Tõnu Pedaru: Võrgu õhk teeb vabaks
Nii hoiame meiegi siin, Delfis, võrguväravad külalistele pidevalt lahti, ikka 24/7. Riputame üles uudist ja kõike muud kraami, et kalleid kaime kostitada. Et nood endid ikka koduselt tunneksid. On fotosid ja liikuvpilte, mänge ja muud värki. Et silm säraks ja meeleolu tagatud saaks. Seame valmis lõkkeasemeid, mille lugejad süütavad ja selle paistel end soojendavad. Tihti tule suisa leekidesse puhuvad. Ja lisavad — kes oma särisevaid vorstikesi, kes õli tulle.
No räägime neist kommentaaridest. Vahel kisub koguni nõiapõletamiseks. Ligi astuvad kurikuulsad eidekesed ja — oh, püha lihtsameelsus! — heidavad sülemitäie oksaraage leekidesse, et oma kohust täita. Ei hakanud sõnadele jutumärke seadmagi, räägin ikka ülekantud tähenduses.
Kui keskajal leidsid põgenenud maaorjad ja lindpriid linnaväravatest sisse pääsenult uue hingamise, on internet täna jõulisemaid vabaduse vorme. Eneseväljenduse ja enesekehtestamise võimalused on laiad. Keskaegne linn oli väga reguleeritud käskude-keeldudega ja ka tänane ühiskond on allutud õigusnormidele. Võrgu vabadust piiravad vahetult vaid eetilised normid. Mis, teadagi, kipuvad, eriti anonüümses keskkonna kõikvõimalikkuse hurmas tahaplaanile vajuma.
Võimukiusatus vallutab sageli kogu kuplialuse ruumi. Mõnigi kommentaar muutub süüdimatuks süljetopsiks või roiskveerentsliks. Aga eks väljalaskevajadus ole kõigil olemas, ja mingil määral maandab see kogunenud pingeid. Kuid omamoodi on kogu see kommi-kadalipp ka süümekasvatuseks, mis võib pigem aidata meelde tuletada või omandada eetilisi tõekspidamisi.
Sest vabadus pole õnneks absoluutne, vaid alati suhe millessegi. Nii kaasneb vaba voliga alati vastutus. Mis sest, et tihti me seda ei tajugi. Ei viitagi siinkohal metafüüsilisele suhtele millessegi kõrgemasse, millele-kellele tuleks millalgi tegude eest vastust anda. Muidugi annab võrgus terroriseerivate kuritarvitajate kraesse tagantjärele kihutada õiguslikke meetmeid, aga, nagu öeldakse, damage is done.
Vastasjõud on aga varem või hiljem platsis jooksu balansserima. Vahel käivitub fight fire with fire! Aga… tuleelementi tullakse tasakaalustama ka asjalike maa ja sisekaemuslike veeelementidega. Kui püsida nelja elemendi mõõtmes. See iseregulatsioon toimib, aga, jah, eks portaali peremehed pea ka ise korda pidama ja asjadel silma peal hoidma.
Tegelikult on kogu kommentaaride maailm Delfi portaalis pakutavas tervikus suhteliselt marginaalne. Vähemasti kui uskuda statistikat, ja arvude keel on ikka kõvaks argumendiks. Külalistest on vähemus neid, kes kommentaare loeb, ja keskeltläbi vaid kümnendik, st veel väiksem ring on kommijaid. Aga eks üks lööma teeb ikka rohkem lärmi ja pälvib paraku enam tähelepanu kui kellelegi lillede üleandmine. Võrgu õhk teeb vabaks, vere lõhn joovastab…
Kurtis üks tuntud inimene hiljuti, et ei pääse enam oma koduarvutist ühes tuntud portaalis kommenteerima. Põhjusel, et sealt olevat väljastatud sündsusetut teksti. Mis pani ontlikku tuttavat arusaamatult õlgu kehitama. Tema pakkus, et tegemist on lihtsalt ühe erakondlikult kallutatud portaaliga. Ei tea selle kohta midagi arvata, küll aga on kindel, et meil ei tsenseerita ega blokeerita kedagi, kes oma infot tahab jagada. Kõikidele teadaolevate seatud reeglite raames, mõistagi.
Ning respekt neile, kes veel oma nimega välja tulevad. Ükskõik kui vastumeelt meile mõne inimese mõtted ka poleks, on asi avaldamist väärt, kui too avalikult esineb. Ühesõnaga, tore, et härra presidentki kutsus meid kõiki hoomama enam seda, mis on hea ja positiivne. Sest igal asjal on mõlemad pooled olemas ja vaba inimene võib vabas keskkonnas ise valida, kummale ta keskendub, kumb ta elule rohkem vunki annab. „Ei ole midagi head”-arusaamine inimest vabamaks või vähemalt õnnelikumaks küll ei tee.
Ei rääkinud täna midagi uut, aga nende ridade kirjutamise aegu käibki veel vana, 2007. aasta. Kas järgmine tuleb uus ja hullem või uus ja huvitavam, ei hakka ennustama. Kuid seda ma tean, et Delfi lugejale toob see palju positiivseid muutusi ja uusi võimalusi. Head uut aastat!
