Martin Helme: Lääs müüs „sõbrad“ maha

Mida on ühist aprillimässul Eestis ja erakorralisel olukorral Georgias? Noh, õige mitu asja, millest tähtsaim on tõdemus, et raskuste tekkides on „lääne sõpradest“ rohkem kahju kui kasu. Ning õppetund on nii Eesti, Georgia, aga näiteks ka Ukraina puhul üks ja sama: kui ise oma probleemidega (loe: Vene survega) hakkama saadakse, siis aitavad ka „sõbrad“, muul juhul mitte.

Georgia võimud on pidevalt selgitanud, et sisepoliitiline ebastabiilsus riigis on Vene eriteenistuste ning venemeelsete ärimeeste tekitatud. Tuleb tuttav ette? Viimastel päevadel suurendas Venemaa oma sõjalist kohalolekut Abhaasias, viies sellesse enda poolt tekitatud ja toetatud Georgiast lahku löönud enklaavi tanke, kahureid ja raketiseadeldisi. „Venemaa üritab kasu lõigata olukorra pealt Georgias, mille Venemaa ise tekitas,“ ütles Georgia parlamendi esinaine Nino Burdžanadze sõjalist survet ja poliitilist kriisi kommenteerides. Mida teevad selle peale lääneriigid, ilma kelle toeta poleks president Mihhail Saakašvili kunagi võimule tõusnud?

Lääs käitub oma loomuse kohaselt ning lööb oma liitlasele, oma puhvrile Venemaaga, oma demokraatia eelpostile Kaukaasias noa selga. USA välisministeerium nõuab vähemalt kord päevas, et Tbilisi lõpetaks erakorralise seisukorra ja laseks valitsuse kukutajad lõa otsast lahti. NATO peasekretär Jaap de Hoop Scheffer hoiatas, et Georgia eemaldub läänelikest väärtustest ning see seab ohtu riigi perspektiivi saada alliansi liikmeks. Vene huvide realiseerimise tavalised kahtlusalused Euroopas Saksamaa ja Prantsusmaa on nõudnud, et Georgia lõpetaks erakorralise seisukorra, London on väljendanud oma „muret“.

Mitte kordagi pole mitte kelleltki — kaasa arvatud Georgia suurimalt toetajalt ja sõbralt Eestilt — olnud kuulda selgesõnalist ja üheselt mõistetavat toetust Saakašvilile ning Georgia ülejäänud juhtkonnale, kes peab hetkel sisuliselt madala intensiivsusega sõda Venemaaga viimase vasallide kaudu Georgia piiride sees. Järeldus, mis sellest teha tuleb, on mõru: Georgia on jäetud Venemaa meelevalda, kusjuures „sõpradel“ pole niigi palju sündsust ja julgust, et vähemalt sõnades Venemaad hurjutada ja Georgiat toetada.

Sisuliselt saetakse sellega aga oksa, millel ise istutakse. Mis juhtub siis, kui „demokraatlike väärtuste“ vastu eksinud Saakašvili võimult kõrvaldatakse? Vastuse leidmiseks tasub vaadata teise Venemaa naaberriiki Ukrainasse. Ka seal aitasid lääne poliittehnoloogid venevaenulikud ja läänemeelsed jõud tormijooksuga võimule, kuid jätsid siis oma „sõbra“ ja liitlase ilma sisulise toetuseta. Poliitkorrektsete lääneriikide toetuse saamiseks ning alati täitmatute nõudmistega Moskva-meelsete sisevaenlaste lepitamiseks vähendas Viktor Juštšenko presidendi võimu ja suurendas peaministri oma. Peaministriks sai aga pärast pikka ja vinduvat võimukriisi võimule upitatud Viktor Janukovitš. Sellega oli oranž revolutsioon kaotanud ja Ukraina taas tagasi Moskva orbiidil.

