Mu hinnang on muide välismaalaste peal testitud. Olen näidanud Kreisikaid sümfoonikute ees hunnikule väljamaa inimestele: prantslastele, kahele austraallasele, jänkidele, ühele marslasele ja rühmale hiina tudengitele. Keegi neist eesti keelt ei jaga, aga ei see takistanud neid oigamast ja naerukrampides väänlemast. Üks hiinlane jäi pärast kaheks nädalaks luksuma ning pidi ülikooliõpingud Eestis katkestama.
Peeter kuulas, korraks kukkus mask põrandale, aga ta korjas selle siva üles ja tegi Malviina süütut nägu, et mis sa, poiss, mulle nüüd puhud kuust ja muust, ma tean küll, kuhu sihid. Lõi käega, et ah, las ta olla, meie oleme ikka Maarjamaa mehed.
Aga nüüd, kui “Leto svet” Eurovisioonile läheb, ei saa mehed enam oma ürgset jõudu varjata. See paistab tervele Euroopale. Küllap harjuvad Belgradi rünnakupäeviks kreisikate kablutamise ja massideklamatsiooniga ära ka need televaatajad, kes praegu “Leto sveti” suunas tuld ja tõrva sülgavad. Kui ei harju, siis harjutame. Selle nimi on patriotism. Oled eesti mees või ei ole? Hoiad omadele pöidlaid ja varbaid või ei? Kui ei, tuleme kirvega ja raiume pöidla maha. Et sa neid näiteks Lätile hoida ei saaks.
Ma siiski vähe vinguks ka. Ilmselgelt on Kreisikad inspiratsiooni saanud eelmisel aastal teise koha saanud “ukrainlannalt” Verka Serdjutškalt. Praegu on nad Verkaga võrreldes siiski põlvepikkused poisikesed. Serdjutška laul, mis pealtnäha oli tobe tühikargamine, sisaldas vägevat tuuma — pila igasuguse autoritaarse režiimi, eriti aga putinliku Venemaa aadressil. “Leto Svetil” sellist salalaegast pole. Veel.
Aga meie kreisid paksud on liiga andekad, et minna Belgradi lihtsalt pulli tegema. Veel on aega peidetud sõnumi installimiseks. Tehke ära, poisid, eks. Siis pole me Euroopa silmis mitte ainult pullirahvas, vaid ka vaimuväe esindajad. Edasi, Belgradi peale!
