi nad seda ülevoolavalt välja ei näita.

Kui mees tahab üksinda isadepäeval metsa minna, siis just seda ta tahabki — ja las ta läheb. Sest ta tunneb nii — ta ei taha lapsega mängida ega tolmuimeja urinat kuulata. Ja ärge hakake mingil juhul suures isadepäevavaimustuses mehele päevakava ette planeerima, see on kõige vastikum asi maailmas. Meedia ja kogu ilm on ju naiste, vähemuste, väärakate ja usuhullude tahtmisi täis, selle väljasureva olendi, heteroseksuaalse pereisa tahtmistest ei tee aga keegi välja. Korra aastas teha, mida mees tahab, seda pole ju palju tahetud?

Mina näiteks tahaksin võtta purjeka, abikaasa, mõne hea sõbra koos kaasaga veel ja mitu aastat jutti ümber maakera purjetada. Eemale sellest tüütust „arenenud” ühiskonnast. Tahaks neegrikuningaga tantsu lüüa, inimsööjate juures liha küpsetada (lootuses, et see eelmine kapten pole), ronida mõne vulkaanilise saare tippu ja lihtsalt olla. Mine tea, ehk see polegi võimatu.