Ülo Mattheus: Ühiskonna pingviiniefekt
Alanud paraadsündmuste aasta toob kaasa hulganisti üritusi, mis kindlasti ületavad kõiki varasemaid oma suursugususega. Võib-olla juba selle aasta lõpul on meil Vabaduse platsil ka pompoosne klaasist Vabadussõja võidusammas, mille prožektorivihud enneolematult särama panevad, ja hoopis teistsugune, uhkem ja ilusam paraadväljak.
Paraadüritused kõnelavad muuhulgas õige palju ka ühiskonnast endast. Diktatuuriühiskondades on paraad kulissiks, mis varjab vaesust ja demokraatia puudumist. Heaoluühiskonnas kõnelevad paraadüritused vastavalt jõukusest, ent võib-olla ka priiskamisest. Ka räägivad need näiteks sellest, et üks või teine konkreetne ühiskond on valmis ning tänavademonstratsioonid, valitsuskriisid ja kuumad parlamendidebatid on kanaliseerunud riigina olemisse, riigi nautimisse või ka riigi etendamisse. On kindlad sümbolid (lipp, vapp, ausambad jms), mida riik peab omama, ja kindlad ajalootärminid ning tähtpäevad, mida riik peab tähistama.
Mõned aastakümned tagasi tuletasid vanad ajaloofotod frakkides ja kikilipsudega meestest mulle meelde, et kunagi oli Eesti Wabariik. Frakk ja kikilips tähistasid kadunud aegu ja vabadust, mis oli kunagi enne sõda ja mida seejärel 50 aastat polnud. Aga see on n-ö tagantjärele-emotsioon, nostalgia, mis seostub konkreetsete märkidega. Isiklikku kogemust mul ennesõjaaegsest Eestist ei ole, olen selleks liiga noor, aga ma kujutan ette, et inimesed olid praegustega üpris sarnased. Ühiskond oli kihistunud ja need, kes olid vaesed, suhtusid paraaditsejatesse kriitiliselt. Sest inimloomuse sisemine loogika kord juba on niisugune, et kui sa ise oled vaene, siis teeb ju meele kibedaks, kui teised on jõukamad. Veelgi enam, kui see jõukus tuleb nendesamade vaeste taskust ehk maksumaksjate rahast.
Demokraatlikus ühiskonnas on paraadlikkusel siiski teatud piirid, paraadlikkus peab kogu aeg kompama, kuhumaani avalik arvamus tal lubab minna. Põllumajandusministri Ester Tuiksoo vastuvõtt 2007. aasta veebruaris vahetult enne Eesti Vabariigi aastapäeva tundus avaliku arvamuse jaoks olevat ilmselge liialdus, seda enam, et Estonias vastuvõttu korraldades näis minister üle võtvat presidendi koha, kes ise tegi oma vastuvõtu Tartus.
Aga ega sellest paksu pahandust ka ei sündinud, kõige enam kannatas ehk Rahvaliidu maine. Kõlama jäi TV-uudistes intervjueeritute sõnum, et ükskord ometi pääsesid paraadvaibale ka lihtsad inimesed. Nähtud telepilt paljastas ka tõsiasja, et selle ürituse kammertooni ei andnud hoopiski mitte frakk, kikilips ja parimate disainerite õhtutualetid, vaid üpris lihtsad poeülikonnad ja kostüümid. Ja kuidagi kahju oli, et iseenesest sümpaatsed inimesed sattusid valesse kohta ja leidsid end rambivalgusest vaid selleks, et saada ajakirjanike poolt pilgatud.
Mulle ei meeldi üldiselt piire tõmmata, aga see üritus näitas selgesti, et on olemas eraldusjoon, kes kuulub establismenti ja kes sinna ei kuulu. Nojah, kuid ka see on riigina olemise loogika — mitte kõik ei pääse meepottide juurde. Selleks tuleb vaeva näha, riiki teenida ning vist ikkagi õppida ka frakki kandma.
Eesti ajaloos on läbi saamas periood, kus poliitikat võis teha ka kampsunis ja lihtsal maavillasel moel. See ei kuulu establismendi instrumentaariumi hulka. Nii nagu sinna ei kuulu üldjuhul ka säravad mõtteid. Heaoluühiskond just niisugune ongi, et see toodab vaid näilist ja välist vurhvi, asendades kampsunid frakkidega ja kõneka retoorika võltsilt säravate klaaspärlitega. Samas kõnelevad paraadid ja vastuvõtud selget keelt, et meie riik on olemas ja meil on võimalus seda ka esinduslikul moel välja näidata. Nii võib ju väita, et paraaditsev eliit on suisa vajalik.
Paljude jaoks on küsimus võib-olla selles, kuidas ja kellest see eliit tekib. Ja tõesti, kes siis on need, kes lõpuks pildile ja sealtkaudu riigitüürile pääsevad? Täna on suurem osa neist osa professionaalsed poliitikud, kes on läbinud erakonna karjääriredeli ja jõudnud pildile sihikindla tegevuse tulemusena. Ühes poliitikute professionaliseerumisega võime täheldada teatud mõttes ka paraadürituste professionaliseerumist. Võiks öelda, et on tekkinud terve elukutseline „pingviinide“ armee, kelle eesmärk on pildil püsimine ja enda näitamine. Sest selline on poliitika tegemise loogika.
Ka erakonnad ise on muutunud pingviinikogukondadeks, kus järgitakse peamist sihti — poliitilisel maastikul ellu jääda ja järglasi toota, haududes välja mune, millest ükskord saavad esindusliku valge maniskiga noorpingviinid. Ka päris pingviinid tulevad karmi talve ja elu alalhoidmisega toime vaid karjana toimides, samas kui karjast eraldunud pingviin on hukule määratud. Poliitikas ei jõua isepäine üksiküritaja õieti kuhugi, ei parlamenti, volikokku ega järelikult ka paraadvaibale.
Kui keegi nüüd küsib, miks selle eliidi hulka ei kuulu säravad mõtlejaid, siis kas ongi see küpse ja selge rollijaotusega ühiskonna tingimustes üldse mõeldav? Jah, peaaegu alati kuulub establismendi hulka ka teatud hulk kultuuritegelasi. Nad on sinna sattunud eri põhjustel. Mõni on läinud poliitikasse ja end sinna unustanud, teised toodavad just niisugust suursugust kultuuri, mida saab riiklikult tunnustada. On kunstnikke, heliloojaid, dirigente, kirjanikke, kelle jaoks frakk on väga loomulik; on teisi, kelle kunst sünnib keldriateljeedes ja keda toob rambivalgusesse vaid ühiskonna kriis, mis loob pinna uuteks ideedeks ja mässuks liigse heaolu ning mandumise vastu.
Kokkuvõttes on seda ju isegi raske hinnata, kas paraadlikkus on hea või halb. Kas establishment on vajalik või mitte. Või on need lihtsalt paratamatud. Jään siin kõhklevaks. Iseenesest on ju ilus ka, kui vaibad rullitakse lahti ja ilusad inimesed kõnnivad nende peal ning kaitsevägi tervitab presidenti. See on niisama ilus, niisama südantliigutav nagu üle lumevälja tatsav pingviiniparv. On siis nii väga tähtis, kes neil vaipadel kõnnivad. Igal juhul on nad meie endi õed, vennad, isad, emad või ka tütred ja pojad. Ja see on ju lõpuks meie riik.