Nüüd õhutati pikka ja vinduvat sisepoliitilist kriisi Georgias. Opositsioon (keda toetavad, üllatus-üllatus, Venemaaga seotud ärimehed) nõudis uusi valimisi ja presidendi võimuvolituste vähendamist. Ent Saakašvili pole Juštšenko, tema valis passiivse kaitses istumise asemel aktiivse rünnaku. Olles vägivaldseks muutunud meeleavaldused jõuga maha surunud ja valitsusvastase propaganda kanalid sulgenud, kuulutas ta välja erakorralised valimised. Kuigi Saakašvili toetus rahva hulgas on alates tema võimule saamisest rooside revolutsiooni ajal kolm aastat tagasi kahanenud, ei ole tal ilmselt probleeme tagasivalituks saamisega. Saakašvili mängis oma vastased lihtsalt üle: 5. jaanuaril toimuvateks valimisteks polnud niigi fragmenteerunud opositsioon lihtsalt valmis.

Saakašvilil ei tasu siiski oma vastaseid alahinnata. Opositsioon teatas äsja ühiskandidaadi ülesseadmisest. Selleks on parteipoliitikaväline veiniärimees Levan Gatšetšiladze. Mees teatas oma kandideerimisavalduses, et tema ainus eesmärk presidendiks saades on presidendiamet üldse ära kaotada ning muuta Georgia parlamentaarseks riigiks. Mudel seega täpselt sama, mis Ukrainas. Ja teadagi, miks: parlamentaarse süsteemi puhul on vajalikud koalitsioonid, toimuvad kemplemised valitsuse kohtade ja mille kõige muu pärast. Parlamentaarse valitsuse teovõime ja tõhusus on klass madalam, kui presidentaalse valitsuse oma.

Ent kui Gatšetšiladze soovib võimule saada vaid selleks, et võim siis kellelegi teisele anda, tekib kohe küsimus, kellele siis? Selleks on planeeritud endine välisminister Salome Zurabišvili, kelle Gatšetšiladze lubab valimisvõidu korral teha peaministriks. Sisuliselt on neutraalse, päevapoliitikast rikkumata ja üldiselt populaarse veiniärimehe puhul tegemist poliitilise tankistiga.

Siinkohal tasub meenutada, et proua Zurabišvili näol on tegemist Saakašvili revolutsiooniaegse liitlasega, kes välisministri ametist vabastati süüdistatuna liigses venemeelsuses ja järeleandlikkuses. Meenutamata ei saa ka jätta, et endise välisministri näol on tegemist Prantsusmaal sündinud ja seal hiljem diplomaadina teeninud välisgeorgialannaga. Kas keegi märkab paralleeli meie praeguse presidendiga?

Seega on venelased ja eurooplased asunud üheskoos aktiivselt tegutsema, et vahetada liiga jõulist ja isepäist Georgia asja ajav Saakašvili välja pehmema ja omale meelepärasema tegelase vastu. Kellegi sellise vastu, kes suurte mänge liiga palju ei solgiks ja paati liiga palju ei kõigutaks.

USA omalt poolt on aga oma mehe toetuseta jätnud. Kõigi halavate avalduste juures demokraatia vähenemisest ja sõnavabaduse piiramisest Georgias teevad lääneriigid praegu kõik selleks, et riigi terviklikust, sõltumatust ja vabadust kindlustada püüdev juhtkond välja vahetada sellise vastu, kes täidab vormiliselt „lääne väärtusi“, sisuliselt allub aga lääneriikide meeleheaks kõike muud kui läänelikke väärtusi esindavale Moskvale.

Peaks Saakašvili suutma oma võimsa seljatagusega vaenlased aga auti mängida, lepivad nii ameeriklased, sakslased, prantslased kui kõik muud „läänelike väärtuste“ kaitsjad Georgia juhtkonna ja sealse poliitikaga. Vähemalt mõneks ajaks, seniks, kuni Moskva on loonud järjekordse olukorra omadel vaiba alt ära tõmbamiseks. Võib kindel olla, et lääs ei suuda kiusatusele vastu panna, õigustades oma iseennast kahjustavat poliitikat ebarealistliku reaalpoliitikaga.

Tuntud Inglise ajalooteadlane ja Lähis-Ida ekspert professor Bernard Lewis on öelnud USA kohta, et „Ameerika on vaenlasena kahjutu ja sõbrana reeturlik“. Tegelikult kehtib see kõigi lääneriikide kohta. Meilgi tasub seda meeles pidada, kui hakkavad taas kõlama manitsused, kuidas lääs ootab ja nõuab meilt käitumist, mis seob meie käed võitluses enda ellujäämise eest. Piiririikides on poliitiline korrektsus enesetapjalik.